Nuud on mul oma auto kasutada! Juhuu, rattad all ja piiritu vabadus (peaaegu)!
Meie peres hakkas kool eile, esmaspeaval, 30. augustil. Puhapaeval kaisime Joshi vennal Justinil kulas ja jaime muidugi liiga kauaks, sest nad elavad jarve aares ja seal oli vahva lebotada ning sugulasi oli ka kogu ou tais, nii et kurb oli lahkuda. Joshi isa pidi andma meile uhe oma kolmest autost kasutada. Sellega soitsime ka kolm aastat tagasi - suur vana Ameerika auto, kus esiistmeks on diivan, millel legaalselt kolm kohta ja mis ootsub soites kui laev. Pikkust pea meeter rohkem kui muidu. Laiust ikka ka ...
Joshi too algab 7:45 ja laste kool 8:30. Seega, kuigi nad asuvad uhes suunas, peaks lapsed vaga vara kooli minema, et Josh ka oigeks ajaks jouaks, kui uhe autoga minna. Nii otsustasimegi, et mina viin nad ise kooli. Siis ma saan ikka neid korralikult kallistada ja mutsutada, et nad terve paeva vooras keskkonnas hakkama saaksid.
Koik oli harjumatu - ise roolis, uus kool, tundmatud teed, vooras auto jne. Uhe sonaga, loin verest valja, et seda laeva juhtida ja vahetasin ta esimeseks paevaks Joshi ema vaikse Honda vastu. Nende kahe auto bensiinitarbimine on muidugi katastroofiliselt erinev. Kui vaike Hondake joob 32 miili labimiseks 1 galloni (ca 3,7 liitrit), siis too paat saab 1 galloniga hakkama vaid 13 miiliga. Onneks on Ameerikas bens suht odav, aga siiski, niikui ampsaks tuki rahakotist valja.
Kena Eesti kombe kohaselt tahtsime ka siin opetajatele esimesel koolipaeval lilli viia. Laksime hommikul vara poodi lilli valima. Upsti, valik oli väägadi kentsakas: saadaval olid ainult kahtlase kaunidusega buketid, uks neoonim kui teine. Aga lastele need meeldisid ja tundus, et ka opetajatele, nii et mis mulgi nuriseda. Kooli uksed avanevad opilastele tapselt kell 8:30; ma ei saagi aru, mis kell tunnid algavad, aga koik on suhteliselt vaba - hommikul lihtsalt saabutakse, lobisetakse ja ma ei ole marganud mingit ranget kella helina peale tormamist.
Enamik saabub koolibussidega, aga paljusid siiski tuuakse ka autodega. Ja autoga laste katte saamisel on oma nipp: autod asetuvad jarjekorda ja siis soidetakse reas kooli ukse ette ja kooli tootajad toovad lapsed oma vanemate autodesse. See vottis terve igaviku aega ning lapsed peavad sel ajal vaguralt treppidel oma perekonnanime algustahe margi all kenasti ootama. Oi,oi, vaesed vasinud lapsed!
Aga esimese paeva muljed olid vaga head. Nii Zoe kui Janek kiitsid sobralikke klassikaaslasi ja ponevat paeva. Kahjuks jaid molemad esimesel paeval ilma sooja kooli soogita, ilmselt mingi keeleline arusaamatus. Nimelt peavad nad votma kaasa oote, mida suuakse klassiruumis paar tundi enne sooja toidu soomist kooli sooklas. Zoel on lausa kaks snaki korda. Sooja soogi eest tuleb maksta 2 dollarit peavas ja koik seda sugugi ei soo. Meie maksime ette terve kuu eest ja nuud tuleb lastel sooklas vaid oma nimi oelda ja see voetakse nende arvelt maha. Ilmselt ei saanud nad sellest susteemist aru, aga nuud ma selgitasin neile veel ule ja molemad opetajad on ka teadlikud, et nad vajavad alguses sooklas pisut abi.
Peale esimest kooli paeva ja pidulikku kolmekaigulist lounasooki kodus lakisme ujuma, sest meil on siin paris kuumad ilmad, 28 kraadi vilus.
No comments:
Post a Comment