Olen nüüd diplomeeritud mentor

Osalesin juba eelmise aasta detsembrist alates Tartu Ülikooli korraldatud mentorkoolituses. Moodulid toimusid üldjuhul korra kuus ja viimane, tagasivatav ja ennastanalüüsiv moodul toimus 15. mail. Peale oma mentorimapi tutvustamist, teiste mappidega tutvumist ja mentori käsulaudade koostöö korras ülesreastamist, andis meie kursuse koordinaator metoodik Piret Hion Tartu Kutsehariduskeskusest meile pidulikult Tartu Ülikooli diplomid.

Hea tunne on küll, sest õppida on nii mõnus. Kuigi diplomid ja tunnistused ei ole minu jaoks esmatähtsad (kuna mul neid nii palju juba on), siis on ikkagi hea neid saada, sest see annab tunnistust sellest, et mingi asi on taas lõpusirgeni viidud.

Kuidas edasi ... ?? Ma peaks nüüd uuest õppeaastast saama endale juhendatava (või nn mentii, moodsamalt, ahahaa!).

HORISONT - hästi mõnus lugemine

Sõitsin rongiga Tartust koju ja lugesin Horisonti. Nii hea vanaaegne tunne oli ja Verioral väljusin palju targemana. Selle aasta 3. numbrist meeldis väga intervjuu Aleksander Loitiga. Tegemist on minu koolivennaga Reaalkoolist, kes sõja keerises sattus Rootsi. Rootsis lõpetas Aleksander Loit 1950. aastal Uppsala ülikooli ning töötas aastail 1955-1981 samas õppejõuna. Aastail 1981-1993 töötas Aleksander Loit professorina Stockholmi ülikoolis ja juhatas Rootsi Riigipäeva eriotsusega Stockholmi ülikooli juurde loodud Balti uurimiskeskust.

Kärt Jänes-Kapp küsis: "Kuidas tollal Uppsalas ajalugu õpiti ja õpetati? Kas tänaseks on palju muutunud?"

Aleksander Loit vastas: "Palju on muutunud. Tollal oli väga palju loenguid, nüüd peetakse ka kursusloenguid, aga põhiraskus on seminaridel. Põhiline on ikka diskussioon ja probleemiarutus."

K.J-K: "Milline oleks Teie sõnum eesti humanitaaridele?"

A.L: "Ma ütleksin, et Eesti ajalooteaduses on toimunud suur areng positiivse poole. Üks märgatavamaid nihkeid on see, et ajalugu pole enam üksnes kirjeldav. Toonitaksin siin, et see pole muidugi olnud vaid sovetiaegne viis ajalugu kirjutada, vaid ulatub ajas kaugemale tagasi ja seda on tehtud ka teistes maades.

Kahtlemata on ajalugu vaja ka kirjeldada. Ajaloos kui aines ja kui teaduses on mitu žanri. Aga kraaditööd - doktoritöö ja magistritöö - on midagi erilist. Neis ei piisa kronoloogilisest ülevaatest, tuleb problematiseerida. Ja seda on hakatud tegema hoopis rohkem.

Paneb ka imestama, et kui 1990. aastatel huvi vähenes, siis nüüd tuleb ajaloohuvilisi järjest juurde. Kuigi ajaloolase palk pole ehk väga suur, tullakse ajalugu õppima, lisaks koolile töötavad ajaloolased ajakirjanduses, kultuurisektoris jm. See teeb rõõmu, sest tuleb ju tulevikule ka mõelda."