1. Suundusime perega shoppama. Mitmeid vaikseid asjakesi oli vaja, ja siis veel muidugi suua ka. Josh oli roolis ja mina istusin korval, aga mul on sellegi poolest komme hoida olukorral silma peal ja jalgida liiklust ka korvalistujana. Jarsku tundsin, et keha tombub pingesse: lahenesime ristmikule, kus meie jaoks poles punane tuli ja mu mees hakkas sudame rahuga paremale poorama ... suu juba avanes, et siis jalle kinni minna, sest meenus selline vaike asjake, et Ameerikas (va New York Citys) on lubatub peale peatumist ja rohelise tule suunas soitvate autode puudumist poorata paremale ka punase tulega. Taitsa monus reegel, eriti kui liiklus on hore. Lausa tobe ju passida niisama.
2. Joudsime toidupoodi - oi Issake, ma olin ka nende suurused unustanud - valisime tooted valja ja suundusime kassase. Asjad hakkasid kassapidajast linti mooda edasi veerema, kui mu 8-aastane poeg issile jarsku sosistab, et, kuule, see mees varastab meie asju! Toepoolest, uks noormees pakkis koik me ostud kilekottidesse. Selle vahega ainult, et me saime need parast ikka endale - neil on koikjal kassades eraldi ka pakkijapoiss ja koik oleks tore, kui nad nii kohutavalt neid kilekotte ei raiskaks. Need on kull ohemad kui meie omad, aga ikkagi, rohkem kui uhe meloni kannataks valja ikka kull!
3. Joshi ema ootas meid vaga. Juba saabumisel avastasime, et ta oli meid oodates ka ettevalmistusi teinud: kulmikus oli toitu, lastetoas uusi manguasju, koogis potte-panne, mida onu kull ei kasutaks jne. Voodiriideid oli ka varutud ja aluslinad ilusti voodissegi pandud. Meie voodis oli ka tekilina, aga lastel mitte. Joshi ema lihtsalt maletas, kuida meil on kombeks, aga Ameerikas tegelikult tekilina peaaegu ei kasutata. Neil on tekiks comforter ja sellega magatakse ning seda pestakse nagu lina. Imelik, see on suur ja mahuline nagu vatitekk, mahub ainult uksi pesumasinasse. Aga nii see on, kokkuhoid siin kull paljudele eluviisiks pole.
No comments:
Post a Comment