Külli lugu - "Meie inimesed" ETV's 20. mail 2013 kell 20:35

Ajakirjanik Neeme Raud käis meil ETV võttegrupiga külas ja pani kokku saate "Meie inimesed" meie elust ja tegemistest Leppoja talus Veriora vallas. Vt tutvustust siit: http://www.youtube.com/watch?v=gDAX8tmi8Iw

"Tallinna tüdrukul Küllil läks tee päris oma koduni jõudmiseks läbi New Yorgi. Koos seal kohatud abikaasa ja kahe lapsega elatakse nüüd Vana-Võrumaa ja Setomaa piiril Leppoja talus.
Matemaatiku ja majandusteadlase haridusega Külli juhib sealt oma asutatud firmat „Kagu Kudujad” ning müüb kõrgetasemelist käsitööd ka väljapoole Eestit. Värska Gümnaasiumis õpetab ta aga matemaatikat. Siin, selles Eesti elus, mille ise enesele lõin, olengi õnnelik, ütleb Külli."

Neeme Raud
saate autor ja toimetaja

P.S. Seda saadet saab järelvaadata siit: http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=138647

Keskaegsed vidinad keset Uut Maailma

Ameerikas oli ja on palju rikkaid. Nagu enamus ilmselt teab, siis viisakas on mitte kusida esimese miljoni dollari parituolu ule. Kull aga voib hakata koigile opetusi jagama siis, kui on onnestunud sellest esimesest mitu jargmist tekitada. Nii juhtus Carnegi ja Rockefelleri ja J P Morgani ja teiste kuulsate toosturite/pankuritega.

Ma tapselt ei tea hr Higginsi tausta, aga temanimeline ja temaalgatatud Higgins Armory ehk maakeeli Higginsi relvamuuseum on Worcesteri linnas olemas. Monel rikkal on ka teistele surelikele kasulikud huvid. Higginsi kirge viis meie pereisa meid eelmisel nadalavahetusel vaatama - nii nagu tema ema teda kunagi poisina viis. See on vahva koht: hr Higginsile meeldis raud. Kes teab milliseid rauast tooteid tema tehased valmistasid, aga teda ennast huvitasid igasugu nikerdused alates Itaalia gondli ilusast ninaraskusest kuni keskaegsete raudruude ja relvadeni. Omal ajal, ilmselt ka II maailma soda ja selle olusid ara kasutades, onnestus tal kokku koguda markimisvaarne kollektsioon, mida nuud Higginsi relvamuuseumis eksponeeritakse.

Muuseumis oli pood, otse loomulikult, ja laste mangutuba, onneks, ja kaks korrust igasugu peamiselt sojateemalisi metallkonstruktsioone ja relvi. Saali sisenemisel huppasid koheselt meile ligi oma abi pakkuvad muuseumitootajad ja palusid meil museaalidega tutvuda ning kusimuste tekkides nende poole poorduda. Uks entusiast ei suutnud siiski ara oodata, millal me oma kusimustega valmis saame ja lahenes meile omapoolsete kommentaaridega. Olime just seisatanud uhe raudruu ees, mis oli teistest erinev selle pooolest, et raudruu kulge oli kubeme piirkonda kinnitatud uks kruusi meenutav metallist kopsik. Tootaja vastas meiepoolsele aruparimisele, et selline asi oli koikide kuljes viitamaks meeste vastavale organile, kuni uks idioot need 40-ndatel aastatel koikide teiste kuljest teadmata (aga aimatavatel) pohjustel eemaldas. Ta utles veel, et raudruu disain peegeldab vaga otseselt tolle aja moevoole ja et mood on neis koigis vaga eredalt margatav.
Kuidagi tekkis meil Joshiga diskusioon teema, et kas meeste vastav organ laheb lausa sinna kopsikusse sisse. Mulle tundus see jabur, sest et ta oleks seal kergesti haavatav ja kulma kaes. Millegi parast oli Josh veendunud vastupidises ja kogu see lugu tegi meile palju nalja. Muuseumis peabki nii kaima, muidu hakkab lihtsalt igav.
Parast otsis Janek endale muuseumipoest oma isikliku raha eest suure pluusist mao. Vot nii on lood.

3. nädal Ameerikas: Labor Day

Selleks korraks on siis suvi mitteametlikult otsas. Ameerikas on nimelt suve alguseks Memorial Day maikuus ja suve lopuks Labor Day septembri esimesel esmaspaeval. Kohalikelt kusides, et mida see puha oieti tahendab, vastati, et see on kogu toorahva ehk siis tootava elanikkonna puha. No umbes nagu 1. mai siis vist meie kandis. Meid oli igatahes kutsutud Joshi isa naabrite poole Thompsoni valda Connecticuti osariigis. Kolm naabrit, kel koigil majad jarve aares, on juba 20 aastat seda pidu vaga suurejooneliselt pidanud. Selle peo koige tahtsamaks komponendiks on toit ja sugugi mitte ameerikalik kiirtoit voi saastalaadne krops ja koka. Vaid gurmaanne ja armastusega kupsetatud/valmistatud hiiglama pikk menuu heast ja paremast laiast ilmast. Selle menuu kokku panemiseks peetakse juba mitu kuud enne pidu salajasi koosolekuid, kus osalevad vaid korraldajad ja seda menuud hoitakse suures saladuses. Osalevad vaid valitud ja tunnustatud kokad ja tulemus oli toesti suureparane. Korval oleval pidil on uhe pere tutred Stacy ja Mandy serveerimas rooga Cobb Salad - Seaha style. Vaga maitsev segu rohelistest lehtedest, peekonist ja fetajuustust kreemja kastega. Menuusse ei panda roogasid, mis igal aastal on laual niikuinii: suur kauss puuviljakokteiliga, Paula maapahklipallid ja muud horgutised, mida kulalised juba teavad kindla peale oodata. Toitude vahepeal serveeriti ka karastavaid alkohoolseid jooke, nagu naiteks Sex-on-the-Beach ja Ice Tea with Vodka (menuus Eliza's Ice Tea Elixir).

Peole ei tohtinud kaasa votta soolaseid toite, kull aga julgustati tooma magustoite. Ma siis soovisin ka pisut oma oskusi naidata ja leidsingi selle urituse jaoks just sobiva retsepti uhest kokaraamatust, mille olin just raamatukogust laenutanud. Ma nimelt kupsetasin tagurpidi ananassikoogi. Jube palju suhkrut pidi kull sisse panema (pea pool kilo) ja nuud tagant jarel targana tean, et voib vabalt poole vahem panna, aga vaga hea tuli kull valja. Ananassid olid kenasti voi ja pruuni suhkru sees labi kupsenud ja sain kuulda palju kiirusonu oma horgutise eest.

Kogu pidu toimus jarve aares terassil ja vahva oli, et lapsi oli mitmeid, kes siis monusalt uksteisega mangida said, kostuume vahetasid, ujusid ja kala puudsid. Sook jai kahjuks nende jaoks teise- kui mitte kolmandajarguliseks. Selle-eest aga pugisid koik taiskasvanud end kurguni tais ja jarele palju ei jaanud.

3. päev Ameerikas: need väiksed erinevused

1. Suundusime perega shoppama. Mitmeid vaikseid asjakesi oli vaja, ja siis veel muidugi suua ka. Josh oli roolis ja mina istusin korval, aga mul on sellegi poolest komme hoida olukorral silma peal ja jalgida liiklust ka korvalistujana. Jarsku tundsin, et keha tombub pingesse: lahenesime ristmikule, kus meie jaoks poles punane tuli ja mu mees hakkas sudame rahuga paremale poorama ... suu juba avanes, et siis jalle kinni minna, sest meenus selline vaike asjake, et Ameerikas (va New York Citys) on lubatub peale peatumist ja rohelise tule suunas soitvate autode puudumist poorata paremale ka punase tulega. Taitsa monus reegel, eriti kui liiklus on hore. Lausa tobe ju passida niisama.

2. Joudsime toidupoodi - oi Issake, ma olin ka nende suurused unustanud - valisime tooted valja ja suundusime kassase. Asjad hakkasid kassapidajast linti mooda edasi veerema, kui mu 8-aastane poeg issile jarsku sosistab, et, kuule, see mees varastab meie asju! Toepoolest, uks noormees pakkis koik me ostud kilekottidesse. Selle vahega ainult, et me saime need parast ikka endale - neil on koikjal kassades eraldi ka pakkijapoiss ja koik oleks tore, kui nad nii kohutavalt neid kilekotte ei raiskaks. Need on kull ohemad kui meie omad, aga ikkagi, rohkem kui uhe meloni kannataks valja ikka kull!

3. Joshi ema ootas meid vaga. Juba saabumisel avastasime, et ta oli meid oodates ka ettevalmistusi teinud: kulmikus oli toitu, lastetoas uusi manguasju, koogis potte-panne, mida onu kull ei kasutaks jne. Voodiriideid oli ka varutud ja aluslinad ilusti voodissegi pandud. Meie voodis oli ka tekilina, aga lastel mitte. Joshi ema lihtsalt maletas, kuida meil on kombeks, aga Ameerikas tegelikult tekilina peaaegu ei kasutata. Neil on tekiks comforter ja sellega magatakse ning seda pestakse nagu lina. Imelik, see on suur ja mahuline nagu vatitekk, mahub ainult uksi pesumasinasse. Aga nii see on, kokkuhoid siin kull paljudele eluviisiks pole.

1. päev Ameerikas: lahti pakkimine

Saabusime eile. Lapsed on toesti suureks saanud - seda naitas see, kui lihtne nendega juba reisida on.

Oi, pean vabandama, et eesti kirjakeele parlid - tahed tappide ja lainetega mu eelmisest lausest on kaduma lainud, aga jube tuutuks laheks igat tapitahte Alt-klahvi abil sisse tippida. Seega palun lugejatelt vabandust ja lahen lihtsamat ja nuditumat tapivabat teed ... ilmselt kogu Ameerika aja jooksul!

Tallinna lennujaam on toesti vaga ilusaks ehitatud. Kuna minu kohver osutus ainsana meie nelja kohvri seast liiga raskeks (lubatud oli vaid 32 kilo ja mul oli 36 kg), siis pidin seda kergendama ja asju umber tostma enne kui mind uldse jutule voeti. Oma maavillase kampsuni vahetasin koheselt roosa elegantse mantli vastu, tshing-tshing 1kg maha; koik ehted laksid kaasaskantava pagasi kotti, kust siis sai neid ka keha kulge kinnitada, veel kaks kilo, ahahaaa. Platud surusin kotti ja panin kingad jalga. Ja nii, vaike sisalikunahast kaekotike sorme otsas oli vaga mall mooda lennujaama avaraid koridore ringi patseerida ja turisti mangida.
No nii, kutsumise peale laksime varavasse, et siis viimastena viimasel minutil lennukisse siseneda. Esimesed 45 minutit Tallinnast Stockholmi kulusid pohiliselt selle peale, et ennast taas lennuki ja lendamisega harjutada, sest ma pole ammust ajast enam ohutransporditeenuseid kasutanud. Pisut jube oli ohku tous kull: see metallhobu laperdas nii mis hirmus ja madalate pilvede sees polnud muud kui uks ohuauk teise jargi. Siis sai kommi, juhuu, ja vett, siis pidi vahetama kohti, sest molemad lapsed tahtsid pidevalt akna all olla ja valja vaadata. Onneks kulus selle peale pea kogu sirge lennu aeg, sest varsti saabus ju laskumine Arlandal.
Stockholmist Newarki lendasime ca 8 tundi. SASi lennukid on nii modernsed, et igal istekohal on ees vaike ekraan, kust saab pidevalt vallida umbes 20 filmi ja seriaali vahel. Samuti saab mangida mange, ka Sudokut ja muid mottemange. Siis antakse ju 2 korda korralikult rohke joogiga suua, nii et elul pole vigagi. Meie laste roomuks oli ligiduses ka teisi lapsi, nii et seltsi elu vottis lennu lopuks juba lausa tuure ules. Uhe 4-aastase poisi ema tunnistas, et Zoe olla ta poja sudame roovinud.

Siis olimegi akki kohal. Kuna pooled pereliikmed on ju lausa Ameerika kodanikud, siis valisime piiripunktis loomulikult luhikese saba kodanikele. Zoe oli selleks ajaks magama jaanud, nii et ma tassisin ta magavana piirikontrolli, kus ta siis minult Joshile ulekandmise hetkel kahjuks siiski arkas. Koik laks ilma uhegi komplikatsioonita: minu sormejaljed votetud ja minu naopilt tehtud, laskis piirivaht meid Tôotatud Maale.

Kohvrid saabusid esimestena ja nii me siis jalutasime - Zoe ja Janek kaest kinni nagu postkaardil ees, mina ja Josh kumbki kahe kohvriga nende kannul - lennujaama ooteruumi. Ja kohe seal olid ka kallid sugulased, Joshi isa ja vend Justin, et meid pohjapoole soidutada. Neil oli varutud sooki ja jooki ja juttu jatkus muidugi kauemaksi. Lapsed vajusid vaikselt uneholma ja ilus ning vihmast niiske/varske Connecticuti loodus oli varsti autoakna taga meid tervitamas. Onu pool Oxfordis (Massatchusetsi osariik juba) ootasid meid ka Joshi ema ja ode ning teine vend, kellega me siis veel moned tunnid monusasti lobisesime.

Kati Murutari uus mees kui elektron

Ma olen üldiselt väga kahv meedia tarbija. Kodus pole meil ei televiisorit ega raadiot. Ajalehtedest olen Õpetajate Lehe suur austaja ja vahel harva ostan Sirpi. Kui autoga sõites oma mõtted metsa hakkavad minema ja mingit välist ärritajat oleks vaja, siis kuulan alati Klassikaraadiot (meiekandis sagedusel 105,7 MHz). Poes käies loen Õhtulehe posteri läbi ja viin pilgu ikka naistekate kaante pealt ka üle.

Vaat sealt viimaste seast jäigi mulle silma, et Kati Murutaril on uus ja tõeline armastus. Mees olla tulnud tallu sulaseks, aga võitis perenaise südame ja sattus peremehe seisusse. Juba tollal lugedes mõtesin, et vaene mees, nüüd on siis tema kord avalikkuse ette tiritud saada. Aga tunne oli, et ega tagasihoidlikule ja maalähedasele Eesti mehele selline asi ju eriti meeldida ei või. Kuid kuidas peaks kuulus Kati Murutar teada saama, kas tegemist on tõelise armastusega või jahib mees lihtsalt avalikkuse tähelepanu ja kuulsust? Kohe tekkis mul paralleel elektroni mõõtmisega. Nimelt, elektron on nii väike, et teda ei saa mõõta meile teada olevate vahenditega (näiteks, valguse footonid). Sest mõõtmise käigus me mõjutame teda ja me ei mõõda enam esialgselt olukorda, vaid hoopis seda omatekitatud olukorda. Kui elektron kaheavalisest difraktsioonivõrest läbi lasta, siis üks elektron läheb mõlemast avast teatud tõenäosusega läbi. Kui hakata mõõtma kumbast ta läheb läbi, siis kindlasti sellest mille "ava ees me passime". Müstika, selles seisneb elektron laineline iseloom.

Nii ka Kati Murutari mehega. Selleks, et aru saada kas tegemist on tõelise armastusega, pidi teda avalikustamise tuleproovist läbi vedama ja tõeline armastus ei peaks sellele vastu. Nüüd siis ongi teada, et Katil oli hea mees, aga teda enam ei ole (nagu uuest klantsajakirja kaanelt lugeda võime). Kui ta oleks jäänud, siis poleks õige olnud! Loodame, et ta leiab uue ja veel parema või tuleb too tagasi. Sest pr Murutari kirjatükid kasvõi Õpetajate Lehes on mulle sümpaatsed.

Lapsepõlve suhete määravast tähtsusest kogu edasiseks eluks

Olen saanud taas tangu tera võrra targemaks, sest Martti Paloheimo raamat "Lapsepõlve mõjud" on läbi loetud. See on karm raamat, mida nendele ei julge soovitada, kes ei ole vaimult valmis oma lapsepõlve traagikatega taas kohtumiseks.
Hr Paloheimo väidab nimelt, et peaaegu kõikide tõsiste psüühhiliste tervise probleemide taga on lapsepõlves kogetud väärkohtlemine - nii füüsiline kui ka vaimne. Selleks võivad olla peksmine, hülgamine, armastuse ja füüsilise kontakti puudus ja veel palju, palju teisi "vältimatute heade" puudumisi või "välditavate halbade" esinemisi peresuhetes. Need tekitavad normaalselt erineva meeleseisundi, näiteks hingevalu, kahtlustusluulu, sundmõtete käes kannatamine jne.
Autor väidab, et ka alkoholisimi põhjuseks on lapsepõlve traumad. Ta selgitab oma uskumist nii: inimene on esimest korda alkohooli tarvitades kogenud seda, et ta tunneb ennast siis vabana ängistusest ja see kannustab teda seda tunnet taastootma ikka uuesti ja uuesti alkohooli tarvitades. Neid inimesi jälitab mingi peidetud isiklik painaja, mille eemale peletamine joobe abil on vältimatu, et inimene võiks üldse hakkama saada. Teisedki alhoholismi uurijad tunnistavad, et selline isiklik paharett on olemas, aga nad ei ole leidnud sellele põhjendust.

Ekstreemselt 50-ndatesse: jalutuskäik Misso vallas

Meie aastakäik saab sel aastal kõik 40 täis. Igaüks vananeb isemoodi, see ongi vahva. Üle-eelmisel nädalavahetusel käisin sõbranna Lee juubelil Tallinnas ja oli tohutult lõbus. Läinud nädalavahetus möödus Võru lähistel, kus klassiõde Erika tähistas oma juubelit väga eriliselt. Pidustused algasid GPS-mängu aarde toimetamisega Eesti-Läti-Venemaa ühisesse piiripunkti. Matka algul oli reisiseltskond veel väga rõõmsameelne:


Pildilt puudub vaid peretütar Laura, kes tegi pilti.

Nii, too nimetatud piiripunkt asub Misso vallas, Pedetse jõe kallastel ja kõige lähem asustatud koht on Parmu küla. Vt kaarti siit. Kahjuks on küll lähim talu varemeis, aga tee on suve ajal täitsa olemas. Nagu me teame, ei ole hetkel suvi ja kuna on üle aastate üks lumerohkemaid talvi, siis oli karta, et külateed sealkandis on raske lumekatte all. Juubilar pereema ja tema abikaas olla seal käinud, just talvel, ja siis oli neil vaja läbi lume kahlata ca 1,5 km. Laupäeval, 6. veebruaril, selgus kurblik tõsiasi, et sel talvel ja sel laupäeval nii kaugele autoga siiski ei pääse. GPS näitas sihtkohani 4,7 km ja see põhjustas teatava tuju languse. Kaasas oli peale täiskasvanute ja peaaegu täiskasvanute ka veel kaks 7-aastast poissi ja üks 4-aastane tüdruk.

Karistamise psühholoogiast Tõnu Otsa vahendusel

Kui ma mõned kuud tagasi kooli raamatukogus Õpetajate Lehte sirvides aru sain, et niimoodi püsti seistes vahetunni ajal ma kõiki tuumakaid artikleid läbi lugeda ei jõua, siis otsustasin, et seda lehte hakkan nüüd tellima endale koju. Ma olin ennegi aastat eest seda lehte vahelduva eduga lugenud, aga nüüd tajusin kuidagi väga tugevalt, et tegu on tõeliselt sisuka ajalehega.

Kuigi tavaliselt läheb kõik põlev meil kodus koheselt tulehakatuseks, siis Õpetajate Lehte hoian küll pikalt lauanurgal, et võimalusel kolleegidele siit ja sealt tsiteerida. Nii ka nüüd, tunnen kohustust üldusele ka oma ajaveebi kaudu levitada psühholoogilist teavet karistamisest.

27. novembri Õpetajate Lehes on psühholoog dr Tõnu Otsa artikkel "Karistatakse halba teagu, mitte paha last". Esimese asjana tsiteeriksin lõiku, kus autor teadustab ühe väikse osa poistest (ca 0,05% sündinutest) eripära nii: "On lapsi, kes arvestavad jõuna, millele tuleb alistuda, vaid füüsilist üleolekut ja kasutavad ka enda kehtestamiseks ainult füüsilist jõudu. Ning nende laste seas on enamik neid, kelle kasvatuses pole tehtud mingisugust viga. Pigem vastupidi - heasüdamlikkus nende kohtlemisel ainult süvendab nende arusaama enda õigsusest ja tugevuses ning enda kehtestamist teiste suhtes. ... Selliste laste jaoks on eri kultuurides erinevaid kasvatusasutusi, kus lapse vägivaldne käitumisakt surutakse maha samuti vägivallaga, kuid mitte löömisega, vaid kinni hoidmisega kuni rahunemiseni."

Mõned nopped karistamise psühholoogiast (http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2493)

• Karistada tohib ainult siis, kui lapse teadvuseni on jõudnud keelamine või teadaolev kehtiv keeld, mida ta eirab. (Laps vabandab end kõige sagedamini sõnadega „ma ei teadnud, et ei tohi”.)
  
• Karistada tuleb kohe, kui sõnakuulmatus ilmsiks tuleb. Laps peab karistajat julmaks või tigedaks, kui konfliktsituatsioon on oma akuutsuse minetanud (psüühiline mikrokliima on rahunenud). Lapse ajataju erineb täiskasvanu omast ja tema õiglustun­de jaoks on süüteol teistsugused „aegumismäärad”. („Ikka veel karistab, ma mõtlesin, et on juba andestanud/unustanud”.) Sel juhul võtab laps karistust kättemaksuna.
• Karistada tohib ainult keelule mittekuuletumise eest. Füüsiliselt ei tohi mingil juhul karistada käsu mitte­täitmise eest.
• Kõige tõhusam karistus on vabadust piirav sanktsioon (koduarest, pidude keeld, telekakeeld, arvutimängude keeld, mõnel juhul ka sõprade külaskäigu keeld). Huvitegevusest või pikaajalistest projektidest kõrvalejätmist ei tohi karistusena kasutada.
• Lapsele mõjub erinevalt isegi käsu ja keelu sõnastus. Paljusid käske saab ja tulebki sõnastada keeluna ja laps kuuletub. Võrdle „lõpeta kohe see lärmamine!” ja „lärmata ei tohi!”.
• Enne keelamist või käskimist peame olema kindlad, et laps kuuleb ja kuulab, veel parem on tema tähelepanu kontrollimine enne keelamist: „Vaata siia ja kuula, mis ma sulle nüüd ütlen… nooguta, kui aru said.” (Lapse levinum vabandus on, et ta ei kuulnud, mida sa teha ei lubanud.)
• Kui täiskasvanu ja lapse konflikt on viinud karistamiseni, eriti füüsiliseni, peab karistajast näha olema, et ta ei nahuta kurjusest, naudingu ja mõnuga, vaid on vastu enda tahtmist sunnitud seda tegema. („Mul on kurb/kahju, aga ma pean sind karistama selle eest, et…”)
• Kui täiskasvanu ja lapse konflikt on viinud lapse karistamiseni, peab rahunenud olukorras, näiteks õhtul voodis enne lapse uinumist järgnema üks kolmest tegevusest vanema algatusel:
  • andekspalumine („Anna andeks, et ma sind karistasin, aga sinu tegu sundis mind seda tegema!”);
  • andeks andmine („Küllap said isegi aru, et sinu tegu läks üle igasuguste piiride ja see viis suure riiuni, aga olen selle sulle andestanud, uskudes, et sa enam nii ei tee”). See on lapse andekspalumisele provotseerimine. Andekspalumist lapselt nõuda ei tohi, muidu õpib ta sellega manipuleerima;
  • leppimine („Tülitsesime, mis tülitsesime, mul oli piinlik, kindlasti oli sul ka, aga lepime nüüd ära.”). Nendel kolmel moel tüli lõpetades saab laps aru, et karistatakse halba tegu, mitte halba last.

Meil on koolis probleeme põhjuseta puudumisega. See tähendab, et õpilasel on loomulikult olemas põhjus, miks ta tundi ei lähe, aga see põhjus pole koolipere poolt aksepteeritut. Minu meelest peaksima ka meie rohkem süüvima psühholoogiasse ja proovima välja selgitada, mis põhjustab selle olukorra, millega õpetajad sugugi rahul pole. Samuti peaksime enam rakendama just 4. punkti Tõnu Otsa loetelus ja tegelema õpilaste õigustega. Kui me leiame, et õpilased ei ole kõiki oma kohustusi täitnud, siis ei ole millegagi põhjendatud see, et neil on samas kõik õigused alles jäetud. Selles seisneb minu jaoks vastuolu.

Lõpetuseks soovin lapsevanematele selget mõistust keelata oma last kategooriliselt juhtudel, kui ta teeb endale või teiste midagi halba või ohtlikku. Ainult siis jääb lapsesse alles ka inimesele omane ürgne instinktiivne käitumine - reageerida ohusignaalile tegevuse lõpetamisega ja peituda.

Kagu-Eest rahvaarv väheneb kiiresti

Lõunaleht kirjutab oma artiklis http://www.lounaleht.ee/?l=334&n=3513&p=1, et 8 aastaga vähenes rahvaarv Kagu-Eesti kolmes maakonnas enam kui 9700 inimese võrra. Üks olulisi maapiirkondade tühjenemise põhjusi on kehv ettevõtluskeskkond.


See pilt on tehtud Männisalu külas. Mul on uhke tunne väita, et just selle sama postkastide rivi lõppu paigaldasime meie eelmise aasta juunis omaenda tuliuue postkasti ja tänaseni pole sellest reast ühtegi tühjaks jäänud. Elame veel ...

Sõnum minu isale

Kallis Taat!
Saadan Sulle ühe Toomas Pauli mõtte, mille leidsin värske Horisondi (5/2009) artiklist, milles Toomas Paul meenutab oma õpetajat Uku Masingut.
Toomas Paul: "Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkevemal eilsest. See tähendab, et elu mõte on elu enda kvaliteedis ega ole mis tahes eluavalduste kvantiteedi suurendamises."

Ma loodan, et see aitab sul elada.

Isesugused inimesed: perekond Jacobson Vikerraadios

Vaata, aga vaata ... nüüd oleme siis üleriigiliselt kuulsaks tehtud. Tore oleks, kui see saade innustaks noori ja vanu peresid linnast maale kolima. Sest üks on kindel - elu maal on väga ilus. Kui me selle sõnumi Vikerraadio abiga kellenigi viia suutsime, siis minu missioon on täidetud.

Saadet saab järelkuulata Vikerradio kodulehelt http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1195181

Emakeel on ilus

Mul oli paar päeva tagasi oma kakskeelse tütrega, kes saab varsti, oktoobris, nelja aastaseks, vahva jutuajamine.
Zoe palus mind, et ma räägiksin midagi ingliskeeles. Tegin seda. Selle peale ütles Zoe: "Niimoodi räägib issi. Ma räägin issiga inglise keeles."
Emme: "Õige."
Zoe: "Sinuga ma räägin eesti keeles."
Emme: "Õige, eesti keel on sinu emakeel."
Zoe: "Emakeel on ilus."

Sattusin sugupuu koostamise võrku

Käisin eile külas oma ammusel sõbrannal Jõelähtmes. Neil on seal väga kena elamine ja tohutult suur aed ... aga see selleks, sest ma olen ikkagi Tallinnas veebidisaini koolitusel, mitte aiandusreisil.
Sõbranna nimi on Kaja ja tema on üks väga eriline inimene. Talle meeldivad raamatud ja teaduslik lähenemine probleemidele. Selles mõttes oleme sarnased ja eks see meid on ka läbi mitme aasta liitnud. Mõned aastad tagasi nakatas Kaja mind Jaapani mõistatuste lahendamise haigusesse ja eile andis ta mulle uue "pisiku". Nimelt kutsus ta mind http://www.geni.com/ liituma ja oma sugupuud koostama.
Ja, üllatus-üllatus, täna hommikul ei ole ma saanud teha mitte midagi muud peale oma sugulaste sisestamise Geni andmebaasi. Tore on, et tegemist taas vabavaraga. Kuigi Kaja ütles, et tal neist tarkvara arendajatest kahju hakkas ja ta liitus Pro programmiga, mis annab uued võimalused, aga on väikse raha eest.

Küll on maal ilus elada ja kasvada ...

Ega ma ju täpselt ei tea kas lastele siin üldse meeldib ja kas neile meeldib tegelikult maal rohkem kui linnas või vastupidi. Ma tean, et neile meeldib olla koos meiega - vanematega, aga kui nad saaksid valida, kas olla koos maal või linnas, siis ...

On siiski hetki, mil ma olen üpris veendunud, et neil ka ikkagi meeldib maal elada. See on siis kui nad tühja kõhuga lähevad ja söövad marju või herneid, tõmbavad naeri või porgandi välja ja näksivad seda. Siis ka kui saab loomi paitada ja puu otsa ronida. Ja neid hetki on tegelikult päris palju, nii et ma väga ei muretse.

Lillekesed Leppojal

Lilli on meil palju: osad kasvavad rahulikult peenras ja õitsevad vaataja rõõmuks. Osad on väga aktiivsed ja räägivad palju.

Mõõdame aiasaadusi

Tundub, et suvi hakkab vaikselt asju kokku pakkima. Tunne südames on aga sel aastal hoopis teistsugune. Ei ole sellist tavalist kurblikku südamepakistust, et soe suvi on jälle kord möödas ja peab hakkama ebameeldiva talve üleelamiseks valimistuma. Üsna vastupidi: meel on rõõmus kordaläinud kasvuaja üle ja pigem on hinges teatav ärevus, kas oskan kasvatatud köögiviljad korralikult keldrisse ladustada. ... et talvel oleks võtta purgist ja salvest.

Ma olen pisut väsinud ka - eks sai ikka mehemoodi aias rahmeldatud ja on isegi pisut hea meel, et ilmad on suts jahedamad, taimed ei voha enam nii hullusti ja saab rahulikus tempost toimetada meeldivate asjadega.

Enne puhkust hakkasin veel ühte istutusala rajama, loodetavasti saab selle sügiseks ikka valmis. Mitmeid taimi on kottidest peenrasse istutamata. Pole veel õiget kohta leidnud ei neljale jugapuule ega ka valgele astilbele. Äädikapuu on olemas ja kohtki valmis vaadatud, aga istutamata on seegi.

Nüüd aga kelgiks natukene: nimelt on mul tõeline häda kohutavalt saaki kandvate tomatitega. Järgmisel aastal olen kohe tublisti targem ja ehitan endale tõsise rakise tomatite jaoks. Ikka sellise korraliku puusti ja tugeva, et saaksin kõik harud kenasti selle külge siduda. Sest hetkel valitseb mul tomatipeenras väike kaos ja osad roomavad, pisut küll üht teist taime meenutades, mööda maad.

Mul on tomateid kahte sorti. Naabrinaise Ele antud neli taime kannavad punaseid vilju. Enda külvatud 'Tumblibg Tom' on kollane kirsstomat. Need on täitsa padrikuks kasvanud, mis näitab seda, et ma olen nad ilmselt liiga lähestikku istutanud. Aga pole hullu, ongi põnev neid tumekollaseid väikseid kuulikesi okste vahelt otsida. Õnneks polnud neid vaja üldse ei siduda ega neil võrseid näpistada. Ja saaki kannavad rohkelt ...

Nüüd paprikast. Kui ma neid alles hiljuti õitsemas nägin, siis ütlesin, et ega nemad küll sel aastal valmis ei saa. Ilmselt nad kuulsid ja tahtsid tõestada, et ma, alagaja, ei saa ikka millestki aru. Ühesõnaga, kui ma neid paar nädalat hiljem tähelepanelikult uurisin, siis avastasin rõõmsa üllatusena, et neil on täitsa kopsakad viljad küljes, ja mitte vähe.

Kurvema poole pealt peab teatama, et kapsaste vahele istutatud saialilled õitsevad hoogsalt, aga varajased kapsad nende vahel on 70% ulatuses ära söödud. Seega, ilus on aga tolku ilmselt mitte piisavalt. Kuu aega tagasi ma jälgisin neid väga teraselt ja korjasin kõik röövikud lehtedelt ära, aga siis tulid mingid pakilisemad tegevused ja see regulaarne seire jäi vähemaks. Kui nädala aega tagasi avastasin, siis olid suured augud kuni kapsa südamikuni välja sisse söödud ja paharetid ise muidugi liblikateks moondunud ja ära lennanud. Seevastu hilise sordi pead on kõvad ja enam-vähem terved.

Naeris on üllatavalt vahva taim ja maitseb meile kõigile väga. Ta on nagu magus juust kui ära koorida. Kõiki külalisis tervitan ka väikase naeriviiluga ja kuulen ainult häid sõnu. Soovitan soojalt.

Punapeeti ootan suure õhinaga. See on peaaegu et mu lemmik köögivili. Peedipirukas (Anni Arro raamatust leitud retsepti järgi) ja grillpeet ja peedisalat ja muud on kulinaarselt äärmiselt nauditavad ja kõditavad meeldivalt maitsemeeli. Armas on vaadata, kuidas peakesed aina suuremaks paisuvad. Järgmisel aastal panen ka nemad kindlasti peenrasse mitmesse ritta kõrvuti kasvama nagu naerid sel aastal. Ma arvan, et järgmise aastal ma vagusid üldse ei teegi.

Mis veel ... ja muidugi, kõrvitsalised. Kurgist ikkagi ei saanud asja, aga kabatšokid on see-eest võimsad nagu muiste. Nad kasvavad nii kiiresti, et isegi meie - hullud kabagrillijad, ei jõua temaga võistu hakseldada. Mul on hea meel, et ka kaks kõrvitsat on juba päris parajad pesapallid.

Hernega on sama lugu mis tomatiga, minu keritud nöör mulda surutud tokkide ümber oli väga hea mõte, aga tokid andsid järgi ja kogu hernes on nüüd peenra peal kuhjas nagu hein. Väike soovitus järgmiseks aastaks mulle endale, et tokid tuleb põikpuuga fikseerida. Dah!

Ääre pealt oleksin unustanud kartuli. Mulle tundub, et me vähe sööme seda mugulat ja seetõttu ei rutanud värsket kartulit üles kaevama. Ühel päveal ma siiski otsustasin kaevata ja keeta. Ja mis ma näen ... kasvanud on hiiglaslikud kartulid. Olen neid nüüd mitmeid kordi keetnud ja kogu me pere lausa jumaldab neid. Eriti kui serveerida rohke hapukoore ja rohelise sibulaga, mmmmmm!

Janeki sünnipäev - koolipoiss valmis niikui naksti!

Kui teist korda midagi teed, siis võib seda ju traditsioniks nimetada, eks? Seega toimus meil tradistiooniliselt suve suursündmusena Janeki sünnipäeva tähistamine. Kutsustud olid Piirid, nagu ikka, ja sünnipäevalapse soovi kohaselt ka kolm tema lasteaiakaaslast Räpina lasteaiast. Üks neist, Stefan, on ka meie küla poiss ja meil ennegi mängimas käinud. Teine, Andry, on väga vahva ja asjalik poiss Räpinast. Tema on lisaks ka veel Zoe suurim sõber ja mängukaaslane lasteaiapäevilt.

Piiri pere oli tulnud traditsiooniliselt paljukesi: eelmisel aastal oli meil külas ka Aini õde Krista. Sel aastal tutvustati meile nooremat venda Elarit ja tema pere, kes Noarootsist olid lapsepõlve radadele külla tulnud.

Soojenduseks korraldas Josh külalistele sabamängu. Peale esimest vooru, mis lastele tohutult nalja pakkus, ei suutnud ka täiskasvanud end tagasi hoida ja sukeldusid mängu. Selle osa finaaliks osutus pereisa ja peretütre tandem, mis lõpuks ainsana sabaga jäid:
Loomulikult oli ka laste lemmikvoor - koogivoor. Sel aastal võisime tänada usinaid kondiitreid Külli Piiri ja Helenit, kes meile lisaks poekookidele ka isevalmistatud maiuse kohale tõid.

Head valikud hariduses ja Rosma hariduskonverents

Laupäeval, 30. mail toimus Rosmal kogupere konverents, kus arutleti hariduse hetkeseisu üle ja ka selle üle, mis paljudele lapsevanematele muret teeb seoses Eesti preaguse koolisüsteemiga. Koos töötati välja pöördumine Eesti olulistele institutsioonidele, et pakkuda koostööd kooli paremaks muutmisel.
Rosmal kokkutulnud arvasid, et

• Hea kool saab alguse meist endast
• Hea kool pakub lapse loomulikku arengut toetavat kasvamise keskkonda
• Hea kool hakkab õitsema vanemate, laste ja õpetajate koostöös
• Hea kool lähtub perekonna ja kogukonna vajadusest ning traditsioonidest
• Hea kool soodustab nii laste kui õpetajate iseseisvust, isetegemist ja kogemist
• Hea kool kiirgab armastust ning arendab loovust ja koostööd nii lastes, õpetajates kui vanemates
• Hea kool tähtsustab hinnete asemel lapse hingelist tasakaalu ja terviklikku arengut
• Hea kool keskendub lapse vaimsele, hingelisele, sotsiaalsele ja füüsilisele arengule
• Hea kool pöörab rõhku laste tervisele, mis paneb aluse elujõule, elurõõmule ja elus edasijõudmisele
• Hea kool loob eeldused selleks, et ellu astuksid sotsiaalselt küpsed noored inimesed
• Hea kool elab ja tegutseb riigi, omavalitsuse, laste ja nende vanemate toel ning koostöös
• Hea kool kindlustab lastele ökoloogiliselt puhta kodumaise toidu
• Hea kool võimaldab noorele inimesele valikuvabadust õppe- ja kasvatusprotsessis
• Hea kool peab oluliseks nii õpitulemust kui õppeprotsessi
• Hea kool suunab ühiskonna arengut uutmoodi kasvatustegelikkuse kaudu
• Hea kool tähendab rohkemat kui tavakool täna pakkuda suudab
• Hea kool eeldab avatud, teadlikku ja õppimisvõimelist õpetajat ning lapsevanemat
• Hea kooli õppekava rajaneb teadmisele loodusest ja inimesest ning tema arengu seaduspärasustest

Üks Rosma kooli õpetajatest Külli Volmer väitis, et liiga palju teadmisi teeb inimese rumalaks. Emeriitprofessor Ülo Vooglaid:"Õppida saab kas huvi äratades või sundusega. Kui huvi ei ärata, siis peab sundusega. Kui õpetad sundusega, siis pärast laku panni."
Tiiu Kuurme valgustas kokkutulnuid erinevatest alternatiivpedagoogika suundadest. Päris mitme puhul pidi ta nentima, et Eesti ei teata sellest midagi, kuid nõudlust oleks eri tüüpi koolide järgi küll ja veel. Kooli pidamisel on oluline, et koolil oleks oma pedagoogiline kontseptsioon. Kahjuks pidi pr Kuurme tunnistama, et paljud koolid tegutsevad preagu eestis ilma igasuguse kontseptsioonita ja pedagoogika on hakanud koolist ära kaduma.

Kogupere konverents „Head valikud hariduses“ Rosmal

Teen pisut reklaami hariduspäevale, mis toimub Johannese koolis Rosmal, Põlvamaal 30. mail 2009. Esinejate seas on ka Tiiu Kuurme ja Ülo Vooglaid. Täpsemat ajakava ja lisainfot konverentsi kohta vaata kutselt.

Rosma kooli koduleht on http://www.rosma.edu.ee/