Hirmus, hirmus Halloween!

Halloween on ametlikult 31. oktoobril, aga kuna ta on koigi poolt vaga armastatud ja oodatud puha, siis hakatakse teda tegelikult palju varem tahistama ja igasugu kostuumipidusid korraldatakse juba paar-kolm nadalat enne paris paeva.

Ja otse loomulikult, tegu poleks paris ameeriklastega kui nad ei kasutaks voimalust osta igasugu trana ja seda oma aedadesse ja kodudesse rohkelt-rohkelt ules ei riputaks. Seega on juba ule kuu aja treppide naha korvitsaid ja olekubujusse, mis on nende moistes hernehirmutised. Kes on vaga innuga asja juures, see riputab plasitikust ja paberist korvitsanagusid ja tonte ja muud lehvivat akende kulge ja katuseraastasse. Koik mis on must ja oraanz on vaga 'in'.

Oigel paeval kaiakse meie moistes Marti jooksmas: lapsed panevad kostuumid, mida hirmsam ja koletum, seda kihvtim, selga ja hakkavad kaima ukselt uksele oeldes "Trick-or-Treat". See tahendab, et inimene saab teoreetiliselt valida, kas annab mingit maiust (treat) voi laseb endale mingi vingerpussi mangida (trick). Ega ma paris hasti aru ei saanud, et mis vingerpuss see siis olla voiks, sest seda ilmselt tuleb vahe ette ja koik ikka jagavad lastele ohtralt kommi muid maiusi. Kusisin siis oma kalli mehe kaest, et mida too 'trick' tahendada voiks. Tal ei lainud kaua kui mulle kirjeldas, et see voiks olla midagi upris vastikut, naiteks loobid kogu toa vetsupaberit tais - rull teatavasti lendab hasti ja jaab monusalt moobli kulge kinni. Ameeriklased on leidlikud!

Aga tana, see on siis viimane toopaev enne puha, on Putnamis (vaike linnake kus ma kudumas kain) oodata rekordarv lapsi, kes koik kostumeeritult pealelounal linna aritanavale tulevad ja kohalikke kaupluseid kulastavad ja sealt kommi saavad. Ma lahen seda hullust kohe oma silmaga kaema, sest oma silm on kuningas ja mina ei taha sellest elamusest ilma jaada. See aga tahendab, et mul on vaja minna kiiremas korras endale parukat hankima, sest mis Halloweeni kostitaja see ilma kostuumita on!

Kudujad, kogunege!

SISSEJUHATUS
Koik algas sellest, et ma votsin siin Ameerikas vardad valja ja hakkasin meelelahutuseks ja ajaviiteks kindaid kuduma. See on super hea ravim igasuguse ootamise vastu. Enam mind ei hairi, kui keegi saabub pisut hiljem voi mokutab kuskil minekuga, ma lihtsalt votan vardad valja ja koon kuni saabub paras aeg midagi muud teha. Ja vaike kudumiskotke on mul alati igal pool kaasas, seega on pooled mured ja arritumisallikad valistatud. Ja elu seega kaks korda kenam.
Ma koon traditsioonilisi Eesti kirikindaid ja need on just sellised monusalt vaiksed, mida on mugav koikjale kaasa votta ja mis valmivad suht kiiresti. Tuleb aga valja, et ameeriklaste jaoks on need peaaegu et 8. maailmaimed. Alates minu armsast ämmast ja lopetades suvalise pealtvaatajaga, on nad koik tohutus vaimustuses ja ohivad ning ahetavad imetlusest. Et kui peen too ja missugune vilumus ja kui kunstiparaselt kenad varvid jne jne.
Ma siis motlesin, et kuna nad neile siin nii vaga meeldivad, akki mul onnestub neid neile lausa muua.

LONGAPROBLEEM
Seoses "tootmise suurenemisega" tekkis longaprobleem. Oma suureks ullatuseks olin kolm aastat tagasi kuskilt aiamuugilt soetanud paari dollari eest terve suure kotitaie villast longa, millest mul polnud vaiksematki malestust. Aga kui ma seda "varandust" toanurgas nagin, siis olin vaga rahul, et olin taibanud vardad kohvrisse pakkida.
Kahjuks oli varvivalik kotis tagasihoidlik, kuigi olemasolevad toonid olid koik vaga ilusad. Nuud oli vaja juurde saada eredamaid ja kontrastsemaid varjundeid ja seega sugavale Interneti avarustesse longapoode otsima minna.
Leidsin siinsete mastaapide jaoks suhteliselt lahedal uhe poe ja suundusin sinna. Putnami linnakeses asuv Woolworks oli valjast vaadates kena armas poeke. Astusin sisse ja asusin uurima. Poemuujaks oli vanem proua, kes ei lennanud mulle sugugi agressiivselt peale, vaid andis mulle voimaluse ise omatahtsi seal uurida ja sobrada ilma liigse abipakkumiseta. Ja siis kui ta lopuks lahenes, ma otsustasin, et naitan talle ka oma pooleliolevaid kindaid ... noh et saada monda head soovitust sobiva longa osas. No otse loomulikult oli ka tema vaimustuses ja ma loodan, et sellest ajendatuna utles, et nende poes kogunevad kudujad neljapaeva ohtuti, et koos olla ja kududa.
Oli vist teisipaev ja aega neljapaeva ohtu vabaks planeerida kull ja veel.

KUDUMISOHTU
Saabusin vaikse varinaga sudames neljapaeva ohtul longapoodi. Kogunenud oli juba 6-7 naist, kes koik umber laua monusasti istusid ja varrastel kaia lasid. Hiljem tuli neid mitmeid veel juurde. Mind tervitati soojalt, soovitati tagatoast tool tuua, tommati ennast koomale ja voeti mind ringi.
"Noh, mis Sina siis kood?" oli jargmine kusimus.
Votsin arglikult kudumiskoti polvedele ja seal valja ilusa rohe-valge labakinda. Jarsku jai ruumis vaikseks ... ja siis tahtsid koik neid katsuda ja imetleda, nimetades mind kohutavalt andekaks ja osavaks ja mida veel koik. Ma siis votsin kotist valja koik oma 5-6 paari, mis mul valmis oli ja lasin ringlusesse. Nad satitatis neid lauale lehvikutesse ja hunnikutesse ja tegid pilti ja proovisid katte. Nad olid siiralt vaimustuses. Ja see oli nii hea tunne. Nad olid mind omaks votnud.

Peaaegu nagu viimane mohikaanlane

Me elame Ameerikas sellises kohas, mille lähedal kolm osariiki kokku saavad: Massachusetts, Connecticut ja Rhode Island. Piirkonna nimi on New England, eks maakeeli siis Uus-Inglismaa. Siia Altlandi ookeani rannikule saabusid (palve)rändurid Inglismaalt ja hakkasid seda kanti asustama. Selle kaigus kasutasid nad rohkesti oma endise isamaa kohanimesid. Nii ongi, et igas Uus-Inglismaa osariigis on oma Manchester ja Oxford ja Concord ja Cambridge ja nii edasi ...

Eriline on meie praegune kodukant veel selle poolest, et siin asub Viimane Roheline Org e The Last Green Valley, mida lendurid on ilmekalt kirjeldanud kui öösel pimedat ja paeval rohelist oaasi keset Time Square'i meenutavat tihedalt asustatud ja ulevalgustatud piirkonda Ameerika idaranniku pohjaosas.

Tegemist on kahe joe - Quinebaugi joe ja Shetucketi joe umbrusega. Siin viljeldakse palju pollumajandust, on mitmeid rahvusparke ja ka lihtsalt metsa oma loomulikkuses. Traditsiooniks on saanud, et oktoobris korraldatakse mitmeid organiseeritud jalutuskaike loodusesse ja ka huvipakkuvatesse ajaloolistesse paikadesse. Seda on tehtud juba 20 aastat. Minusuguse vooramaalase jaoks on see aarmiselt monus ja hariv voimalus tutvuda selle piirkonna, aga ka Ameerika ajalooga uldisemalt ja pohjalikumalt kui ma seni seda arvan teadvat.

Ja kuna jalakaimisega on siin toelisi raskusi, sest igale poole lihtsalt peab autoga soitma, siis on need matkad ka monusaks voimaluseks varskes ohus koos lastega jalutada.

Hirmus hala ja nutt kaotatud muru ule

Oh, Issake, vaadake nuud ise. Mu kolme suve too ja vaev on vastu taevast. Sober Reet, ise aiandusguru, aga vaitis, et ta ei tea paremat tahtagi - saabki mulle korraliku muru rajada. Hea seegi, et keegi nii positiivselt suudab motelda.

Aga jah, ilmselt saabus siis see 60-pealine metssea kari, keda ma kevadel pollu peal nagin, meie hoovile ja tulemus on selline: muru pole ollagi. Tundub, et lillepeenrad on alles ja terved, hea seegi!

Nuud meenub mulle, kuidas ma naabri Ainile kevadel elutargalt utlesin, et mis teha - kitsed on palju elupuude oksi soonud ... aga mis siis ikka, see on ju osa loodusest. Vaat nuud enam nii leebelt ei utleks selle looduse "loomulikkuse" kohta.

Huvitav, mida nad sealt siis nii suures koguses leidsid, kas voilillejuuri, voi vihmausse voi veel midagi kolmandat? Aga too on korralik ja hea meel on voilillede vahenemise ule. Aga ma vist ei kujuta ette mis too mind ees ootab, oi oi oi!

Spagetikorvits a la Külli

Lugu selline, et ameeriklased on kohutavad kogujad. Neil on isegi uus TVshow Hoarders, mis naitab taitsa haiglaslikke juhte sellest kogumiskirest. Enamus inimestel on majad asju pungil tais ja kapid on ammu vaikseks jaanud. Kel on vaiksem maja, neil tuleb osa asju hoida eraldi laoruumides (mida saab raha eest rentida spets laofirmadest, mida olen mitmel pool tee aares nainud), teised kasutavad vabu tube ladustamiseks. Ilmselt sellest isearasusest tingituna toimub mitmes kohas regulaarselt täikasid. See annab voimaluse osast taagast vabaneda, aga annab ka ideaalse voimaluse odavat träni juurde soetada. Mina kahjuks olen pisut sellesse viimasesse kategooriasse langenud ja hoian meeleheitlikult äärest kinni, et mitte taiesti ara uppuda.

Seega, puhapaeval kaisime Hubbardstoni täikal. Parast pisukest jokutamist ämma pool joudsime kohale umbes keskpaevaks, et siis kurbdusega avastada, et pooled muujatest on juba lainud. Tuli valja, et see on koht kuhu muujad saabuvad juba varavalges 5 ajal ja esimesed ostjad tulevad parimaid palasid noolima juba 6st. Seega olime lootusetult hiljaks jaanud, aga ... koik teavad, et turu lopus on tehingud ostjale soodsamad, ja seetottu polnudki eriti hada.

Jalutasin laudade vahel kui jarku markasin, et uks vana naine seisab uhe laua juures ja nutab. Kaubitseja hakkas teda lohutama ja tuli valja, et vanatadi oli eksinud. Tundus, et ta oli ka pisut vaimuhaige, seega oli tema arritus ja mure vaga suur. Kuna muuja ei saanud oma kauba juurest lahkuda, siis olin lahkelt valmis vanatadiga korraldajate juurde jalutama ja teda lohutama, et siis valjuhaaldi abil ta ligimesi ules otsida.

Taika korraldajad olid vaga abivalmid, aga kahjuks ei osanud vanatadi palju oma olukorda kirjeldada. Ilmselt suvendas tema pabin ta puuet veelgi, ta vaitis vaid, et tuli sinna koos oma isa Jake'iga. Aga ta oli ise ca 70-80 aastat vana, nii et vota kinni! Igatahes ei ilmunud uhtki Jake'i korduva kutsumise peale valja ja mina muudkui uurisin ja puurisin, et kus ta elab ja kellega ja kas ta tuli sinna esimest korda voi on ennegi kainud. Lopuks saime teada, et ta on koos uhe muujaga, kes muub juurvilja ja muud talukaupa. Josh laks siis platsi peale otsima, sest seal ei olnud selliseid palju, vaid moni uksik. Enamus muus ikkagi asju. Ja tuligi tagasi koos Jake'iga, kes tanutaheks abi eest andis meile kaks muskaatkorvitsat, uhe Hubbard korvitsa (vt pilti) ja uhe spagetikorvitsa. See, kuidas seda sinakat Hubbardit valmistada, pean ma veel uurima, aga spagetikorvitsa jaoks on mul teile kull kohe uks maiuspala jagada.

Meie kandi, Eestis ikka, Soome proua Leena opetas mind seda keetma. See kaib nii: loigata korvits pooleks, suruda potti, loikepinnad ules poole ja keeta 30 minutit. Siis kraapida kogepealt seemned valja ja visata ara. Siis eemaldada lusikaga viljaliha (ettevaatust, vaga kuum!) ja valmistada sellest meeleparane toit.

Tukelda 5-6 tomatit ja sibul/küüslauk, keeda neid ca 20 minutit ja votta tulelt. Lisada eelnevalt valmistatud (praetud voi grillkana) ja tukeldatud kanakuubikud, riivjuust ja spagetikorvitsasisu. Maitsestada soola, pipra ja basiilikuga. Viib keele alla!

Sügis käes: maisi labürindis Ameerika ajalugu oppimas

Nuud langeb lehti juba taies hoos ja tekkimas on kenad varvilised kuhjad. Ohus on tunda tugevalt sugist ja ilmad on pisut vihmasemad. Koik kohad on tais ilusaid prunnakaid korvitsaid ja krüsanteemid oitsevad taies oies. Maarajoonides, nagu meie siin nuud elame, on talunikel sugiseti kombeks rahva lobustuseks oma maisipoldude sisse labürinte loigata. Meie kaisime uht sellist paris pirakat uudistamas Ekonki kalkunitalus. Neil on seal tsirka 2 tuhat kalkunit kasvamas/kosumas, et neid siis Tänupuha "altari" ette heita ja ara lasta suua koos miljonite ja miljonite teistega.

Peale eluga laburindist paasemist kaisime linde ka uudistamas ja mul on tohutu suur tahmine katsuda mone kalkuni vaga erilist nahast sarve, mis neil koigil noka kohal silmade vahel kasvab. See on selline 3-4 cm pikkune ja sulgedeta löts pikuke ja ma ei oska kuidagi selle otstarvet selgitada. Aga ma ei soendanud seda siiski katsuda, sest nende lindude kiirus oli uskumatult suur ja nokk paris pirakas ja jouline.
Nii, nuud aga siis maisipolluatraktsioonist. Sisse paases uhest servast ja liikuda sai mooda radu. Nagu laburindis ikka, oli pidevalt voimalik kuhugi poorata. Nende enda aerofotolt on naha, et tegu polnud mingi lapsiku ja labinahtava koridoriga. Halloweeni ohtul pidavat too labutint lahti olema ka pimeda ajal ja pean utlema, et seal oleks pimedas upris kôhe olla. Et kulastajatel oleks ponevam, siis oli pusasse ara peidetud kumme kusimust. Kes koigile oigesti vastas, see sai talu jäätisekohvikust uhe palli kodusvalmistatud jaatist. Kusimused olid Ameerika ajaloo ja praegusaja militaarteemadel. Naiteks, kes kirjutas Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni (vastus: Thomas Jefferson) voi Mitu punast triipu on Ameerika lipul? Kusiti ka Ameerika sojavae alluksusi (Navy, Army, Marine, Air Force ja Coast Guard) ja nende deviise. Ma pean ausalt tunnistama, et ei oleks kull uksinda oigeid vastuseid teadnud, aga mu kallis ämm Sharon ja meheode Eliza olid hammastavalt nutikad. Nii et vaikse abiga Eliza mobiiltelefonikonekaugusel asuvalt peikalt saime 9 oiget vastust katte. Valesti vastasime kusimusele, mitu Ameerika 44st presidendist on armees teeninud. Oige oleks vist olnud 31.

Vôitlus ôigluse eest jäägu kestma

Meil kodus Eestis telekat teatavasti ei olnud. Kunagi, kui me veel lastetutena Tallinnas Kreutzwaldi tanaval elasime, siis oli ja see oli uks igavene needus, sest sinna ette konutama jaada oli nii lihtne. Ma ei tea kuidas ma kull nii iseloomutu oli, endal mul ju selline hull raudne tahe, ehehee!

No igatahes, kui sai Liivalaia tanavale kolitud, siis telekat pohimotteliselt kaasa ei votnud ja ka maale Mannisallu pole seda soetatud.

Ja nuud, heausklikuna Ameerikasse saabununa, leidsin eest paev labi non-stop telekat vaatava vanaonu. Oi Issake, seda ei ole ju voimalik mitte kuulata. Vaadata kull, sest lahen lihtsalt teise tuppa, aga kuulmisest pole paasu, sest kova kuulmisega vanainimesel on see maksimumi peale keeratud. Sellest siis johtuvadki minu moningased paevakajalised pajatused, et ma paeval kududes voi suua tehes lihtsat olen paevauudistele pidevalt avatud.

Ega ma palju kodus pole; kain raamatukogus ja poes, viin ja toon lapsi, kaime nendega pargis ja kulas. Ja koige parem selle asja juures on see, et onuke laheb onneks vara magama ja tihti touseb ules ka alles peale meie hommikust lahkumist.

Aga eelmisel nadalal olin kull igal ohtul selle "helesinise ekraani" ees, sest AMC kanal naitas terve nadala jooksul Clint Eastwoodiga peaosas filme seeriast Dirty Harry, kus Clint Eastwood mangib San Francisco politseinikku. Head filmid olid, sellised vanemad 1970-ndatest, just minu ajajarku. Ja ta, vaene mees, oli pidevalt oma bossidega riius, sest nimetas neid pidevalt "oigete nimedega" ja vottis ilma nende heakskiiduta ette riskantseid operatsioone, et kaitsta oiglust ja seadust.

See viis mind mottele oma enese toisest karjaarist, mis pole olnud muud kui uks pidev kaklus ja voitlus. Aga ma ei tunnista tanase peavani, et milles eriti suures eksinud oleksin. Inimene on ekslik, aga pohimotted, mida ma kaitsnud olen, on ikka olnud ausad. Koige toredam nende paljude erinevate tooandjate puhul on see, et olen endale suure hulga haid sopru leidnud, kellega ikka ja jalle kokku saada nii vaga tore on. Nagu naiteks sellel pidil, kus meie revolutsiooniline grupeering Räpina Aianduskooli paevilt Andrese iluaeda imetlemas kais.