Head valikud hariduses ja Rosma hariduskonverents

Laupäeval, 30. mail toimus Rosmal kogupere konverents, kus arutleti hariduse hetkeseisu üle ja ka selle üle, mis paljudele lapsevanematele muret teeb seoses Eesti preaguse koolisüsteemiga. Koos töötati välja pöördumine Eesti olulistele institutsioonidele, et pakkuda koostööd kooli paremaks muutmisel.
Rosmal kokkutulnud arvasid, et

• Hea kool saab alguse meist endast
• Hea kool pakub lapse loomulikku arengut toetavat kasvamise keskkonda
• Hea kool hakkab õitsema vanemate, laste ja õpetajate koostöös
• Hea kool lähtub perekonna ja kogukonna vajadusest ning traditsioonidest
• Hea kool soodustab nii laste kui õpetajate iseseisvust, isetegemist ja kogemist
• Hea kool kiirgab armastust ning arendab loovust ja koostööd nii lastes, õpetajates kui vanemates
• Hea kool tähtsustab hinnete asemel lapse hingelist tasakaalu ja terviklikku arengut
• Hea kool keskendub lapse vaimsele, hingelisele, sotsiaalsele ja füüsilisele arengule
• Hea kool pöörab rõhku laste tervisele, mis paneb aluse elujõule, elurõõmule ja elus edasijõudmisele
• Hea kool loob eeldused selleks, et ellu astuksid sotsiaalselt küpsed noored inimesed
• Hea kool elab ja tegutseb riigi, omavalitsuse, laste ja nende vanemate toel ning koostöös
• Hea kool kindlustab lastele ökoloogiliselt puhta kodumaise toidu
• Hea kool võimaldab noorele inimesele valikuvabadust õppe- ja kasvatusprotsessis
• Hea kool peab oluliseks nii õpitulemust kui õppeprotsessi
• Hea kool suunab ühiskonna arengut uutmoodi kasvatustegelikkuse kaudu
• Hea kool tähendab rohkemat kui tavakool täna pakkuda suudab
• Hea kool eeldab avatud, teadlikku ja õppimisvõimelist õpetajat ning lapsevanemat
• Hea kooli õppekava rajaneb teadmisele loodusest ja inimesest ning tema arengu seaduspärasustest

Üks Rosma kooli õpetajatest Külli Volmer väitis, et liiga palju teadmisi teeb inimese rumalaks. Emeriitprofessor Ülo Vooglaid:"Õppida saab kas huvi äratades või sundusega. Kui huvi ei ärata, siis peab sundusega. Kui õpetad sundusega, siis pärast laku panni."
Tiiu Kuurme valgustas kokkutulnuid erinevatest alternatiivpedagoogika suundadest. Päris mitme puhul pidi ta nentima, et Eesti ei teata sellest midagi, kuid nõudlust oleks eri tüüpi koolide järgi küll ja veel. Kooli pidamisel on oluline, et koolil oleks oma pedagoogiline kontseptsioon. Kahjuks pidi pr Kuurme tunnistama, et paljud koolid tegutsevad preagu eestis ilma igasuguse kontseptsioonita ja pedagoogika on hakanud koolist ära kaduma.

Peter Senge "Õppiv kool", osa 4 - ja muu elu

Kogu aeg toimub põnevaid ja vahvaid asju. Kuna ei raatsinud Tallinna sõita, et osaleda e-Õppe Arenduskeskuse korraldatud autoriõigustealasel seminari, siis vatasin ettekandeid eile oma arvuti tagant. Oligi tegelikult mõnusam, vaata ka: http://wiki.e-uni.ee/vorgustikud/doku.php?id=21._mai_2009. Tegin oma kooli rahvale sellest ka väikse kokkuvõtte, selle leiab siit: http://husamu.havike.eenet.ee/wordpress/?p=84
Nii palju on lahedaid inimesi, see on nii tore ...
Sain haisu ninna REKKi korraldatavast sisehindamise nõustamise nõunike tasuta koolitusest, ma tahan ka minna, vaata: http://www.ekk.edu.ee/programmid/programm-oppe-kvaliteedi-parendamine-oppeasutustes/sisehindamise-koolitused/nounike-koolitus
No ja siis loen ikka tasapisi Senge raamatut ja ei jõua ära imestada, kui palju tarkust sealt leida võib. Otsustage ise:

• Industriaalajastu kool on oma aja äraelanud - demograafilised tingimused on muutunud (mõlemad vanemad käivad tööl), pere- ja kogukonnamudelid on teisenenud (pole kodus ootavaid vanavanemaid, kes koolist tulevaid lapsi tervitaksid). Koolidel tuleb üle võtta ka lastehoiu roll ja vestlused vanematega keskenduvad sageli vanemate stressi leevendamisele mitte laste akadeemilisele aitamisele.
• Ajaloolise tähtsusega on kooli kui info jagaja monopoolse rolli kadumine. Tänapäeval on tüüpilisel teismelisel vähemalt samasugune juurdepääs maailma kohta käivatele teadmistele kui vanematel ja õpetajatel. Meediatehnoloogiadpakuvad lõbu ja õppimise segu viisidel, millega koolitunnid ei suuda võistelda.

Olen nüüd diplomeeritud mentor

Osalesin juba eelmise aasta detsembrist alates Tartu Ülikooli korraldatud mentorkoolituses. Moodulid toimusid üldjuhul korra kuus ja viimane, tagasivatav ja ennastanalüüsiv moodul toimus 15. mail. Peale oma mentorimapi tutvustamist, teiste mappidega tutvumist ja mentori käsulaudade koostöö korras ülesreastamist, andis meie kursuse koordinaator metoodik Piret Hion Tartu Kutsehariduskeskusest meile pidulikult Tartu Ülikooli diplomid.

Hea tunne on küll, sest õppida on nii mõnus. Kuigi diplomid ja tunnistused ei ole minu jaoks esmatähtsad (kuna mul neid nii palju juba on), siis on ikkagi hea neid saada, sest see annab tunnistust sellest, et mingi asi on taas lõpusirgeni viidud.

Kuidas edasi ... ?? Ma peaks nüüd uuest õppeaastast saama endale juhendatava (või nn mentii, moodsamalt, ahahaa!).

Mure füüsika õpetamise pärast

Värske Horisont tõi minuni Jaan Kalda artiklis "Kõige huvitavam ja kasulikum õppeaine" ühe muresõnumi.
Nimelt kirjutab autor:
"Lõpetuseks ühest muret tekitavast asjast. Tulemuste protokollist selgub, et nii põhikooli kui ka gümnaasiumi 30 parema õpilase hulgas on kummaski vaid kaks venekeelsete koolide õpilast. Veel mõned aastad tagasi vastas nende esindatus olümpiaadi laureaatide hulgas enam-vähem Eesti rahvastiku rahvuslikule koosseisule. Pole võimalik üheselt öelda, milles on põhjus - kas venekeelsete koolide õppeprogrammi muutustes, üksikute tippõpetajate väljalangemises või hoopis milleski muus. Igatahes pole põhjus eestikeelsete koolide füüsikaõppe paranemine. Seda kinnitab fakt, et tänavusel lahtisel füüsikavõistlusel oli üks ülesanne täpselt sama, mis 12 aastat tagasi Eesti füüsikaolümpiaadi lõppvoorus, täislahenduste protsent oli aga toonasest märksa madalam. Nii ehk teisiti, tegemist on probleemiga, mida tuleks hariduspoliitika kujundamisel hoolsalt silmas pidada."

Õpilaste motiveerimine

Eve Eisenschmidt on koostanud väga vajaliku brožüüri "Õpetaja kutse". Seal ta väidab, et distsipliiniprobleemid tunnis on eelkõige tingitud madalast õpihuvist, üle jõu käivast õpematerjalist või üksluisest meetodist. Õpilase madal enesehinnang viib õpilased kõrvaliste tegevustega tegelema.

Õppijate õpimotivatsiooni toetamine on õpetajatöö üks keerulisemaid aspekte. Soovist õppida saab alguse tee teadmiste juurde.

Uuenev ja avatud ühiskond vajab oluliselt muutunud rollipildiga ja uuenenud pädevusega õpetajat. Õpetaja tegevuse tulemuslikkuse näitajaks saab õppija areng. Õpe nõuab üha enam iga üksiku õpiolukorra hoolikat analüüsi ja õppijate motiveerimist. Selleks ta

• selgitab välja õppijate taseme,. võimed ja huvi ning arvestab nendega;
• kasutab kaasahaaravaid, õppijaid aktiveerivaid õppemeetodeid;
• julgustab õppijaid isiklikke eesmärke seadma;
• tunnustab õppijate pingutusi, et tagada eduelamus;
• suunab õppijaid ennast analüüsima, et neil kujuneks õpositiivne enesehinnang ja adekvaatne minapilt;
• annab õppijatele järjepidevalt nende arengut analüüsivat tagasisidet.
  

HORISONT - hästi mõnus lugemine

Sõitsin rongiga Tartust koju ja lugesin Horisonti. Nii hea vanaaegne tunne oli ja Verioral väljusin palju targemana. Selle aasta 3. numbrist meeldis väga intervjuu Aleksander Loitiga. Tegemist on minu koolivennaga Reaalkoolist, kes sõja keerises sattus Rootsi. Rootsis lõpetas Aleksander Loit 1950. aastal Uppsala ülikooli ning töötas aastail 1955-1981 samas õppejõuna. Aastail 1981-1993 töötas Aleksander Loit professorina Stockholmi ülikoolis ja juhatas Rootsi Riigipäeva eriotsusega Stockholmi ülikooli juurde loodud Balti uurimiskeskust.

Kärt Jänes-Kapp küsis: "Kuidas tollal Uppsalas ajalugu õpiti ja õpetati? Kas tänaseks on palju muutunud?"

Aleksander Loit vastas: "Palju on muutunud. Tollal oli väga palju loenguid, nüüd peetakse ka kursusloenguid, aga põhiraskus on seminaridel. Põhiline on ikka diskussioon ja probleemiarutus."

K.J-K: "Milline oleks Teie sõnum eesti humanitaaridele?"

A.L: "Ma ütleksin, et Eesti ajalooteaduses on toimunud suur areng positiivse poole. Üks märgatavamaid nihkeid on see, et ajalugu pole enam üksnes kirjeldav. Toonitaksin siin, et see pole muidugi olnud vaid sovetiaegne viis ajalugu kirjutada, vaid ulatub ajas kaugemale tagasi ja seda on tehtud ka teistes maades.

Kahtlemata on ajalugu vaja ka kirjeldada. Ajaloos kui aines ja kui teaduses on mitu žanri. Aga kraaditööd - doktoritöö ja magistritöö - on midagi erilist. Neis ei piisa kronoloogilisest ülevaatest, tuleb problematiseerida. Ja seda on hakatud tegema hoopis rohkem.

Paneb ka imestama, et kui 1990. aastatel huvi vähenes, siis nüüd tuleb ajaloohuvilisi järjest juurde. Kuigi ajaloolase palk pole ehk väga suur, tullakse ajalugu õppima, lisaks koolile töötavad ajaloolased ajakirjanduses, kultuurisektoris jm. See teeb rõõmu, sest tuleb ju tulevikule ka mõelda."

Anti Kirdon "122 õpetamistarkust" (3. osa)

= Vestlus on juba aastatuhandeid olnud hinnatud õpetamismeetod. Selle käigus saab õpetaja kiire ülevaate sellest, mida õpilased teavad, millised on ootused. Vestlus haarab õppijad kiiresti kaasa, nad on elavamad. Vestluse käigus saab korrigeerida hoiakuid, anda kiiresti tagasisidet. Vestlus annab õpetajale arendada kursusega tihedamat koostööd, ületada rolli barjäärid.

= Väitluse kõige lihtsamaks juhtumiks on see, kui õpetaja esitab õpilasele küsimuse ja asub vastust kommenteerides temaga vaidlusesse. Dialoog areneb tõeliseks väitluseks siis, kui väidetele esitatud vastuargumendid vaieldavaks muudetakse.

= Kiirõppe võte Quick-and-Dirty ütleb, et lahenda kõik ülesanded ära nii kiiresti kui suudad. Kui annad endale käsu harjutus veerand tunniga ära teha, märkad üllatusega, et see on täiesti mõeldav. Sugestiivõppe asjatundjad on arvamusel, et tavaliselt rakendame vaimsel tööl ja õppimisel vaid 4% oma aju ja intellekti võimsusest.
Sama väidab ka mu abikaasa Joshua, kes ütleb, et alustada on kõige raskem. Oma õpilastele kirjutamist õpetades palub ta neid hakata lihtsalt kirjutusvahendiga mööda paberit liikuma. Pastakas ei tohi üldse paigale jääda. Üllatuseks märkad varsti, et kirjutad teksti - oma mõtteid.

= Sugestiivõpe. Bulgaaria õpetlane Georgi Lozanov leidis, et täiskasvanute õpivõime järsuks tõstmiseks tuleks neis õppetunni ajal luua "lapsemeelselt" usaldav ja innustuv ning uue info ärksaks vastvõtmiseks valmis seisund. Keskendumise ja lõõgastuse sihikindel vaheldamine aitab kaua, ilma et väsiks. Kiire õppimise kindlustamiseks peab õpetaja läbi murdma kuuest õppimistõkkest:

1. Madal enesehinnang
2. Kartus karistuse ees
3. Kriitikameele kaitsevall
4. Loogika kaitsevall
5. Afektiivne kaitsevall
6. Eetiline kaitsevall

Mitmed tõsiasjad kinnitavad, et inimese koolis ja iseseisval tööl rakendust leidnud õpivõime ei vasta nende taibu, märkamismeele, õppimisvõime ja loovuse tegelikele võimalustele. Ilmselt oleme täiskasvanutena omandanud rea pärssivaid "aeglase õppimise harjumusi", mis väikelapsi ei näi kammitsevat. Tegelikult takistab paljusid inimesi elus edu saavutamast mingi "keskmise kodaniku kompleks" - end keskpäraseks pidavad inimesed ei söenda ega viitsi elus lennukaid ja edasiviivaid eesmärke seada. Neis puudub suurejoonelisus, loov kujutlusvõime ja vaimne avatus ning uute hoiakute, väärtuste ja teadmiste kiire omandamise oskus.

= Karismaatilist õpetajat iseloomustavad järgmised tunnused:

1. Ta on vahetu ja sundimatu.
2. Ta jätab endast laheda, siira ja loomuliku isiku mulje.
3. Ta on ise innustunud oma tegevusest.
4. Ta on sütitavalt energiline.
5. Tal on kõrge empaatiavõime.
6. Ta on õppijale autoriteediks.

= Õppimistõkkeid aitab ületada "üle võimete õppimise" põhimõte. G. Lozanov on kirjeldanud katset, kus alla 100 sõna õppimisel päevas saavutati tulemuseks 92%, 100-200 sõna korral aga 97%. Edu saab seletada sellega, et õnnestus loogiline kaitsevall edukalt ületada. 200-500 sõna omandamisel tekkis uus tõrge - afektiivne kaitsevall täiesti uue ja ennekuulmatu õppimiskogemuse ees. Üle 1000 sõna päevas omandada püüdes aga tulemused paranesid: õpilastele hakkas tunduma, et nad kasutavad sõnade õppimisel mingit täiesti uut mäluliiki.

= B. Prashningi järgi mäletab suur hulk inimesi seda, mida saab taktiilselt tunda: puudutada, käsitseda või kombata. Teiseks suureks rühmaks on kineetilised õppijad, kes tingimata ihkavad õpitavat mingil moel kogeda. Paljud õpivad kõige tõhusamalt siis kui nad midagi teevad - uurivad ja katsetavad, mängivad ja matkavad, ehitavad või valmistavad toitu, reisivad ja suhtlevad üksteisega.Paljud täiskasvanud ihkavad õppides "tunnetuslikku mõnu" saada. Meeldejätmiseks mõeldu peab meeldima.