Peter Senge "Õppiv kool"

Tuleb välja, et ma suudan ka mitut raamatut korraga lugeda. On ilmnenud, et erinevad õhtud sobivad erinevate raamatutega hästi kokku. Seega on hea kui on valida, millega täita mõnusaid õhtutunde, kui lapsed magavad ja kogu aeg on Sinu päralt.

Alles 2009 aastal ilmunud Peter Senge raamat "Õppiv kool" on juba palju kõmu tekitanud (ja see on väga positiivne). Hakkasin seda eile sirvima ... ja just nii võibki seda lugeda, sest tegemist on tõelise hariduspiibliga, mis peaks olema iga koolitöötaja lauaraamat ... ja juba kolmandal lehel tekkis tohutu tahtmine seda oma kooli juhtidele tsiteerima hakata.

Enne veel kui hakkan oma meeliskohti tutvustama, toon katke Maret Ahoneni magistritööst:

PEAMISED TEOREETILISED SEISUKOHAD
Teoreetikute hinnanguil moodustab kaasaegsete organisatsioonide väärtusest aina olulisema osa tema inimkapital. Töötajate pädevuse garantiiks on aga organisatsiooni kui terviku ja tema liikmete pidev õppimine, mille käigus suurendatakse oma võimet midagi luua. Õppiva ja traditsioonilise organisatsiooni peamised erinevused seisnevad visiooni edastamise viisis, struktuuris ja suhtumises personali arendamisse. Õppiva organsatsiooni käsitluste keskmeks on kujutluspilt ideaalsest organisatsioonist ja sellele omastest tunnustest. Ideaali poole püüdlemisel peetakse oluliseks eesmärgipäraseid tegevusi, mis soodustavad organisatsiooni liikmete arengut viisil, kus üksikisikute intelligents muutub organisatsiooniliseks. Lõppsihiks on luua jätkusuutlik konkurentsieelis, mida on raske jäljendada ja mis säilib ka pärast üksikisikute asendumist. Võtmeküsimuseks õppimisvõime suurendamise seisukohalt on oskus mõista süsteemide ja inimeste vastastikust koostoimet püstitatud eesmärkide kontekstis ja uurida organisatsioonikultuuri soodustavat või takistavat mõju.
Eeltoodu kehtib ka õpetust andva organisatsiooni kohta. On ekslik arvata, et vaid koolis töötavate inimeste formaalne haridustase ja oma tööks vajaminevate oskuste õppimine muudab kooliorganisatsiooni automaatselt õppivaks organisatsiooniks. Paralleelselt tähelepanu suunamisega sellele, mida õpetada ja kuidas õpilasi õpetada, õpitakse õppivas kooliorganisatsioonis tundma ka omavahelisi koostööprotsesse ja neis protsessides esinevaid takistavaid ja edasiviivaid tegureid. Tulemuslik koostöö sõltub aga suuresti juhi pädevusest organisatsiooni määratlemisel õppiva organisatsioonina ja soovist muuta iganenud mõtteviise.
Senge teooria eripära seisneb selles, et ta rõhutab fundamentaalset muutust mõtteviisis, mille kohaselt peaksid kõik organisatsiooni liikmed läbima isikliku transformatsiooni juhindudes viie distsipliini (isiklik meisterlikkus, mõttemudelid, meeskondlik õppimine, jagatud visioon ja süsteemne mõtlemine) kooslusest, mille omandamine ja harjutamine suurendab eduelamusi nii indiviidi kui ka organisatsiooni kui terviku seisukohalt.

Hakkan peale päris algusest:

• On saanud selgeks, et kooli kui institutsiooni saab värskendada, praktilise eluga siduda ning jätkusuutlikult uuendada vaid õppimisele orienteerituse najal, mitte ametliku korralduse või käsu korras ega seaduse survel. See tähendab, et iga süsteemi kuuluja haaratakse kaasa väljendama oma püüdlusi, täiendama oma teadmisi ja arendama oma võimeid. Õppivas koolis tunnevad inimesed ühist huvi koolisüsteemi tuleviku ja selle vastu, mida nad üksteiselt võivad õppida.
• Paari viimase aasta jooksul on paljudes firmades kutsutud töötajaid üles tegutsema rohkem omapäi, tegema omaenda järeldusi, niihästi juhtima kui järgima, keerukaid teemasid turvaliselt käsitlema ja riskima läbikukkumisega, et kujundada pädevusi, mis tulevikus toovad edu. Need on oskused, mida nõuavad õppimisega tegelevad organisatsioonid ja kogukonnad.
  
• Isiklik meisterlikkus on suutlikkus sidusalt väljendada oma personaalset visiooni - tulemusi, mida kõige enam tahate oma elus saavutada - käsikäes oma praegus elutegeliskkuse realistliku hindamisega. See tekitad teatud sisemise pinge, mida kultiveerides suudate teha paremaid valikuid ja saavutada rohkem enda soovitud tulemusi.
• Jagatud visioon on kollektiivne visioon, mis seab fookusesse vastastikused eesmärgid. Inimesed, kel on ühine eesmärk, võivad õppida säilitama pühendumust grupis seeläbi, et kujundatakse oma soovidele vastav ühine tulevikuvisioon ning põhimõtted ning põhitegevused, mile kaudu seda loodetakse saavutada.
• Mõttemudelid on peegeldamise ja uurimisoskuste distsipliin, mis arendab teadlikkust suhtumistest ja tajudest suhetes - nii enda kui ka ümbritsevate inimeste puhul. Mõttemudelitega töötamine võib teid aidata selgemalt ja ausamalt määratleda praegust reaalsust. Kuna enamik mõttemudeleid ei kuulu hariduses sageli arutamisele, olles hoopis varjatud, on üheks õppiva kooli ees seisvaks otsustava tähtsusega ülesandeks arendada võimet rääkida ohtlikest ja ebamugavatest asjadest turvaliselt ning tulemuslikult.
• Meeskonnaõpe on koostoime distsipliin. Kasutades dialoogi ja oskusliku diskusiooni võtteid, muudavad väiksed rühmad oma kollektiivset mõtlemist, õppides mobiliseerima oma energiat ja tegevusi ühiste eesmärkide nimel, saavutamaks sellist intelligentsust ja suutlikkust, mis on suurem rühma liikmete individuaalsete annet kogusummast.
  
• Süsteemne mõtlemine aitab inimesi paremini mõistma omavahelist sõltuvust ja muutsi, ning suudavad tänu sellele tõhusamalt toime tulla jõududega, mis vormivad nende tegevuste tulemusi. Süsteemne mõtlemine põhinev areneval tagasisidekäitumise teoorial ja komplekssusel - need on süsteemi sisemised suundumused, mis aja jooksul toovad kaasa kasvu ja stabiilsuse.