Lastega Bostoni lastemuuseumis lustimas

Vaat see on kena koht: http://www.bostonchildrensmuseum.org/

Nii roomsat ja lastesobralikku, ponevat ja vaheldusrikast, tegevusi tais ja esteetiliselt nauditavat kohta pole ammu nainud. Suure aatriumi keskel korgub labi nelja korruse vorguga kaetud vertikaalne ronimislaburint. See koosneb lainelistest vineerplaatidest, mis on kenasti mistraga ule loodud ja hooti nii teineteise lahedal, et lapsed peavad nende vahelt korgustesse purgimiseks lausa labi roomama. Paris tosine tegemine on, et tippu jouda, ja siis alla tagasi, sest turvalisuskaalutlustel on sel vaid uks avaus. Meie suurtele lastele oli lihtne selgeks teha, et minge siit alt sisse ja siis uleval naeme. Aga paariaastaste vanematel on kindlasti parem, kui nad peavad ainult uhe valjapaasu ees passima. Eriti kui on tegemist vaid uhe vanemaga.

Jargmisena sisenesime vete- ja liivamaailma. Janek on taiesti veevalas ja seal sai ta sulistada ja sahmerdada nii palju kui tahtis: tamme ehitada, luuse paigutada, kopsikuid taita ja kallata, laineid tekitada jpm. Zoe jalle rullis ja soelus liiva suure monuga. Interjoor oli varvikas, hooti maheda kohtvalgusega, kohati taas valguskullane - soltuvalt vajadusest.
Siis sattusime taas esimesele korrusele, kus asus pisike korvpalliplats, kus korvilauad olid huvitavalt erilisteks pindadeks keeratud. Samuti asus seal laste joujaam: vandates ja tommates, tirides ja lukates pidi igasugu mehanisme toole panema. Magironijate treeningukohti meenutavaid seinu pidi sai proovida kui hea tasakaal ja kaeramm Sul on. Samuti vois vaikseid punne pidi mooda seina liikuda.
Siis oli seal veel joonistamis ruum ja nukumajade saal ja lasteaia tuba ja kooli klassituba, ehitustandrit meenutav mangusaal, pood koos sadade toiduainetega, juuksurisalong ja muusikatuba, jne jne. Me veetsime seal peaaegu neli tundi ja siis hakkasime vasima. Aga koiki asju uurida kull ei joudnud, nii et on pohjust tagasi minna.

Lumi, lumi, LUMI!!!!!

Keskaegsed vidinad keset Uut Maailma

Ameerikas oli ja on palju rikkaid. Nagu enamus ilmselt teab, siis viisakas on mitte kusida esimese miljoni dollari parituolu ule. Kull aga voib hakata koigile opetusi jagama siis, kui on onnestunud sellest esimesest mitu jargmist tekitada. Nii juhtus Carnegi ja Rockefelleri ja J P Morgani ja teiste kuulsate toosturite/pankuritega.

Ma tapselt ei tea hr Higginsi tausta, aga temanimeline ja temaalgatatud Higgins Armory ehk maakeeli Higginsi relvamuuseum on Worcesteri linnas olemas. Monel rikkal on ka teistele surelikele kasulikud huvid. Higginsi kirge viis meie pereisa meid eelmisel nadalavahetusel vaatama - nii nagu tema ema teda kunagi poisina viis. See on vahva koht: hr Higginsile meeldis raud. Kes teab milliseid rauast tooteid tema tehased valmistasid, aga teda ennast huvitasid igasugu nikerdused alates Itaalia gondli ilusast ninaraskusest kuni keskaegsete raudruude ja relvadeni. Omal ajal, ilmselt ka II maailma soda ja selle olusid ara kasutades, onnestus tal kokku koguda markimisvaarne kollektsioon, mida nuud Higginsi relvamuuseumis eksponeeritakse.

Muuseumis oli pood, otse loomulikult, ja laste mangutuba, onneks, ja kaks korrust igasugu peamiselt sojateemalisi metallkonstruktsioone ja relvi. Saali sisenemisel huppasid koheselt meile ligi oma abi pakkuvad muuseumitootajad ja palusid meil museaalidega tutvuda ning kusimuste tekkides nende poole poorduda. Uks entusiast ei suutnud siiski ara oodata, millal me oma kusimustega valmis saame ja lahenes meile omapoolsete kommentaaridega. Olime just seisatanud uhe raudruu ees, mis oli teistest erinev selle pooolest, et raudruu kulge oli kubeme piirkonda kinnitatud uks kruusi meenutav metallist kopsik. Tootaja vastas meiepoolsele aruparimisele, et selline asi oli koikide kuljes viitamaks meeste vastavale organile, kuni uks idioot need 40-ndatel aastatel koikide teiste kuljest teadmata (aga aimatavatel) pohjustel eemaldas. Ta utles veel, et raudruu disain peegeldab vaga otseselt tolle aja moevoole ja et mood on neis koigis vaga eredalt margatav.
Kuidagi tekkis meil Joshiga diskusioon teema, et kas meeste vastav organ laheb lausa sinna kopsikusse sisse. Mulle tundus see jabur, sest et ta oleks seal kergesti haavatav ja kulma kaes. Millegi parast oli Josh veendunud vastupidises ja kogu see lugu tegi meile palju nalja. Muuseumis peabki nii kaima, muidu hakkab lihtsalt igav.
Parast otsis Janek endale muuseumipoest oma isikliku raha eest suure pluusist mao. Vot nii on lood.

Ameerikas on koik suurem

Ja kui ei ole suurem, siis on seda rohkem. Ja kui rohkem ka ei saa olla, siis on seda kauem. Uhesonaga, olen kull selle teemaga pisut hiljaks jaanud, aga ikkagi - Ameerikas joulutas juba keset novembrit. Tanupuha, mis on alati novembri neljandal neljapaeval, oli pakkapikkudest ja Jouluvanadest pohjapotradel pungil. Kuigi kalkun ja korvits oleks pidanud olema ainuvalitsejad. Aga ei, ameeriklased armastavad Joulusid ja sellega kaasnevat hullust nii vaga, et ei malda oodata isegi aega mil advent saabub.

Moned majaomanikud kaotavad igasuguse reaalsustaju ning kuhjavad oma aeda terved koormataied igasugu temaatilist padajanni. Valges on see pisut ehmatav, aga peab tunnistama, et pimedas on neid taitsa vahva vaadata.

Vaga populaarne on Ameerikas enne Joulu vaike Jeesuslapse sünnistseen oma aeda paigaldada. Seda teevad mitmed kirikud ning uhte sellist kulastasime meie oma perega teel Joshi ema juurde joululounale. Mina ei tea kiriklikest kommetest kuigi palju ja alles hiljem saime teada, et jeesuke paigaldatakse soime alles Joululaupaeval. Sel paeval, kui meie seda ilu kaemas kaisime, oli soim alles tuhi ja kogu harras ohustik lausa kutsus seda pehmet aset proovima.

Zoe tähelend baleriinina Ameerikas

Vaiksed tudrukud seostuvad ju ikka millegi nunnuga ja baletitunnid koos koige oma atribuutikaga on just see, mis Ameerikas uhe vaikese tudruku sterotuupselt nunnuks teeb. Ka meie langesime selle loksu ja nuud kaib Zoe juba neljandat kuud baletitunnis ja jouluajal oli sel tantsukoolil etendus kavas. Selle tarbeks oppisid lapsed juba mitu kuud enne kava ja lapsevanematele oli antud karm kask riietada tudrukukesed etenduse ajaks uleni valgesse. Samuti olid antud tapsed juhtnoorid selle kohta, kuidas tohtis valja naha lapse pea: juuksed pidid olema tiritud hobusesabasse ja mingit tukka ei tohtinud naha olla. Selle saavutamiseks pidime poest ostma zeleed, et siis Zoe juuksed sellega kokku voida ja tukk taha kleepida. Soovitati kasutada ka ripsmedussi, silmapliiatsit ning punast huulepulka. Kuna tegemist on siiski 5-aastase tudrukuga, mitte 15, siis sellest nimekirjast valisime Zoe tungival noudmisel huulepulga, aga ulejaanud iluained jatsime kasutamata. Trahvi selle eest onneks ei saanud. Aga Zoet ara ka ei olnud voimalik tunda. Kui ma poleks teadnud, et see on see inimene, kelle ma enne etendust lava taha viisin, siis poleksin ma oma kallist Zoet aare pealt ara tundnun. Vaadake ise! Lavafotodel on Zoe vasakult kolmas ja pildil, mis on tehtud peale esinemist, on ta vasakult teine.

Töö tulemus

Ma olen kovasti pingutanud - hommikul toustes esimene asi ja ohtul enne magamaminekut viimane - need on mu sukavardad. Kotikene longa ja varrastega on mul koikjal kaasas. Tihti peale veedan mitu tundi peavas longapoes kududes ja "vorgustikku luues". Ja seda tegevust on saatnud teatav edu, voin ma kinnitada. Olen muunud juba 5 paari kenasid kindaid erinevates Eesti mustrites ja tanu minu toole on paljud kaaskudujad saanud innustust ja soetanud endale Aino Praakli "Eesti labakindad ilma laande laiali" raamatu, mida on voimalik siinpool lompi amazon.com'ist osta voi Nancy Bushi veebilehe kaudu.

Ja vaadake nuud ning imetlege ise, sest oma silm on kuningas. Kuigi antud juhul tahaks kindlasti katsuda, aga seda saab teha hiljem.

Hingedepäevaks

Halloween sai just labi. Omal ajal New Yorgis vallalisena ringi kaies ja tegusi tehes sai ikka igal aastal ennast tosiselt kostumeeritud ja sellest on head malestused. Sel aastal aga kogesin Halloweeni laste seisikohast. Ja see on pisut teine. Vist ilmselt ka selleparast, et meie lastele on alati vaga meeldinud kostuume kanda ja nad on seda aastaringselt ka teinud. Seetottu oli see Ameerika suurim kommi ja kostuumipuha meil eelkoige kommipuha.

Aga siiski, paris Halloweeni eelohtul, ehk siis 30. oktoobril soitsime kulla Joshi lapsepolve sobrale Salemisse, Massachusettsi osariigis. See asub paris Atlandi ookeani aares pisut Bostonist pohjapool. Boston on vaga suur linn ja Salem, mis asub sellele nii lahedal, on samuti tihedalt asustatud. Ta on vana sadamalinn ja kaubavahetuspunkt ning seetottu voib sealt leida palju vaga kenasid villasid ja endisaegseid kaptenite/kaupmeeste moisaid.

Aga Salemiga seostub enamik ameeriklastel noiad ja noidused, sest kuulsad protsessid noidade ule - umbes nagu meie Libahundi Tiina - on joudnud raamatutesse ja filmidesse. Seetottu on tanapaeva Salemist saanud Halloweeni keskus ja rahvast tuleb terve oktoobri kuu jooksul tuhandete kaupa kokku ule kogu maa. Eks seal ole ka muudel aastaaegadel noiduste ja oudustega, naiteks Frankenstein, seotud kauplusi ja muuseume. Aga oktoobris on asi saanud enneolematud mootmed ja kogu linnake on muutunud uheks ouduste ja jubeduste kantsiks. Igal pool on kummitusmaju ja verd tarretama panevaid naitusi. Nadalavahetustel on peatanav lausa umbes koigist neist, kes seda naitemangu vaatama on tulnud ja neid, kes ennast (ja oma uhkeid kostuume) on naitama tulnud.

Ja kostuume oli toepoolest igasuguseid: armsaid kassikorvakesi ja -sabakesi ning mereroovleid ja filmitegelasi. Aga oli ka toelisi hirmutisi (vt kasvoi toda naist paremal), kes oma fantastiliselt keeruka kogu keha katva kostuumi eest lausa raha votsid. St et kui tahtsin nendega pilti teha, siis pidid pisut 'rohelist' nende purgikesse poetama.

Uks kuradiks moondunud mees oli nii jube oma sinaka peanaha ja valgete silmadega, et Janek oli taiesti toeliselt hirmunud ja puges mulle seljataha, et too koletis teda ei vaataks. Ja see oli koik paeva ajal, nii et voite ainult ettekujutada missuguseks molluks seal veel pimeduse katte all laheb ...

Peatanaval oli ka uks lett, kus tootasid profid filmi make-up kunstnikud ning nende kaest sai kohe kohapael endale tellida kuulihaava laubale voi vampiirihammustused kaelale voi verenired voi veel midagi muud vastavalt oma maitsele.

Aga tore oli, nii et jargmisel korral kui Halloweeni ajal Ameerikasse satun, siis votan ka oma kortuumi palju tosisemalt, sest sel aastal oli mul vaid kuradi punaste juuste ja sarvedega parukas.

Muide, Halloweeni nimi tuleb wikipedia andmetel sellist rada pidi: "The word Halloween is first attested in the 16th century and represents a Scottish variant of the fuller All-Hallows-Even ("evening"), that is, the night before All Hallows Day. Although the phrase All Hallows is found in Old English (ealra hālgena mæssedæg, mass-day of all saints), All-Hallows-Even is itself not attested until 1556."

Paris oigel paeval panime endid korralikult ja soojalt riidesse: Zoe moondus loviks, Janek voidusoitjaks, mina kuradiks ja Josh kandis koletise maski. Ja koos paari sugulasega hakkasime naabrite uksetaguseid kulastama. Lapsed aga muudkui koputasid ja avasid kotisuid, kuhu kogunes kopsakas kogus maiusi, ja vanemad turvasid tanaval. Liikvel oli palju rahvast ja meeleolu oli ulev. Eriti vahvaks ja pisut jubedaks laks pimeduse saabudes, kui koik aedadesse ules pandud atraktsioonid uued mootmed votsid. Valja loigatud nagudega korvitsad muutusid kuidagi koletuslikumaks ja valgusefektid veriste nagude ja hauakividega panid sipelgad mooda selga jooksma. Oli monusalt jube ...