My sad boar disaster

Now, when I am writing this posting, I already know how much better it will look like, but when I took those photos of my house and garden, I was devastated and overwhelmed with work to be done. So I will not talk here too much about the damage, as there will be another posting shortly following about the happy day of united voluntary work -bee - on our yard.
There was one good side in this wild nature attack toward the human culturization (is that even a word?): none of the flower beds were touched. Did they consider flowers poisonous or are the earth worms not living in the flower beds? Good questions, who knows.

1. Very happy that the main house is in one piece:









2. The clothe rack is also standing, although rather rough underneith:









3. 'Plowed' passage between sauna and the big stable:

4. Proper and even work in the orchard:

5. Oh, Lord, sad view of the non existing lawn with the roofless barn on the background:

Logee's Greenhouse - troopiline monu kargel kevadpäeval

Nagu uhes ajaleheartikliski kirjutas, siis Ida-Connecticuti vaikne vaike linnake Danielson on usna kuulus just tanu Logee's troopilistele kasvuhoonetele: vt http://www.logees.com/. Olin sellest paigast juba enne kuulnud, aga polnud mahti minna. Nuud votsin selle kulaskaigu ette ja olen siiani suures vaimustuses sellest ajaloolise honguga ettevotmisest.

Ilm, nagu juba mainitud, oli karedalt kulm. Astusin uksest sisse ja olin hetkega pimestatud. Ei miskist eredast valgusest, vaid niiskest troopisest ohust kattusid mu prillid hoobilt paksu uduga. Kulm fotoaparaat oli kahjuks samas seisus ja objektiiv oli kasutuskolbmatu. Proovisin mitmeid kordi sisse-valja kaia, aga koik see oli asjatu, aitas ainult ootamine ja soojenemine.

Samal ajal juba kiikasin kasvuhoone poole ja ainult ahmisin ohku: avanev vaatepilt tahtis hinge votta. Olin sattunud troopilisse vihmametsa (ilmselt mitte vaga sarnane seal kainule, kull aga minu jaoks), koik lohnas ja lokkas, silmapiir kubises suurtest ja vaiksestest koikides vikerkaare toonides oitest. Uskumatu ilu sundis mind igat oiekest pildistama ja tanu Joshi kingitud fotoaparaadile, onnestus mul omaarust enamus neist.

Alatest aastast 1892, mil Logee perekond alustas troopiliste taimede kasvatamist, on ilmselt palju muutunud. Hiljuti oli neil veel mitu eraldi seisvat kasvuhoonet, mis on aga tanaseks koik kokku ehitatud. Nii et klient ei peagi valja minema, vaid saab mugavalt uhest kasvuhoonest teise liikuda.

Uhe tiiva laes ronib hiigelsuur ja lopsakate roosade oitega liaan. Selle nime ei onestunudki valja uurida. Teises tiivas on palju tsitruselisi. Eestis tehakse erinevate ounapuu sortidest nn perepuu. Siin oli poogitud nii, et uhe puu otsas kasvasid nii apelsinid, sidrunid kui ka greipfruudid.

See kollane valgete tiibadega siin vasakul on Pachystachys lutea 'Lollypop Flower'.

Pildid, mis siia postitusse ei mahtunud, panin oma Facebooki lehele, fotode kausta nimega Logee's Greenhouse. Kutsun tuvuma.

Peaaegu nagu viimane mohikaanlane

Me elame Ameerikas sellises kohas, mille lähedal kolm osariiki kokku saavad: Massachusetts, Connecticut ja Rhode Island. Piirkonna nimi on New England, eks maakeeli siis Uus-Inglismaa. Siia Altlandi ookeani rannikule saabusid (palve)rändurid Inglismaalt ja hakkasid seda kanti asustama. Selle kaigus kasutasid nad rohkesti oma endise isamaa kohanimesid. Nii ongi, et igas Uus-Inglismaa osariigis on oma Manchester ja Oxford ja Concord ja Cambridge ja nii edasi ...

Eriline on meie praegune kodukant veel selle poolest, et siin asub Viimane Roheline Org e The Last Green Valley, mida lendurid on ilmekalt kirjeldanud kui öösel pimedat ja paeval rohelist oaasi keset Time Square'i meenutavat tihedalt asustatud ja ulevalgustatud piirkonda Ameerika idaranniku pohjaosas.

Tegemist on kahe joe - Quinebaugi joe ja Shetucketi joe umbrusega. Siin viljeldakse palju pollumajandust, on mitmeid rahvusparke ja ka lihtsalt metsa oma loomulikkuses. Traditsiooniks on saanud, et oktoobris korraldatakse mitmeid organiseeritud jalutuskaike loodusesse ja ka huvipakkuvatesse ajaloolistesse paikadesse. Seda on tehtud juba 20 aastat. Minusuguse vooramaalase jaoks on see aarmiselt monus ja hariv voimalus tutvuda selle piirkonna, aga ka Ameerika ajalooga uldisemalt ja pohjalikumalt kui ma seni seda arvan teadvat.

Ja kuna jalakaimisega on siin toelisi raskusi, sest igale poole lihtsalt peab autoga soitma, siis on need matkad ka monusaks voimaluseks varskes ohus koos lastega jalutada.

Hirmus hala ja nutt kaotatud muru ule

Oh, Issake, vaadake nuud ise. Mu kolme suve too ja vaev on vastu taevast. Sober Reet, ise aiandusguru, aga vaitis, et ta ei tea paremat tahtagi - saabki mulle korraliku muru rajada. Hea seegi, et keegi nii positiivselt suudab motelda.

Aga jah, ilmselt saabus siis see 60-pealine metssea kari, keda ma kevadel pollu peal nagin, meie hoovile ja tulemus on selline: muru pole ollagi. Tundub, et lillepeenrad on alles ja terved, hea seegi!

Nuud meenub mulle, kuidas ma naabri Ainile kevadel elutargalt utlesin, et mis teha - kitsed on palju elupuude oksi soonud ... aga mis siis ikka, see on ju osa loodusest. Vaat nuud enam nii leebelt ei utleks selle looduse "loomulikkuse" kohta.

Huvitav, mida nad sealt siis nii suures koguses leidsid, kas voilillejuuri, voi vihmausse voi veel midagi kolmandat? Aga too on korralik ja hea meel on voilillede vahenemise ule. Aga ma vist ei kujuta ette mis too mind ees ootab, oi oi oi!

Sügis käes: maisi labürindis Ameerika ajalugu oppimas

Nuud langeb lehti juba taies hoos ja tekkimas on kenad varvilised kuhjad. Ohus on tunda tugevalt sugist ja ilmad on pisut vihmasemad. Koik kohad on tais ilusaid prunnakaid korvitsaid ja krüsanteemid oitsevad taies oies. Maarajoonides, nagu meie siin nuud elame, on talunikel sugiseti kombeks rahva lobustuseks oma maisipoldude sisse labürinte loigata. Meie kaisime uht sellist paris pirakat uudistamas Ekonki kalkunitalus. Neil on seal tsirka 2 tuhat kalkunit kasvamas/kosumas, et neid siis Tänupuha "altari" ette heita ja ara lasta suua koos miljonite ja miljonite teistega.

Peale eluga laburindist paasemist kaisime linde ka uudistamas ja mul on tohutu suur tahmine katsuda mone kalkuni vaga erilist nahast sarve, mis neil koigil noka kohal silmade vahel kasvab. See on selline 3-4 cm pikkune ja sulgedeta löts pikuke ja ma ei oska kuidagi selle otstarvet selgitada. Aga ma ei soendanud seda siiski katsuda, sest nende lindude kiirus oli uskumatult suur ja nokk paris pirakas ja jouline.
Nii, nuud aga siis maisipolluatraktsioonist. Sisse paases uhest servast ja liikuda sai mooda radu. Nagu laburindis ikka, oli pidevalt voimalik kuhugi poorata. Nende enda aerofotolt on naha, et tegu polnud mingi lapsiku ja labinahtava koridoriga. Halloweeni ohtul pidavat too labutint lahti olema ka pimeda ajal ja pean utlema, et seal oleks pimedas upris kôhe olla. Et kulastajatel oleks ponevam, siis oli pusasse ara peidetud kumme kusimust. Kes koigile oigesti vastas, see sai talu jäätisekohvikust uhe palli kodusvalmistatud jaatist. Kusimused olid Ameerika ajaloo ja praegusaja militaarteemadel. Naiteks, kes kirjutas Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni (vastus: Thomas Jefferson) voi Mitu punast triipu on Ameerika lipul? Kusiti ka Ameerika sojavae alluksusi (Navy, Army, Marine, Air Force ja Coast Guard) ja nende deviise. Ma pean ausalt tunnistama, et ei oleks kull uksinda oigeid vastuseid teadnud, aga mu kallis ämm Sharon ja meheode Eliza olid hammastavalt nutikad. Nii et vaikse abiga Eliza mobiiltelefonikonekaugusel asuvalt peikalt saime 9 oiget vastust katte. Valesti vastasime kusimusele, mitu Ameerika 44st presidendist on armees teeninud. Oige oleks vist olnud 31.

2. nädal Ameerikas: loodusest ja liiklusest

Ilmad on superilusad, isegi pisut liiga kuumad, 27-30 kraadi ja paikselised. Onneks on mitmeid ujumisvoimalusi ja ka poodides on hea jahe olla. Poodidesse minna aga on lausa ohtlik, sest ajaviiteks void hakata mittevajalikke asju ostma.
Samuti olen hakanud harjuma oma koduperenaise rolliga; hommikuti viin lapsed autoga kooli, siis lahen poest labi ja ostan vajalikke toiduaineid ohtusoogi jaoks ja kui kell on saanud pool kumme, siis saab minna raamatukokku ja Internetis mollata. Kuskil 12 paiku lahen koju ja teen ettevalmistusi ohtusoogi jaoks. Olen hulgaliselt uusi retsepte varunud ja kuna aega on kullalt, siis ei pelga ka keerukamate toitudega massata. Umber kolmveerand kolm hakkan taas laste kooli poole soitma ja kella veerand viieks oleme kodus tagasi. Siis lukkan ettevalmistatud roa ahju ja kella poole kuue paiku on kogu pere taas koos ohtusoogi laua taga.

Aotoga soitmine on nuud taitsa kapas. Selle nadala jooksul olen kodu ja kooli vahel soitmiseks kolm erinevat teed avastanud ja selgeks soitnud. Kogu aeg kiirteed pidi kutta on pisut tuim. Ja loodus on siin kandis toepooles maaliline. Kulavaheteed on koik asfalteeritud ja vonklevad imeliselt majade ja kulade ja linnakeste vahel. "Maest ules ja alla viib vallatu tee ... " vottis koolitee tana hommikul Janekil alusa laulu lahti. Ja nii see toesti on. Aiad majade umber on aarmiselt heas korras: murud on niidetud ja palju on igasugu aiateid, treppe, müüre. Kuna maastik on reljeefne, siis on neid muurikesi ja trepikesi ka vaja ja need ilmestavad vaga kenasti umbrust. Lillepeenardega on pisut kehvemini, neid on vahe ja nad on usna nigelad siinkandis. Palju on kasutatud igasugu madalaid okaspuid ja -poosaid. Ja ulekoige meeldib Ameeriklastele multsh. Enim levinud varv on intensiivne pruunikas punane ja seda on palju. Lillepeenrad koosnevad 70% ulatuses sellest ja seda on iga puu umber pea meetri jagu ja soiduteede aares. Taimedest on esindatud hostad ja moningad kukeharjad, vahem on iiriseid, peiulilli ja salveid. Palju on aedhortensiat ja, nagu juba mainitud, erinevaid okaspoosaid. Lilled peenardes on minu jaoks kidurad. Siin on olnud vaga kuiv, aga tundub, et ka muld ei ole vaga viljakas ja ilmselt neid vaheseid peenraid eriti ei vaetata ka.

Ullatavalt palju on siinkandis metsa. Teede aares on alatihti uks lehtpuu padrik voi allee, uksikuid mande ja kuuski ja ebatsuugasid olen ka taheldanud. Palju on tammi, tôrusid on koik kohad tais. Uksikud puud hakkavad juba varvi vahetama. Ja kui autoga mooda neid kauneid teid soita, siis meenub mulle koik see Uus-Inglismaa ilu mida ma ka oma ulikooli ajast maletan.

Liiklejad on siin vaga viisakad. Kiirteel on omad reeglid ja kiirus on teadagi suurem. Uldjuhul on lubatud soita 65 miili tunnis e 110 km/h. Mina oma suure "paadiga" rohkem eriti valja ei pressigi, aga enamus soidab siiski 70-75'ga ehk siis ca 130 km/h. Aga teed on vaga head, laiad ja siledad, nii et selles ei peitu mingit ohtu. Kiirteele soiduks ja mahasoiduks on nagu Eestiski eraldi rajad. Kiirteele sisenejale tehakse kiirteel olijate poolt alati voimalusel rada vabaks, ehk siis voetakse teise ritta, et siseneja saaks sujuvalt liiklusega uhineda. Nii on viisakas.
Kulavahel on aga jalakaija kuningas. Igal pool on suured sildid selle kohta, et suured trahvid saab see, kes jalakaijat sebral ule ei lase. Samas jalle valgusfoori taga void ennast haigeks oodata enne kui jalakaija "roheline" ette loob. Siin on jalakaiate jaoks eraldi valgusfoor, kus ei ole ei punast ega rohelist. On vaid "Don't walk" ja "Walk".

Uldse on neil sildindusega ikka kohutavalt ule pingutatud ja vahe kasutatakse piktogramme. Enamus liiklusmarkidest on tekstina umber jutustatud. Naiteks, sissesoidukeeld e "telliskivi" asemel on neil tekst "Do not enter" voi siis "Wrong way". Kui mooda soita ei tohi, siis uhel poolt teed on "Do not pass" ja teiselpool teed kollane nool, millel kiri "No passing zone" ja keset teed on ka veel pidev (vahel ka kaks pidevat) joont. Kiirusepiirang pole lihtsalt number ringi sees, vaid sellel on ka kiri "Speed limit". Kui saabud uhesuunalisele teele, siis seda margib tekst noolel "One way street". Valgusfooride kuljes ripub mitmeid kirju. Koige absurdsem on kui vasakule suunatud noolekujulise tule korval on silt "Left turn signal". Moni paev varem kirjutasin, et paremale voib ka punase tulega poorata. Aga on ristmikke, kus seda teha ei tohi. Siis on selle kohta suur-pikk kiri, et "No turns on red". Kui aga vasakule pooramise jaoks on eraldi noolekujuline tuli, aga otsesoitmise rohelisega voiks ka poorata kui autosid vastu ei tule, siis on kiri, et "Yield on green"+roheline ring, mis tahendab, et kui rohelist noolt ei pôle, siis peab vastutulevad otsesoitjad labi laskma, OMYGOD!

Nii et kui te tahate Ameerikas autoga soita, siis peate inglise keele selgeks oppima, sest osad reeglid on teede aares kirjas.

Maru möllas Männisalus

Läinud laupäev ja pühapäev olid Kagu-Eestis tuulterikkad. Tegime laste ja õega kena tuuri läbi Võru- ja Valgamaa ning suur oli me üllatus, kui pealelõunal koju jõudes suure lehtes pärna oksa maast sauna kõrvalt leidsime. Ja suuremaks veel läks, sest peakohal oli puu kõige suurem oks tüve küljest lahti murdunud ja lebas koos oma pehkinud haavaga alumise oksa peal. Kõik see toimus ca 5-6 meetri kõrgusel.

Järjekordne looduse esietendus Leppojal: BRAVO!

Tuleme meie tütrekesega naabri poolt jalutades koju ja jõuame oma tammede vahele küüni nurga juurde, kui mina korraga mõtlen, et mis imelikud kivid need meile sinna võsa serva tekkinud on. Ei läinud kaua kui mõistus registreeris, et need ju metssead, kes seal lõbusasti kümnekesi suure remmelga all midagi tuhnitsedes otsivad. Ma tean, et need pole just kõige sõbralikumad loomad ja võivad vabalt ka inimest rünnata. Seega hiilisime kiiresti sauna nurga juurde, et neid siis sealt pisut lähemalt piiluda. Aga kahjuks olid nad selleks ajaks juba võsa veerest ära läinud.

Jalutasime ümber maja ja imetlesime kevadlilli, kui järsku meie iluaia servas oleva imeliku kõrge kuuseheki taga olevalt põllult jälle neid "armasaid" loomakesi märkasime. Vahepeal oli neid juurde tulnud ja nüüd lugesin neid kokku üle 20. Olles ikkagi ohutus kauguses, vaatlesime nende tegemisi tükk aega lummatult, sest me polnud oma maja lähedal neid siin elamise ajal veel nägema trehvanud. Oli suuri ja päris tillukesi, kes vaevu rohu seest välja paistsid. Väiksed käisid hanereas teineteise kannul ja olid väga nunnud.

Kogu etenduse finaal toimus õhtul kella kuue paiku, kui pojake toas järsku hüüdis, et vaadake, sead on jälle siin! Oi-Oi, kogu meie põllulapp oli metssigadest must. Raske oli neid nii täpselt loendada, aga kuuekümne ringis võis neid vabalt olla. Vaat see oli ikka võimas vaatepilt!

Söögijahil kobras Kirmsis

Sõitsin eile mööda Võru maanteed Räpinast kodupoole. Vaatasin aknast välja kui järsku käis läbi pea küsimus, et mis imelik puu see seal oli, pole enne märganudki - altpoolt niimoodi imelikult paks. Kuna tee oli tühi ja suur valge väljas, tagurdasin paarsada meetrit tagasi ja oma suureks imestuseks nägin usinat kobrast kõvasti puu kallal ametis. Ja seda kõike ca 20 meetrit maanteest Kirmsi kandis. Möödasõitvad autod ei häirinud teda sugugi.

Helistasin kohe fotohuvilisele naabrimehele, kes kiirelt kakaotassi tagant sündmuskohale kiirustas ja need teile näha olevad pildid tegi. Kahjuks käis auto uks liiga suure mürakaga kinni, nii et kallis kobras ehmatas, oma töö jättis ja teetruupi varju põgenes.

Mina ei ole kobrast enne elusana näinud ja olen väga rõõmus, et teda 15 minutit töö ajal jälgida sain. Alguses arvasin, et loom on, vaeseke, eksinud ja asjata ojast nii kauge puu langetamise ette võtnud. Loodusetundja naaber selgitas, et ta seda sugugi tammi tegemiseks ei langeta, vaid et ta sööb hoopis puu õrnemaid oksakesi, mida ta muidu kätte ei saaks.

Samuti sain selgeks, et kobras on taimetoitlane ja saarmas on see, kes sööb kalu. Kobras ehitab tamme vee piiri kaugemale nihutamiseks. See on tema turvalisuse huvides, sest maismaal on ta väga aeglane ja kohmakas käija ning langeb seal vaenlaste saagiks. Kuigi tema teravate ja tugevate hammastega mitte iga kiskja rammu katsuma ei kipu. Kui kopral vesi ojas laiemaks paisutatud on, siis on tal julgust rohkem ja sööki rohkem.

Sitatorn ja muud talvised skulptuurid

Küll nüüd on ikka seda lumekest! Me oleme oma õuele kaevanud terve labürindi: maja juurest lähevad teed puukuuri, peldikusse, kaevu juurde, sauna ja autoni. Saunast ka jälle autoni ja maja teise otsa. Puukuuri tee hargneb vahepeal kaheks ja teine ots viib meid kompostihunniku juurde, sest ka sinna on vahest harva asja. Kui lund on palju, siis on vaja teda ju kühveldada. Seega on lumekuhjad teede kõrval veel kaks korda kõrgemad kui mujal. Tõeliselt kena vaatepilt, millest peaks lausa video meisterdama!

Teine vahva vaatepilt avanes mulle ühel hommikul peldiku august. Kaant kergitades lausa võpatasin, sest august piilus mulle vastu midagi, mille kohta ma ei osanud esialgu öelda oli see elus või mitte. Lähemal vaatlusel sai selgeks, et tegu oli eelmises elus elusa organismi jäädetega ehk siis maakeeli sitaga. See oli midagi juuresolevate piltide sarnast: suhteliselt detailirohke ja samas äärmiselt stabiilne - ta ei reageerinud mitte mingitele kergematsorti ümberlükkamiskatsetele.

Meie kandi Vana-Võro keeles kirjutatakse ja antakse välja Uma Lehte: http://www.umaleht.ee/. Seal kirjutab energeetik Ruitlasõ Olavi nii: "Talv om hää asi. Illos kah, saa pildimassinaga postkaartõ tetä, aknidõ pääl ijälille imehtellä ja peldikun sitatorni kaia, miä teküs tuust, et väläpeldikun ütstõsõ otsa sadanu junni är külmäse ja nii tekkünü torn varsti mulgust vällä kaema nakkas."

Sitatorn näitab ka tegelikult seda kui kinni inimesed oma harjumustes on. Kes käsib iga jumala kord täpselt samas kohas istuda. Võiks ju ahtrit pisut siia või sinnapoole nihutada, ette või tahapoole upitada, aga ei - väike salajane autist minus võtab täpipealt sama positsiooni ja nii see torn kerkib ja külmub ja kerkib omasoodu. Praegu ei täi veel kirvest sitaseks teha, aga küla pealt kuulsin, et ega muud suurt väljapääsu polegi kui et talle üks kõva hoop anda.

Soovin Teilegi üllatuslikke talveelamusi!

Hendrik Relve loeng “Eesti looduse eripära Euroopa taustal”

Keskkonnapäeva raames Räpina Aianduskoolis esines Hendrik Relve. Selle uskumatult lummava jutuvestja loengu märksõnad:

• 1500 km pikkune Balti Klint - Laadogast Ölandi saare lõpuni Rootsis.
• Alvarid ehk loopealsed on unikaalsed, sinna hakati rajama esimesi põlde, kuna see oli looduslikult lihtne. Seal on ka vanad kivikalmed.
  
• Jääaja jäänukid - hiid- ja rändrahnud - Muuga Kabelikivi (surima ümbermõõduga Euroopas) ja Ehalkivi (suurima kubatuuriga Euroopas).
• Tänu headele geoloogidele hästi kaardistatud meteoriidikraatrid: Kaali, Ilumetsa, Tsõõrikmäe, Simuna, Kärdla ja Neugrund (1,5 m sügav ja ca 6 km läbmõõt mere põhjas).
• Uskumatu elamus Matsalus lindude rände ajal.
• Puisniidud - Tedremaa Pärnu-Jaagupi kandis (Koonga Küla Selts kannab hoolt), Laelatu puisniit (76 taimeliiki 1 ruutmeetril). Puude ümber on kasvukoht ka metsataimedel.
  
• Järvselja põlismets (1 puupõlvkonna jooksul puutumatu, ca 100 aastat), ürgmets on mitme puupõlvkonna vältel inimtegevusest puutumata mets. " Ürgmetsust" tõestab sulgjas õhik Neckera pennata, sammal mis hakkab alles siis kasvama, kui 100 aasta jooksul pole inimene metsa puutunud.
• Eestis on 20% soid, üle 50% metsa. Raba oleks justkui üks terviklik elusolend, mis koosneb turbasamblast. Turbasammal kasvab iseenda peal, tal pole juurt - ühest otsast kõduneb ja tesisest otsast kasvab.
• Rabamaastik on tundrale sarnane ürgmaastik.
  

Isesugused inimesed: perekond Jacobson Vikerraadios

Vaata, aga vaata ... nüüd oleme siis üleriigiliselt kuulsaks tehtud. Tore oleks, kui see saade innustaks noori ja vanu peresid linnast maale kolima. Sest üks on kindel - elu maal on väga ilus. Kui me selle sõnumi Vikerraadio abiga kellenigi viia suutsime, siis minu missioon on täidetud.

Saadet saab järelkuulata Vikerradio kodulehelt http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1195181

Küll on maal ilus elada ja kasvada ...

Ega ma ju täpselt ei tea kas lastele siin üldse meeldib ja kas neile meeldib tegelikult maal rohkem kui linnas või vastupidi. Ma tean, et neile meeldib olla koos meiega - vanematega, aga kui nad saaksid valida, kas olla koos maal või linnas, siis ...

On siiski hetki, mil ma olen üpris veendunud, et neil ka ikkagi meeldib maal elada. See on siis kui nad tühja kõhuga lähevad ja söövad marju või herneid, tõmbavad naeri või porgandi välja ja näksivad seda. Siis ka kui saab loomi paitada ja puu otsa ronida. Ja neid hetki on tegelikult päris palju, nii et ma väga ei muretse.

Lillekesed Leppojal

Lilli on meil palju: osad kasvavad rahulikult peenras ja õitsevad vaataja rõõmuks. Osad on väga aktiivsed ja räägivad palju.

Mõõdame aiasaadusi

Tundub, et suvi hakkab vaikselt asju kokku pakkima. Tunne südames on aga sel aastal hoopis teistsugune. Ei ole sellist tavalist kurblikku südamepakistust, et soe suvi on jälle kord möödas ja peab hakkama ebameeldiva talve üleelamiseks valimistuma. Üsna vastupidi: meel on rõõmus kordaläinud kasvuaja üle ja pigem on hinges teatav ärevus, kas oskan kasvatatud köögiviljad korralikult keldrisse ladustada. ... et talvel oleks võtta purgist ja salvest.

Ma olen pisut väsinud ka - eks sai ikka mehemoodi aias rahmeldatud ja on isegi pisut hea meel, et ilmad on suts jahedamad, taimed ei voha enam nii hullusti ja saab rahulikus tempost toimetada meeldivate asjadega.

Enne puhkust hakkasin veel ühte istutusala rajama, loodetavasti saab selle sügiseks ikka valmis. Mitmeid taimi on kottidest peenrasse istutamata. Pole veel õiget kohta leidnud ei neljale jugapuule ega ka valgele astilbele. Äädikapuu on olemas ja kohtki valmis vaadatud, aga istutamata on seegi.

Nüüd aga kelgiks natukene: nimelt on mul tõeline häda kohutavalt saaki kandvate tomatitega. Järgmisel aastal olen kohe tublisti targem ja ehitan endale tõsise rakise tomatite jaoks. Ikka sellise korraliku puusti ja tugeva, et saaksin kõik harud kenasti selle külge siduda. Sest hetkel valitseb mul tomatipeenras väike kaos ja osad roomavad, pisut küll üht teist taime meenutades, mööda maad.

Mul on tomateid kahte sorti. Naabrinaise Ele antud neli taime kannavad punaseid vilju. Enda külvatud 'Tumblibg Tom' on kollane kirsstomat. Need on täitsa padrikuks kasvanud, mis näitab seda, et ma olen nad ilmselt liiga lähestikku istutanud. Aga pole hullu, ongi põnev neid tumekollaseid väikseid kuulikesi okste vahelt otsida. Õnneks polnud neid vaja üldse ei siduda ega neil võrseid näpistada. Ja saaki kannavad rohkelt ...

Nüüd paprikast. Kui ma neid alles hiljuti õitsemas nägin, siis ütlesin, et ega nemad küll sel aastal valmis ei saa. Ilmselt nad kuulsid ja tahtsid tõestada, et ma, alagaja, ei saa ikka millestki aru. Ühesõnaga, kui ma neid paar nädalat hiljem tähelepanelikult uurisin, siis avastasin rõõmsa üllatusena, et neil on täitsa kopsakad viljad küljes, ja mitte vähe.

Kurvema poole pealt peab teatama, et kapsaste vahele istutatud saialilled õitsevad hoogsalt, aga varajased kapsad nende vahel on 70% ulatuses ära söödud. Seega, ilus on aga tolku ilmselt mitte piisavalt. Kuu aega tagasi ma jälgisin neid väga teraselt ja korjasin kõik röövikud lehtedelt ära, aga siis tulid mingid pakilisemad tegevused ja see regulaarne seire jäi vähemaks. Kui nädala aega tagasi avastasin, siis olid suured augud kuni kapsa südamikuni välja sisse söödud ja paharetid ise muidugi liblikateks moondunud ja ära lennanud. Seevastu hilise sordi pead on kõvad ja enam-vähem terved.

Naeris on üllatavalt vahva taim ja maitseb meile kõigile väga. Ta on nagu magus juust kui ära koorida. Kõiki külalisis tervitan ka väikase naeriviiluga ja kuulen ainult häid sõnu. Soovitan soojalt.

Punapeeti ootan suure õhinaga. See on peaaegu et mu lemmik köögivili. Peedipirukas (Anni Arro raamatust leitud retsepti järgi) ja grillpeet ja peedisalat ja muud on kulinaarselt äärmiselt nauditavad ja kõditavad meeldivalt maitsemeeli. Armas on vaadata, kuidas peakesed aina suuremaks paisuvad. Järgmisel aastal panen ka nemad kindlasti peenrasse mitmesse ritta kõrvuti kasvama nagu naerid sel aastal. Ma arvan, et järgmise aastal ma vagusid üldse ei teegi.

Mis veel ... ja muidugi, kõrvitsalised. Kurgist ikkagi ei saanud asja, aga kabatšokid on see-eest võimsad nagu muiste. Nad kasvavad nii kiiresti, et isegi meie - hullud kabagrillijad, ei jõua temaga võistu hakseldada. Mul on hea meel, et ka kaks kõrvitsat on juba päris parajad pesapallid.

Hernega on sama lugu mis tomatiga, minu keritud nöör mulda surutud tokkide ümber oli väga hea mõte, aga tokid andsid järgi ja kogu hernes on nüüd peenra peal kuhjas nagu hein. Väike soovitus järgmiseks aastaks mulle endale, et tokid tuleb põikpuuga fikseerida. Dah!

Ääre pealt oleksin unustanud kartuli. Mulle tundub, et me vähe sööme seda mugulat ja seetõttu ei rutanud värsket kartulit üles kaevama. Ühel päveal ma siiski otsustasin kaevata ja keeta. Ja mis ma näen ... kasvanud on hiiglaslikud kartulid. Olen neid nüüd mitmeid kordi keetnud ja kogu me pere lausa jumaldab neid. Eriti kui serveerida rohke hapukoore ja rohelise sibulaga, mmmmmm!

Aedniku rõõmud

Isegi kui ma jõuan töölt koju hilja või on mõni muu põhjus, et pole saanud päeval aias toimetada, ikka teen enne magamaminekut läbi oma aia väikse jalutuskäigu, et taimi tervitada ja neid kiita selle kena kasvamise eest.

Tohutu on see rõõm, kui näed kuidas taimed vohavad või avastad mõne uue õitseja. Eriti ilus on aed muidugi siis, kui muru on värsket niidetud ja peenra ääred kõik kenasti sirged ja rohuta. Ja ärgem salakem, tore on kuulda külaliste kiitust, et küll on ilus või et meil küll lehtsalat nii suur pole.

Naabrinaise Ele abiga, kes taimed ette kasvatas, olen ka tomatikasvatamise kunsti proovinud. Järgmisel aasta olen targem ja varun kohe alguses hea pikad ja tugevad tokid, sest tomat läheb tippajal oma koorma alla väga-väga raskeks. Ilma katmata on mul õnnestunud kas sel niiskel ja jahedal suvel kasvatada väga edukalt avamaal rohkelt vilja kandvaid taimi.

Reaalkooli 103. lennu klassikokkutulek

Sel suvel sai meil 21 aastat keskkooli lõpetamisest ja aktiivsed tüdrukud Ann, Katri ja Külli otsustasid seda väärikalt tähistada. Kuna meie olime just "hiljuti" maale kolinud, siis oli koht ju olemas. Nüüd oli vaja klassikaaslased kuidagi kohale toimetada. Ann saatis üleskutsetega kirju laiali, Katri kasseeris raha ja mina olin lihtsalt kena inimene ja tervitasin saabujaid.

Nagu sellisel puhul ikka, siis saabusid kohale kõik õiged inimesed ja need kes ei tulnud, neil oli midagi tähtsamat teha. Kõik kohalolijad nautisid täiest hingest õhustikku ja seltskonda, mis, peab mainima, oli ikkagi üle prahi hea.

Reedel andis loodus mis suutis ja etendas kohalolijatele terve saaga vihma tulemisest ja olemisest ja loodusjõudude stiihilisest loomusest. Õnneks oli inimene üle ja püstitatud telk kandis välja kogu temale paisatud veehunnikud ning telgis istujatele maitses serveeritud õlu ja vein hästi. Laupäevalka pühapäeval oli lihtsalt väga hea ilm, mis sundis kõiki mitmeid kordi Valge järve rüppe.

Pühapäval ei tathnud keegi hästi ära minna, aga minema pidi ning seega ka mindi. Aga me kohtume õige pea ...