Seto värk on äge värk

No nii, nüüd on siis kõigil meie pere liikmeil võimalik olnud ennast Jaanikul välja elada ... ja mõnel koguni kaks korda. Kuna Josh oli 19. juunil just Metsikust Läänest saabunud, siis jäi ta vabatahtlikult koju mandli operatsioonist taastuvat Janekit kantseldama (Zoe jäi lihtsalt magama) kui mina külarahvaga tule ääres oma hinge välja laulsin. Kui muud ristiinimesed pidasid Jaanikut 23. õhtul, siis meie kandi setodel oli pidulik õdak alles mineval reedel Kärel.

Kärel oleme ennegi käinud ja pole kunagi pettunult tagasi tulnud. Nii ka sel aastal - sel korral võeraiks kaasas linnast tulnud õde ja tema kallim. Mõlemail oli menu kohalike hulgas tohutu, mida jäävad tunnistama juurelolevad fotod.

Setod on väga vahvad: nende kirg ja tahe oma kultuuri alles hoida ja seda igapäevaselt kasutada on igati südantsoojendav. Käisime ka Seto leelopäival Värskas ja sealt saadud energiasüst aitab ka selles leitsakus ellu jääda.

Aga Kärel juhtus nii mõndagi: Evald (ülemisel pildid keskel) tundis oma rahva kutset ja mõistis, et kui ta oleks noorem, siis hakkaks kindlasti neid juhtima. Mina nautisin oma kalli mehe käevangu ja tugevat haaret tantsupõrandal. Zoe ja Piretki keerutasid ennastunustavalt, Janek vaid piidles pingilt tuld ega söendanud lavale läheneda. Kui tuleriit ümber kukkus, siis lendas tuhandeid sädemeid öhe ja ka rahva sekka. Meil Zoega olid muidugi teada-tuntut polüestrid üll ja need on äärmiselt tulekartlikud. Mina hoidsin targu eemale, aga Zoe vaeseke sai suure sädemega pihta, nii et väike kohalik džentelmen pidi ta kleiti tulest puhtaks rapsima ja sinna jäi suur-suur auk meenutama toda vahvat õdakut.

Maru möllas Männisalus

Läinud laupäev ja pühapäev olid Kagu-Eestis tuulterikkad. Tegime laste ja õega kena tuuri läbi Võru- ja Valgamaa ning suur oli me üllatus, kui pealelõunal koju jõudes suure lehtes pärna oksa maast sauna kõrvalt leidsime. Ja suuremaks veel läks, sest peakohal oli puu kõige suurem oks tüve küljest lahti murdunud ja lebas koos oma pehkinud haavaga alumise oksa peal. Kõik see toimus ca 5-6 meetri kõrgusel.

Tulge kõik: VERIORA TÄIKA - Ostan-Müün-Vahetan

Tänaseks on täika peetud ja esimese korra kohta võib öelda, et õnnestus täielikult. Huvi oli nii müüjate kui ostjate poole pealt suur ning soov ettevõtmist korrata juba sügisel ka olemas.
Mina esinesin viie artikliga: lilledest olid longus rebasheina, käokulla (õlelill) ja habenelgi istikud. Samuti pakkusin häid mahlakaid ja pontsakaid basiilikuid ning paprikaid. Viimased läksid kui soojad saiad, aga neid oli ka ainult 10. Kuna lilleistikud olid väga tagasihoidlike mõõtmetega, siis oli huvi nende vastu leige. Hea oli see, et õnnestus mõned siiski müüa ja mis kõige parem, mõned ka riidehilpude vastu teise müüjaga vahetada. Ja kuna Zoel on veel arusaamatum suhe riietega kui mul, siis vahetas tema lausa laada ajal oma kostüüme. Seda soosis muidugi minu õe riietega varustajaks olemine, kes talle neid kahel käel ette kandis. Janek sai ka ostu kirja: üks tema klassi poiss äritses koomiksitega ja Janek otsustas, et ilma Ämblikmehe seiklusteta edasi elada oleks raske.
Oli tore hommik!

Tegime Ära!

1. mail Tegime Ära! Veriora kant on nüüd kohe palju puhtam! Meie kallis koduküla Männisalu oli juba enne sodist praktiliselt prii: kui naabritega oma maja juurest koos lastega alustasime, siis oli iga väiksema kui prügikese leidmine suur ja põnev juhtumine. Kirmsini kõndides saime siiski igaüks prügikoti põhja üht-teist. Naabri Külli oli Kirmsi bussipeatusse ette läinud ja tema saak hakkas juba ilmet võtma - pudeleid ja rämpsu oli seal rohkem kui meil 5 km peale kõigil kokku.

Kuna entusiasm oli nii suur, siis jätkasime Võru-Räpina maanteed mööda Räpina suunas ja korjasime maantee veerest kõik tühjad viinapudelid kokku. Hirm oli küll väikeste lastega kihutavate autode kõrval tuterdada, aga kuna eesmärk oli nii õilis, siis Tegime Ära! Üksikut prügi polnud hull korjata, aga seal, kus tee perv oli väga kõrge ja kõik autoaknast visatu kaob kiirelt vaateväljast, siis sinna olid "toredad" kaaskodanikud ikka kilekottide kaupa oma sodi tarinud. Talgujuht Ene pidi meile pügikotte juurde tooma ja neid klaasikilde oleksi võinud sealt perve seest välja kaevama jääda.

Kokku kogutud sodi viisime Veriora jäätmejaama, kuhu viimise ainus tingimus oli, et prügi peab olema sorteeritud. Hakkasime siis auto järelhaagisesse kogutud prahti sorteerima - ikka klaas eraldi ja metall eraldi ja plastik eraldi. See oli kõige vastikum, seal küünarnukkideni haisva prügi sees soperdada. Aga õilsad valla kodanikud, kes teise autoga olid just oma korjatud prügi toomas, lõid kohe käed külge ja koostöös sai meie tohutu hunnik sorteeritud nagu naksti. Vaat see oligi selle päeva kõige toredam mälestus!

Milorad Pavic "Kasaari sõnastik"

Pavici raamat, mille lugemise just lõpetasin, aitas mind üle mu noorusaja mälestusest, et mulle ajalugu ei meeldi. Tegemist ei ole traditsioonilise ajaloolise jutustusega; väljamõeldis ja tegelikkus paistab olevat lootusetult sassis, aga mina seda ju ei tea, sest olen ajaloos üpris nõrk. Mulle meeldisid väga täiesti mõõdutundetult irreaalsed arutlused ja mõttekäigud, kus väga raske oli muiet tagasi hoida. Kõigi nende hullumeelsete asjade võimalikkuse ettekujutamine just oligi kõige mõnusam "Kasaari sõnastiku" lugemisel. Näiteks, pidevalt oli erinevates kehades liikvel Saatan. Otse loomulikult elas ta erinevatel ajastutel, aga teda sai ära tunda alati selle järgi, et tal oli mõlemal käel kaks pöialt ja seega ei saanud ta paremal ja vasakul käel vahet teha. Ning tal polnud kahe ninasõõrme vahel vaheseina ....

Konstantinoopoli ülikooli filosoofia professor Konstantinos Thessalonikest, kes Pavici järgi oli ristiusu eestkõneleja kasaari poleemikas, sai Filosoofi austava nimetuse just oma tänu oma erakordsele eruditsioonile. " ... [Ta] oli veendunud, nagu kõik arukad meremehed, et arukate kalade liha on kõvem ja vintskem kui rumalate kalade oma. Ainult lollid söövad nii lolle kui ka arukaid, samal ajal ki arukad valivad välja ja otsivad rumalaid."

Kati Murutari uus mees kui elektron

Ma olen üldiselt väga kahv meedia tarbija. Kodus pole meil ei televiisorit ega raadiot. Ajalehtedest olen Õpetajate Lehe suur austaja ja vahel harva ostan Sirpi. Kui autoga sõites oma mõtted metsa hakkavad minema ja mingit välist ärritajat oleks vaja, siis kuulan alati Klassikaraadiot (meiekandis sagedusel 105,7 MHz). Poes käies loen Õhtulehe posteri läbi ja viin pilgu ikka naistekate kaante pealt ka üle.

Vaat sealt viimaste seast jäigi mulle silma, et Kati Murutaril on uus ja tõeline armastus. Mees olla tulnud tallu sulaseks, aga võitis perenaise südame ja sattus peremehe seisusse. Juba tollal lugedes mõtesin, et vaene mees, nüüd on siis tema kord avalikkuse ette tiritud saada. Aga tunne oli, et ega tagasihoidlikule ja maalähedasele Eesti mehele selline asi ju eriti meeldida ei või. Kuid kuidas peaks kuulus Kati Murutar teada saama, kas tegemist on tõelise armastusega või jahib mees lihtsalt avalikkuse tähelepanu ja kuulsust? Kohe tekkis mul paralleel elektroni mõõtmisega. Nimelt, elektron on nii väike, et teda ei saa mõõta meile teada olevate vahenditega (näiteks, valguse footonid). Sest mõõtmise käigus me mõjutame teda ja me ei mõõda enam esialgselt olukorda, vaid hoopis seda omatekitatud olukorda. Kui elektron kaheavalisest difraktsioonivõrest läbi lasta, siis üks elektron läheb mõlemast avast teatud tõenäosusega läbi. Kui hakata mõõtma kumbast ta läheb läbi, siis kindlasti sellest mille "ava ees me passime". Müstika, selles seisneb elektron laineline iseloom.

Nii ka Kati Murutari mehega. Selleks, et aru saada kas tegemist on tõelise armastusega, pidi teda avalikustamise tuleproovist läbi vedama ja tõeline armastus ei peaks sellele vastu. Nüüd siis ongi teada, et Katil oli hea mees, aga teda enam ei ole (nagu uuest klantsajakirja kaanelt lugeda võime). Kui ta oleks jäänud, siis poleks õige olnud! Loodame, et ta leiab uue ja veel parema või tuleb too tagasi. Sest pr Murutari kirjatükid kasvõi Õpetajate Lehes on mulle sümpaatsed.

Järjekordne looduse esietendus Leppojal: BRAVO!

Tuleme meie tütrekesega naabri poolt jalutades koju ja jõuame oma tammede vahele küüni nurga juurde, kui mina korraga mõtlen, et mis imelikud kivid need meile sinna võsa serva tekkinud on. Ei läinud kaua kui mõistus registreeris, et need ju metssead, kes seal lõbusasti kümnekesi suure remmelga all midagi tuhnitsedes otsivad. Ma tean, et need pole just kõige sõbralikumad loomad ja võivad vabalt ka inimest rünnata. Seega hiilisime kiiresti sauna nurga juurde, et neid siis sealt pisut lähemalt piiluda. Aga kahjuks olid nad selleks ajaks juba võsa veerest ära läinud.

Jalutasime ümber maja ja imetlesime kevadlilli, kui järsku meie iluaia servas oleva imeliku kõrge kuuseheki taga olevalt põllult jälle neid "armasaid" loomakesi märkasime. Vahepeal oli neid juurde tulnud ja nüüd lugesin neid kokku üle 20. Olles ikkagi ohutus kauguses, vaatlesime nende tegemisi tükk aega lummatult, sest me polnud oma maja lähedal neid siin elamise ajal veel nägema trehvanud. Oli suuri ja päris tillukesi, kes vaevu rohu seest välja paistsid. Väiksed käisid hanereas teineteise kannul ja olid väga nunnud.

Kogu etenduse finaal toimus õhtul kella kuue paiku, kui pojake toas järsku hüüdis, et vaadake, sead on jälle siin! Oi-Oi, kogu meie põllulapp oli metssigadest must. Raske oli neid nii täpselt loendada, aga kuuekümne ringis võis neid vabalt olla. Vaat see oli ikka võimas vaatepilt!