Kuninglikud kindad iseendale

New Yorgis kaies onnestus hankida uks imeilus ja vanaaegne punane musta vaariskaruskraega mantel. Sellel on moekalt 7/8 kaised, seega vajasin pisut pikema randmeosaga kindaid. Kuna ma olen viimasel ajal nii palju teistele kudunud, siis otsustasin vahelduseks midagi endale ka kududa. Ja nuud on need valmis. Lubage alandlikult esitleda:

Eht ameerikalik märuli-meelelahutus

Nagin kohalikust televisioonist reklaami ja kohe tekkis mote, et see oleks vast vahva sündmus ema-poja uhistegevuseks. Ilma, et ma Janekile oleks oelnud, kuhu me laheme, panime linnariided selga ja soitsime Worcesteri multifunktsionaalsesse halli DCU Center. Seal toimus sel nadalavahetusel koletisveokite demonstratsioonvoistlus Monster Jam. Mul oli juba aastate eest mingi seletamatu kihk neid vaatama minna ja muud oli aeg kups. Onneks soovitas Josh korvatropid kaasa votta ja need kulusid vaga marjaks ara. Sest detsibellid olid paris laes ja pori ning tolmu lendas ka parajal maaral rahva sekka.

Ja siis nad tulid, murinal ja aeglaselt, andes ainult aimu sellest meeletust ja ajuvabast shoust, mis toimuma hakkab.

Koigepealt naitasid nad igauks ise oma oskusi, siis toimus mingi mulle arusaamatute kriteeriumide jargi paari kaupa voistlus. Vahepaladeks pakuti kartautolaadsete soidukite voistlust. Aga koike vahvam oli motokrossi motikate demostratsioon, kus nad huppelaua abil ohku tousid ja siis ohus koige uskumatumaid saltosid ja muid trikke tegid.

Peale vaheaega vahetati moned laiaks litsutud autovrakid valja ja asendati kobedamatega. Uheks uueks oli valge minibuss, mis oli teistest palju korgem. Esimene koletisveok, kes sellest ule pidi huppama, jaigi tegelikult kohu alt selle bussi peale kinni ja ei saanudki ise ara. Tostukauot pidi ta sealt maha tombama.

Lahe oli, aga sellest kindlasti piisas paris tukiks ajaks.

Patrioodid pühitsesid vabariigi sünnipäeva

Mulle pole see tunne vooras: ka aastate eest tundisin suurt koduigatsust, mis sundis mind jatma hea tookoha New Yorgis, kallima ja poneva elu suures linnas ning tagasi koju minema. Eesti asi ja eestlased on mu sudames erilisel kohal ja ma ei saa sinna midagi parata.

Nuud on aastad lainud, on mees ja lapsed ja oma kodu suure aiaga, ning pole siis imestada, et tomme koju tagasi on veelgi suurem.

Ei tekkinud kahtlustki, et Connecticuti eestlastega 19. veebruaril Eest Vabariigi sunnipaeva tahistama on vaja minna. Siin pole ju 24. veebruar vaba paev nagu Eestis, nii et soltuvalt osariigist pidi pidu pidama paratamatult kas siis enne voi tagant jargi, et koik saaksid tulla ja osaleda.

Connecticuti osariigi eestlased kogunesid Willimanticu Ukraina Klubis, kus mina 15 aastat tagasi, olles siis University of Connecticuti magistrant, tegin oma esimese debüüdi väliseesti seltskonnas. Sellest ajast saadik on mul siinkandis palju haid tuttavaid ja sopru, aga osaledes paari kuu eest monel korral Eesti koolis, olen saanud ka mitmeid uusi tutvusi kohalike eestlaste seas.

Ohtu programmis oli pidulik aktus konede ja kontserdiga. Sellele jargnes ohtusook, mille ajal hakkas juba mangima kahemehe Saksa punt orginaal Lederhosen'ites ja nad mangisid hiljem ka tantsuks. Meie sattisime ennast Martinsonide lauda. Kohal oli nende perest kolm generatsiooni eestlasi - ja nad koik lobisesid omavahel vabalt ja uhkusega eesti keeles. Lapsed, 12 ja 4-aastased ning ka nende ema on koik Ameerikas sundinud, aga pohimote kodus eesti keelt raakida ei ole muutunud.

Aktus algas Ameerika humniga ja loppes Eesti humniga. Vahele mahtusid peakonsuli kone ja veteranite autasustamine, Eesti kooli opilaste isamaalised laulud ja rahvatantsud. Enn Worgu Lipulaul vottis nagu ikka klombi kurku ja pisara silma.

Lapsi oli palju, nad sagisid ja keksisid koikjal ja nautisid tantsumuusikat vaat et rohkem kui nende vanemad voi vanavanemad. Oli tore ja meeldejaav pidupaev.

Aianduskooli oma Mubarak

Lugesin just Postimehe 10. veebruari artiklit Rapina Aianduskoolist, millega saab tutvuda siin. Tegemist on jarjekordse tosise probleemi pustitusega opilaste vaarkohtlemise ja nende oiguste jalge alla tallamise vallas, millest olen ka ise eelnevalt kirjutanud Opetajate Lehes (vt siit).

Palju raagitakse hetkel Egiptusest. Sattusin kuulama CNNi tipp poliitika vaatlejate ja analuutikute Wolf Blitzeri ja Anderson Cooperi arvamusavaldust Egiptuse nuudseks endise presidendi Hosni Mubaraki paev enne lahkumist peetud kone kohta. Mubarak puudis meeltavaldavat Egiptuse rahvast talitseda lubadustega tegeleda kriisiga ja taastada hea rahulik endine olukord nende riigis. Diktaator Mubarak on troonil olnud 30 aastat ja selle ajaga on ta rahvast sedavord kaugenenud, et ei suutnud moista, et tema ise see kriis just ongi ja seetottu ei saa ta seda teps mitte lahendada ega leevendada. Rahulikult aga jarjekindlalt oma meelt avaldav Egiptuse rahvas sai mida nad nii vaga olid igatsenud - Mubarak on tanaseks troonilt lahkunud ja Egiptuse vaba ning demokraatlik areng voib taas jatkuda. Kas Rapina Aianduskooli opilased on varsti sama onnelikud? Mina ei oska sellele tana kull vastata, aga teen koik selleks, et vabanemisele kaasa aidata.

Huvitav oili lugeda sadu kommentaare, mida too artikkel lausa kutsus kirjutama. Enamus sonavotvatest opilastest noustuvad artikli sisuga, sest nad on voi on olnud samas olukorras. Igas organisatsioonis on probleeme, see on elu osa. Organisatsiooni edukus soltub paljuski sellest, kuidas osatakse nendega tegeleda ja mida neist opitakse. Mulle torkas aianduskoolis tootatud aja jooksul vaga teravalt silma see, et seal puuti probleemide lahendamise asemel neid olematuks siluda ja siis korvale lukata. "Aianduskooli direktor Heino Luiga imestas eile, miks tõstatavad õpilased probleemi, millele ta on enda arvates just lahenduse leidnud."

- see on ilmseks kinnituseks sellele, et sama olukord jatkub endises varvikuses.

Minister Lukas soovitas oma kommentaaris probleemid kooli sees ara lahendada. Kuidas aga lahendada direktoriga seonduvaid probleeme kooli sees, jaab mulle kull arusaamatuks. Artiklist saab lugeda, et opilased olid kaitunud viisakalt ja eelnevalt oma murega direktori poole poordunud. Ei ole vaja olla selgeltnagija, et moista et see neid kuhugi ei viinud. Nende probleemi tabas ilmselt sama saatus mis mind minu luhikese aga meeldejaava karjaari jooksul aianduskoolis: loendamatutele ettepanekutele ja soovitustele aina halveneva olukorra parandamise osas lihtsalt keelduti reageerimast ja ma olin sunnitud poorduma kooli noukogu poole. Mitmete tegemata toode parast ministeeriumi hetteheiteid ara teeninud kooli noukogu aga osutus olema direktoriga, ja kahjuks mitte opilastega, uhes paadis.

Oma kogemusest saan oelda, et aianduskooli opilased on opihimulised ning huvitatud oma edasisest saatusest. See sunnibki neid aeg-ajalt rumalustele vastu hakkama ja meelt avaldama. Nad on teadlikud oppekavadest ja tunnevad kaugelt ara head opetajad, kes neist hoolivad. Rapina Aianduskool on riigikool ja aianduskooli opelastel on oigus riigi kodanikena teda, kuidas seda kooli juhitakse ja oiglus kindlustundele, et kooli esmaseks funktsiooniks on neile parima hariduse ja tooeluks ettevalmistuse andmine.

Viimasel paaril aastal on aianduskooli opetaja tunnis tulistanud, opilased voidelnud nugadega ning kuritarvitanud opilaskodus alkohooli ja narkootikume, opilane on opilaskodu aknast alla kukkunud, opilaste osalemine oppetoos on juhuslik ja meeletult on pohjuseta puudumisi, kooli tootaja on seadnud opilased otsesesse murgistusohtu. Mul on lugupeetud harra ministrile ja kooli noukogu liikmetele kusimus: kuidas saab direktor jatkata oma ametipostil?

Õdus õhtu raamatutega

Ma olen ennegi kiitnud meie laste praegust kooli, aga eile toimus taas uks vaga vahva uritus, mis jallegi kajastamist vaarib. Lumetormi tottu edasilukatud raamatulugemisohtu toimus koolimajas. Nn Dress code oli pidzaama ja hommikumantlid ning pakuti kupsiseid ja kakaod. Aga koige tahtsam oli see, et opetajad ja teisedki kooli tootajad, naiteks med ode, lugesid klassitubades lastele igasugu ponevaid ja armsaid raamatuid ette. Koolimajja sisenedes jaotati meile katte leht, kus oli kirjas milliseid jaamu (Cozy Station) meil kulastada tuleb. Neid jaamu oli ule 20 ja koik kulalised olid nende vahel ara jaotatud, et tekiksid vaiksed ruhmad. Kokku oli kolm sessiooni, koik 20 minutit pikad ja nende vahele pakuti fuajees kupsiseid ja kakaod.
Loeti vaga erinevaid raamatuid, muinasjutte ja legende, tutvustati kaugeid maid ja opetajate endi lemmikraamatuid. Soltus opetajast, kui palju ta odususe loomisse panustas, aga meeldiv oli klassist kalssi kaia ja endale ette lugeda lasta. Ja vaatamata sellele, et nii opilastel kui ka opetajatel tuli jargmisel hommikul taas vara kohal olla, olid koik roomsad, et said koos aega veeta ka ohtutundidel. Ma ei usu, et seda igal ohtul tehtaks, aga tore on, et kool on see kuhu tahetakse minna.

Lastega Bostoni lastemuuseumis lustimas

Vaat see on kena koht: http://www.bostonchildrensmuseum.org/

Nii roomsat ja lastesobralikku, ponevat ja vaheldusrikast, tegevusi tais ja esteetiliselt nauditavat kohta pole ammu nainud. Suure aatriumi keskel korgub labi nelja korruse vorguga kaetud vertikaalne ronimislaburint. See koosneb lainelistest vineerplaatidest, mis on kenasti mistraga ule loodud ja hooti nii teineteise lahedal, et lapsed peavad nende vahelt korgustesse purgimiseks lausa labi roomama. Paris tosine tegemine on, et tippu jouda, ja siis alla tagasi, sest turvalisuskaalutlustel on sel vaid uks avaus. Meie suurtele lastele oli lihtne selgeks teha, et minge siit alt sisse ja siis uleval naeme. Aga paariaastaste vanematel on kindlasti parem, kui nad peavad ainult uhe valjapaasu ees passima. Eriti kui on tegemist vaid uhe vanemaga.

Jargmisena sisenesime vete- ja liivamaailma. Janek on taiesti veevalas ja seal sai ta sulistada ja sahmerdada nii palju kui tahtis: tamme ehitada, luuse paigutada, kopsikuid taita ja kallata, laineid tekitada jpm. Zoe jalle rullis ja soelus liiva suure monuga. Interjoor oli varvikas, hooti maheda kohtvalgusega, kohati taas valguskullane - soltuvalt vajadusest.
Siis sattusime taas esimesele korrusele, kus asus pisike korvpalliplats, kus korvilauad olid huvitavalt erilisteks pindadeks keeratud. Samuti asus seal laste joujaam: vandates ja tommates, tirides ja lukates pidi igasugu mehanisme toole panema. Magironijate treeningukohti meenutavaid seinu pidi sai proovida kui hea tasakaal ja kaeramm Sul on. Samuti vois vaikseid punne pidi mooda seina liikuda.
Siis oli seal veel joonistamis ruum ja nukumajade saal ja lasteaia tuba ja kooli klassituba, ehitustandrit meenutav mangusaal, pood koos sadade toiduainetega, juuksurisalong ja muusikatuba, jne jne. Me veetsime seal peaaegu neli tundi ja siis hakkasime vasima. Aga koiki asju uurida kull ei joudnud, nii et on pohjust tagasi minna.

Lumi, lumi, LUMI!!!!!