- Raamatut "Õppiv kool" läbib kolm suhtumist õpetajasse. Esiteks, iga kool peab põhieesmärgi kõrval tunnustama oma õpetajate tähtsust, neid edutama ja arendama, hoolitsema nende ja nende turvalisuse eest. Teiseks, õpetajad peavad olema kõigi õpilaste hooldajad, tugevdama nende omavahelisi suhteid ja nende suhteid teadmiste allikaga. See tähendab pühendumist terve kooli õpikogukonnale, mitte ainult õpilastele, keda õpetatakse. Kolmandaks, õpetajad ise on pidevad õppijad, kelle ainetundmine ja õpetajameisterlikkus täienevad kogu elu.
- Organisatsioonid töötavad just nii, nagu nad töötavad seetõttu, et sinna kuuluvad inimesed töötavad nii. Poliitika ja reeglid ei ole tekitanud tänapäeva klassiruumide või koolide probleeme, ja nendega ei saa neid probleeme ka kõrvaldada. Koolide eest seisavad raskused on alati sügavalt mõjutatud süsteemis üldisemalt valistevatest vaimsetest eeskujudest ja suhetest - igal tasandil, alates õpetajast ja klassi õpilastest kuni riikliku poliitika juhtorganiteni, kes jälgivad kõiki koole. Kui te soovite koolisüsteemi parandada, siis reeglite muutmist vaadake esmalt, kuidas inimesed koos mõtlevad ja tegutsevad. Muidu uus poliitika ja struktuur lihtsalt haihtub ja organisatsioon vajub mõne aja pärast tagasi endistesse rööbastesse.
- Liiga sageli keskenduvad tunnid, professionaalne areng koolis ja teised organisatsiooni vormid, vanemate harimiseks tehtav töö ja õpetajatele või kooli juhtkonnale mõeldud ettevalmistusprogrammid ainult kahele õppimisega seotud faktorile: mida läbi võetakse ja kuidas seda materjali esitatakse. Kurb on selle suures asjaolu, et haridustöötajad teevad selega oma töö raskemaks nign arvatavasti ka vähem tõhusaks. Head õpetajad toovad õpilased elavasse ühendusse õpitava ainega.
- Väikeste laste innukus uue omandamisel tuleneb eesmärgi ja visiooni olemasolust. Kuid kui lapsed lähevad kooli, püstitab süsteem neile tihti uusi ülesandeid, mis pole nende endi soovide ega taotlustega seotud - olla õpetajale meele järgi, saada häid hindeid koduste ülesannete eest jne. Need uued eesmärgid kinnistuvad aastate jooksul hinnete ja teiste väliste motivaatorite üha suurema tähtsustamisega, mis mõjub õpilasele nii, et katkeb side nende endi soovidega.
- Mõned võivad karta, et visioonisträäkides kooli kontekstis tähendab lasta inimestel teha, mida nad iganes soovivad, igasugust rangust hüljates ja haridusstandardeid madaldades. Mitte miski ei saa olla tõesti kaugemal. Kui koolijuhid ja õpetajad keskenduvad kitsastele ja pragmaatilistele küsimustele, nagu klassiruumis korra tagamine, tegelvad puudumiste, lõpetajate arvuga ja testitulemustega, võivad õpilased need pisenenud visioonid sisemiselt omaks võtta ja eladagi tarbetult madalate väljavaadetega.
- Kuigi konveierliini koolisüsteem suurendas muljeltavaldavalt haritud inimeste arvu, siis pani see aluse ka paljudele kõige raskemini käsitletavatele probleemidele, millega õpilased, õpetajad ja lapsevanemad maadlevad siiani. See süsteem jaotas lapsed tarkadeks ja rumalateks. Need, kes ei õppinud konveierliini kiirusega, kas langesid välja või pidid järjel püsimiseks pidevalt võitlema; nad arvati õpiraskustega laste hulka. See süsteem püstitas ühesuguse toote ja protsessi nõude suisa normina, eeldades seejuures naiivselt, et kõik lapsed õpivad ühtemoodi. See tegi õppimise pigem õpetaja kui õpilase keskseks, motivatsiooni eest hakkas vastutama pigem õpetaja kui õpilane. Distsipliin tähendas pigem õpetaja kehtestatud reeglitest kinni pidamist kui enesedistsipliini. Hindamine keskendus pigem õpetaja heakskiidu saavutamisele kui enda võimete objektiivsele mõõtmisele. Õpilastest said passiivsed pbjektid, keda vormis haridusesaamise protsess, mille juures neil enestel ei olnud suuremat sõnaõigust.
- Need, kes pole kunagi töötanud haridusasutuses, ei saa pahatihti aru, kui jõuetuna pedagoogid ennast tunnevad.
- Lastevanematel on väga kindel ettekujutus sellest kuidas lapsed õpivad. Selles peitubki haridussüsteemi kõige problemaatilisem erijoon uuenemise ja kohandumise vaatevinklist. Me kõik oleme koolis käinud.
- Väike laps elab koolis läbi traumasi (Ära laula, saa ei pea viisi! Sa ei oska joonistada! Sa ei ole matemaatikas tubli!), sest üheülbalisus on industriaalajastu põhiväärtus:niisugust konveierliini, mis oleks pidevalt tootnud erisugusust, poleks peetud tõhusaks. Selline väärtushionnang toob kaasa selle, et lapsi nähakse kehva "toormena", millest koolisüsteem vormib haritud lõpp-produkti. Ed Joyner nimetab seda "vajakajäämise perspektiiviks" - mõeldes selle all nii haridustöötajate kui ka vanemate hoiakut, kes usuvad, et koolide ülesanne on kompenseerida õpilaste loomupäraseid puudusi.
Väga imelik, ma oleksin küll oodanud enam eriala terminoloogiat. Aga võta näpust - õppekava on ikka oskamise ja tundmise peale üles ehitatud.
