Friday, November 19, 2010

Töö tulemus

Ma olen kovasti pingutanud - hommikul toustes esimene asi ja ohtul enne magamaminekut viimane - need on mu sukavardad. Kotikene longa ja varrastega on mul koikjal kaasas. Tihti peale veedan mitu tundi peavas longapoes kududes ja "vorgustikku luues". Ja seda tegevust on saatnud teatav edu, voin ma kinnitada. Olen muunud juba 5 paari kenasid kindaid erinevates Eesti mustrites ja tanu minu toole on paljud kaaskudujad saanud innustust ja soetanud endale Aino Praakli "Eesti labakindad ilma laande laiali" raamatu, mida on voimalik siinpool lompi amazon.com'ist osta voi Nancy Bushi veebilehe kaudu.
Ja vaadake nuud ning imetlege ise, sest oma silm on kuningas. Kuigi antud juhul tahaks kindlasti katsuda, aga seda saab teha hiljem.





Tuesday, November 2, 2010

Hingedepäevaks

Halloween sai just labi. Omal ajal New Yorgis vallalisena ringi kaies ja tegusi tehes sai ikka igal aastal ennast tosiselt kostumeeritud ja sellest on head malestused. Sel aastal aga kogesin Halloweeni laste seisikohast. Ja see on pisut teine. Vist ilmselt ka selleparast, et meie lastele on alati vaga meeldinud kostuume kanda ja nad on seda aastaringselt ka teinud. Seetottu oli see Ameerika suurim kommi ja kostuumipuha meil eelkoige kommipuha.

Aga siiski, paris Halloweeni eelohtul, ehk siis 30. oktoobril soitsime kulla Joshi lapsepolve sobrale Salemisse, Massachusettsi osariigis. See asub paris Atlandi ookeani aares pisut Bostonist pohjapool. Boston on vaga suur linn ja Salem, mis asub sellele nii lahedal, on samuti tihedalt asustatud. Ta on vana sadamalinn ja kaubavahetuspunkt ning seetottu voib sealt leida palju vaga kenasid villasid ja endisaegseid kaptenite/kaupmeeste moisaid.

Aga Salemiga seostub enamik ameeriklastel noiad ja noidused, sest kuulsad protsessid noidade ule - umbes nagu meie Libahundi Tiina - on joudnud raamatutesse ja filmidesse. Seetottu on tanapaeva Salemist saanud Halloweeni keskus ja rahvast tuleb terve oktoobri kuu jooksul tuhandete kaupa kokku ule kogu maa. Eks seal ole ka muudel aastaaegadel noiduste ja oudustega, naiteks Frankenstein, seotud kauplusi ja muuseume. Aga oktoobris on asi saanud enneolematud mootmed ja kogu linnake on muutunud uheks ouduste ja jubeduste kantsiks. Igal pool on kummitusmaju ja verd tarretama panevaid naitusi. Nadalavahetustel on peatanav lausa umbes koigist neist, kes seda naitemangu vaatama on tulnud ja neid, kes ennast (ja oma uhkeid kostuume) on naitama tulnud.
Ja kostuume oli toepoolest igasuguseid: armsaid kassikorvakesi ja -sabakesi ning mereroovleid ja filmitegelasi. Aga oli ka toelisi hirmutisi (vt kasvoi toda naist paremal), kes oma fantastiliselt keeruka kogu keha katva kostuumi eest lausa raha votsid. St et kui tahtsin nendega pilti teha, siis pidid pisut 'rohelist' nende purgikesse poetama.
Uks kuradiks moondunud mees oli nii jube oma sinaka peanaha ja valgete silmadega, et Janek oli taiesti toeliselt hirmunud ja puges mulle seljataha, et too koletis teda ei vaataks. Ja see oli koik paeva ajal, nii et voite ainult ettekujutada missuguseks molluks seal veel pimeduse katte all laheb ...
Peatanaval oli ka uks lett, kus tootasid profid filmi make-up kunstnikud ning nende kaest sai kohe kohapael endale tellida kuulihaava laubale voi vampiirihammustused kaelale voi verenired voi veel midagi muud vastavalt oma maitsele.
Aga tore oli, nii et jargmisel korral kui Halloweeni ajal Ameerikasse satun, siis votan ka oma kortuumi palju tosisemalt, sest sel aastal oli mul vaid kuradi punaste juuste ja sarvedega parukas.
Muide, Halloweeni nimi tuleb wikipedia andmetel sellist rada pidi: "The word Halloween is first attested in the 16th century and represents a Scottish variant of the fuller All-Hallows-Even ("evening"), that is, the night before All Hallows Day. Although the phrase All Hallows is found in Old English (ealra hālgena mæssedæg, mass-day of all saints), All-Hallows-Even is itself not attested until 1556."
Paris oigel paeval panime endid korralikult ja soojalt riidesse: Zoe moondus loviks, Janek voidusoitjaks, mina kuradiks ja Josh kandis koletise maski. Ja koos paari sugulasega hakkasime naabrite uksetaguseid kulastama. Lapsed aga muudkui koputasid ja avasid kotisuid, kuhu kogunes kopsakas kogus maiusi, ja vanemad turvasid tanaval. Liikvel oli palju rahvast ja meeleolu oli ulev. Eriti vahvaks ja pisut jubedaks laks pimeduse saabudes, kui koik aedadesse ules pandud atraktsioonid uued mootmed votsid. Valja loigatud nagudega korvitsad muutusid kuidagi koletuslikumaks ja valgusefektid veriste nagude ja hauakividega panid sipelgad mooda selga jooksma. Oli monusalt jube ...

Friday, October 29, 2010

Hirmus, hirmus Halloween!

Halloween on ametlikult 31. oktoobril, aga kuna ta on koigi poolt vaga armastatud ja oodatud puha, siis hakatakse teda tegelikult palju varem tahistama ja igasugu kostuumipidusid korraldatakse juba paar-kolm nadalat enne paris paeva.
Ja otse loomulikult, tegu poleks paris ameeriklastega kui nad ei kasutaks voimalust osta igasugu trana ja seda oma aedadesse ja kodudesse rohkelt-rohkelt ules ei riputaks. Seega on juba ule kuu aja treppide naha korvitsaid ja olekubujusse, mis on nende moistes hernehirmutised. Kes on vaga innuga asja juures, see riputab plasitikust ja paberist korvitsanagusid ja tonte ja muud lehvivat akende kulge ja katuseraastasse. Koik mis on must ja oraanz on vaga 'in'.
Oigel paeval kaiakse meie moistes Marti jooksmas: lapsed panevad kostuumid, mida hirmsam ja koletum, seda kihvtim, selga ja hakkavad kaima ukselt uksele oeldes "Trick-or-Treat". See tahendab, et inimene saab teoreetiliselt valida, kas annab mingit maiust (treat) voi laseb endale mingi vingerpussi mangida (trick). Ega ma paris hasti aru ei saanud, et mis vingerpuss see siis olla voiks, sest seda ilmselt tuleb vahe ette ja koik ikka jagavad lastele ohtralt kommi muid maiusi. Kusisin siis oma kalli mehe kaest, et mida too 'trick' tahendada voiks. Tal ei lainud kaua kui mulle kirjeldas, et see voiks olla midagi upris vastikut, naiteks loobid kogu toa vetsupaberit tais - rull teatavasti lendab hasti ja jaab monusalt moobli kulge kinni. Ameeriklased on leidlikud!
Aga tana, see on siis viimane toopaev enne puha, on Putnamis (vaike linnake kus ma kudumas kain) oodata rekordarv lapsi, kes koik kostumeeritult pealelounal linna aritanavale tulevad ja kohalikke kaupluseid kulastavad ja sealt kommi saavad. Ma lahen seda hullust kohe oma silmaga kaema, sest oma silm on kuningas ja mina ei taha sellest elamusest ilma jaada. See aga tahendab, et mul on vaja minna kiiremas korras endale parukat hankima, sest mis Halloweeni kostitaja see ilma kostuumita on!

Thursday, October 28, 2010

Kudujad, kogunege!

SISSEJUHATUS
Koik algas sellest, et ma votsin siin Ameerikas vardad valja ja hakkasin meelelahutuseks ja ajaviiteks kindaid kuduma. See on super hea ravim igasuguse ootamise vastu. Enam mind ei hairi, kui keegi saabub pisut hiljem voi mokutab kuskil minekuga, ma lihtsalt votan vardad valja ja koon kuni saabub paras aeg midagi muud teha. Ja vaike kudumiskotke on mul alati igal pool kaasas, seega on pooled mured ja arritumisallikad valistatud. Ja elu seega kaks korda kenam.
Ma koon traditsioonilisi Eesti kirikindaid ja need on just sellised monusalt vaiksed, mida on mugav koikjale kaasa votta ja mis valmivad suht kiiresti. Tuleb aga valja, et ameeriklaste jaoks on need peaaegu et 8. maailmaimed. Alates minu armsast ämmast ja lopetades suvalise pealtvaatajaga, on nad koik tohutus vaimustuses ja ohivad ning ahetavad imetlusest. Et kui peen too ja missugune vilumus ja kui kunstiparaselt kenad varvid jne jne.
Ma siis motlesin, et kuna nad neile siin nii vaga meeldivad, akki mul onnestub neid neile lausa muua.

LONGAPROBLEEM
Seoses "tootmise suurenemisega" tekkis longaprobleem. Oma suureks ullatuseks olin kolm aastat tagasi kuskilt aiamuugilt soetanud paari dollari eest terve suure kotitaie villast longa, millest mul polnud vaiksematki malestust. Aga kui ma seda "varandust" toanurgas nagin, siis olin vaga rahul, et olin taibanud vardad kohvrisse pakkida.
Kahjuks oli varvivalik kotis tagasihoidlik, kuigi olemasolevad toonid olid koik vaga ilusad. Nuud oli vaja juurde saada eredamaid ja kontrastsemaid varjundeid ja seega sugavale Interneti avarustesse longapoode otsima minna.
Leidsin siinsete mastaapide jaoks suhteliselt lahedal uhe poe ja suundusin sinna. Putnami linnakeses asuv Woolworks oli valjast vaadates kena armas poeke. Astusin sisse ja asusin uurima. Poemuujaks oli vanem proua, kes ei lennanud mulle sugugi agressiivselt peale, vaid andis mulle voimaluse ise omatahtsi seal uurida ja sobrada ilma liigse abipakkumiseta. Ja siis kui ta lopuks lahenes, ma otsustasin, et naitan talle ka oma pooleliolevaid kindaid ... noh et saada monda head soovitust sobiva longa osas. No otse loomulikult oli ka tema vaimustuses ja ma loodan, et sellest ajendatuna utles, et nende poes kogunevad kudujad neljapaeva ohtuti, et koos olla ja kududa.
Oli vist teisipaev ja aega neljapaeva ohtu vabaks planeerida kull ja veel.

KUDUMISOHTU
Saabusin vaikse varinaga sudames neljapaeva ohtul longapoodi. Kogunenud oli juba 6-7 naist, kes koik umber laua monusasti istusid ja varrastel kaia lasid. Hiljem tuli neid mitmeid veel juurde. Mind tervitati soojalt, soovitati tagatoast tool tuua, tommati ennast koomale ja voeti mind ringi.
"Noh, mis Sina siis kood?" oli jargmine kusimus.
Votsin arglikult kudumiskoti polvedele ja seal valja ilusa rohe-valge labakinda. Jarsku jai ruumis vaikseks ... ja siis tahtsid koik neid katsuda ja imetleda, nimetades mind kohutavalt andekaks ja osavaks ja mida veel koik. Ma siis votsin kotist valja koik oma 5-6 paari, mis mul valmis oli ja lasin ringlusesse. Nad satitatis neid lauale lehvikutesse ja hunnikutesse ja tegid pilti ja proovisid katte. Nad olid siiralt vaimustuses. Ja see oli nii hea tunne. Nad olid mind omaks votnud.

Wednesday, October 6, 2010

Peaaegu nagu viimane mohikaanlane

Me elame Ameerikas sellises kohas, mille lähedal kolm osariiki kokku saavad: Massachusetts, Connecticut ja Rhode Island. Piirkonna nimi on New England, eks maakeeli siis Uus-Inglismaa. Siia Altlandi ookeani rannikule saabusid (palve)rändurid Inglismaalt ja hakkasid seda kanti asustama. Selle kaigus kasutasid nad rohkesti oma endise isamaa kohanimesid. Nii ongi, et igas Uus-Inglismaa osariigis on oma Manchester ja Oxford ja Concord ja Cambridge ja nii edasi ...
Eriline on meie praegune kodukant veel selle poolest, et siin asub Viimane Roheline Org e The Last Green Valley, mida lendurid on ilmekalt kirjeldanud kui öösel pimedat ja paeval rohelist oaasi keset Time Square'i meenutavat tihedalt asustatud ja ulevalgustatud piirkonda Ameerika idaranniku pohjaosas.

Tegemist on kahe joe - Quinebaugi joe ja Shetucketi joe umbrusega. Siin viljeldakse palju pollumajandust, on mitmeid rahvusparke ja ka lihtsalt metsa oma loomulikkuses. Traditsiooniks on saanud, et oktoobris korraldatakse mitmeid organiseeritud jalutuskaike loodusesse ja ka huvipakkuvatesse ajaloolistesse paikadesse. Seda on tehtud juba 20 aastat. Minusuguse vooramaalase jaoks on see aarmiselt monus ja hariv voimalus tutvuda selle piirkonna, aga ka Ameerika ajalooga uldisemalt ja pohjalikumalt kui ma seni seda arvan teadvat.
Ja kuna jalakaimisega on siin toelisi raskusi, sest igale poole lihtsalt peab autoga soitma, siis on need matkad ka monusaks voimaluseks varskes ohus koos lastega jalutada.

Tuesday, September 28, 2010

Hirmus hala ja nutt kaotatud muru ule

Oh, Issake, vaadake nuud ise. Mu kolme suve too ja vaev on vastu taevast. Sober Reet, ise aiandusguru, aga vaitis, et ta ei tea paremat tahtagi - saabki mulle korraliku muru rajada. Hea seegi, et keegi nii positiivselt suudab motelda.

Aga jah, ilmselt saabus siis see 60-pealine metssea kari, keda ma kevadel pollu peal nagin, meie hoovile ja tulemus on selline: muru pole ollagi. Tundub, et lillepeenrad on alles ja terved, hea seegi!
Nuud meenub mulle, kuidas ma naabri Ainile kevadel elutargalt utlesin, et mis teha - kitsed on palju elupuude oksi soonud ... aga mis siis ikka, see on ju osa loodusest. Vaat nuud enam nii leebelt ei utleks selle looduse "loomulikkuse" kohta.
Huvitav, mida nad sealt siis nii suures koguses leidsid, kas voilillejuuri, voi vihmausse voi veel midagi kolmandat? Aga too on korralik ja hea meel on voilillede vahenemise ule. Aga ma vist ei kujuta ette mis too mind ees ootab, oi oi oi!

Spagetikorvits a la Külli

Lugu selline, et ameeriklased on kohutavad kogujad. Neil on isegi uus TVshow Hoarders, mis naitab taitsa haiglaslikke juhte sellest kogumiskirest. Enamus inimestel on majad asju pungil tais ja kapid on ammu vaikseks jaanud. Kel on vaiksem maja, neil tuleb osa asju hoida eraldi laoruumides (mida saab raha eest rentida spets laofirmadest, mida olen mitmel pool tee aares nainud), teised kasutavad vabu tube ladustamiseks. Ilmselt sellest isearasusest tingituna toimub mitmes kohas regulaarselt täikasid. See annab voimaluse osast taagast vabaneda, aga annab ka ideaalse voimaluse odavat träni juurde soetada. Mina kahjuks olen pisut sellesse viimasesse kategooriasse langenud ja hoian meeleheitlikult äärest kinni, et mitte taiesti ara uppuda.

Seega, puhapaeval kaisime Hubbardstoni täikal. Parast pisukest jokutamist ämma pool joudsime kohale umbes keskpaevaks, et siis kurbdusega avastada, et pooled muujatest on juba lainud. Tuli valja, et see on koht kuhu muujad saabuvad juba varavalges 5 ajal ja esimesed ostjad tulevad parimaid palasid noolima juba 6st. Seega olime lootusetult hiljaks jaanud, aga ... koik teavad, et turu lopus on tehingud ostjale soodsamad, ja seetottu polnudki eriti hada.

Jalutasin laudade vahel kui jarku markasin, et uks vana naine seisab uhe laua juures ja nutab. Kaubitseja hakkas teda lohutama ja tuli valja, et vanatadi oli eksinud. Tundus, et ta oli ka pisut vaimuhaige, seega oli tema arritus ja mure vaga suur. Kuna muuja ei saanud oma kauba juurest lahkuda, siis olin lahkelt valmis vanatadiga korraldajate juurde jalutama ja teda lohutama, et siis valjuhaaldi abil ta ligimesi ules otsida.

Taika korraldajad olid vaga abivalmid, aga kahjuks ei osanud vanatadi palju oma olukorda kirjeldada. Ilmselt suvendas tema pabin ta puuet veelgi, ta vaitis vaid, et tuli sinna koos oma isa Jake'iga. Aga ta oli ise ca 70-80 aastat vana, nii et vota kinni! Igatahes ei ilmunud uhtki Jake'i korduva kutsumise peale valja ja mina muudkui uurisin ja puurisin, et kus ta elab ja kellega ja kas ta tuli sinna esimest korda voi on ennegi kainud. Lopuks saime teada, et ta on koos uhe muujaga, kes muub juurvilja ja muud talukaupa. Josh laks siis platsi peale otsima, sest seal ei olnud selliseid palju, vaid moni uksik. Enamus muus ikkagi asju. Ja tuligi tagasi koos Jake'iga, kes tanutaheks abi eest andis meile kaks muskaatkorvitsat, uhe Hubbard korvitsa (vt pilti) ja uhe spagetikorvitsa. See, kuidas seda sinakat Hubbardit valmistada, pean ma veel uurima, aga spagetikorvitsa jaoks on mul teile kull kohe uks maiuspala jagada.
Meie kandi, Eestis ikka, Soome proua Leena opetas mind seda keetma. See kaib nii: loigata korvits pooleks, suruda potti, loikepinnad ules poole ja keeta 30 minutit. Siis kraapida kogepealt seemned valja ja visata ara. Siis eemaldada lusikaga viljaliha (ettevaatust, vaga kuum!) ja valmistada sellest meeleparane toit.
Tukelda 5-6 tomatit ja sibul/küüslauk, keeda neid ca 20 minutit ja votta tulelt. Lisada eelnevalt valmistatud (praetud voi grillkana) ja tukeldatud kanakuubikud, riivjuust ja spagetikorvitsasisu. Maitsestada soola, pipra ja basiilikuga. Viib keele alla!