Tondirabas loodud sidemed ainult tugevnevad ajaga (alapealkiri "Lood lödiga")

Kui midagi toimub juba kolmandat aastat järjest, siis on tegu juba tõelise traditsiooniga. Ja kindlalt nagu hommikune päikesetõus, olid minu kallid õpetajannad, sõbrad Tondiraba Keskkoolis õpetajamise päevilt, ka sel suvel meie Leppoja talu hoovis. Sel aastal pidi neid kaua ootama, sest augustisse pole trehvunks veel lükkunud. Ja see ei olnud kerge ootamine, sest igatsus kippus hinge ja ooteaeg tundus pikk.
Aga siis nad tulid - päike hakkas heledamalt ja kuumemalt hõõguma, naeru ja nalja oli kõik kohad täis, ja see ei lõppenud enne kui augustikuine sume öö oli juba hea mitu tundi meie üle oma pehmet tekki laotanud.
Kuna kõik teised olid ka aasta jooksul korduvalt kokku saanud, siis meie pere lood ja tegemised olid alguses teadagi vestluste tulipunktis. Eelkõige me pereisa, mu kalli abikaasa juhtumised kaugel Ameerikamaal. Ja meie, ülejäänute, hakkama saamine kolmekesti sel raskel ja lumerohkel talvel. Mul ei jäänud muud üle kui tänada aianduskooli direktorit, et ta mind jaanuaris töölt lahti laskis ja lastega koosolemist ja -elamist võimaldas. Muide, ta on jälle üleriigilises meedias Räpina aianduskooli kohta kirjutise üllitanud (vt 10. augusti Postimehe Peipsiveere erist).

Aga meite pool oli hea ja mõnus olla ning kui ma teistele oma hetke lemmikut Mihaly Csikszentmihalyi "Kulgemise" raamatut ja selle sisu tutvustasin, siis ei jäänudki muud üle kui vaid nentida, et meie just seda teemegi - kulgeme, nimelt. Ja seetõttu venisid kõik söögikorrad 3-tunnisteks ja vähemalt 2-3 korda tuli kohvi juurde keeta, sest seda pidevalt ei jätkunud söögikorra lõpuni (mõni ime siis).

===
Üks vanamees loeb köögilaua taga ajalehe ja järsku lausub oma prouale:
"Oi, naabri Aino on ära surnud".
"Millesse?" küsib naine.
"Ei ole pandud," vastab mees.
"Issake, kas siis sellesse ka surdakse. Mul on siis ju varsti minek, kallis!" karjatab naine ehmunult.
===

Selle aasta kokkutuleku suureks uuenduseks oli see, et me kõik koos Männisalust mõne päeva pärast Peipsi äärde Kurule suundume ja seal veel oma kolm päevakest üheskoos õhtusse veeretame. Kahjuks pidid paar võitluskaaslast teisest etapist loobuma, aga selle eest oli minu pere in corpore kaasa tulemas, et mitte hetkeksi sellest lustist ja rõõmust kaugele jääda.

Joshua oli mulle oma Ameerika kooli kolleegiumiga kolmapäeva õhtuks Skype kaudu töövestluse kokku leppinud, nii et kui ülejäänud suundusid Kurule saabudes randa, siis meie läksime Iisakule, et siis selle Wifi alas Internetiühendus luua ja tööintervjuuks valmistuda. Peab ütlema, et tehnoloogia sellesisuline areng oli tõeliselt nauditav ja vabastav, sest 50-minutine intervjuu sujus ilma igasuguste tehnika tõrgeteta ja lõi tänu restorani terassile ja ilusale suve ilmale äärmiselt vaba ja muretu atmosfääri, mis ei andnud sugugi mahti ärevuse tekkimiseks. Näis, mis saab olema nende otsus minu töölevõtmise asjus, aga mitteametlikus tagasisides Joshile kiideti mind ja mu profesionaalsust, hmm!!??

No nii, ei jäägi muud üle kui vaid kirjeldada viimast õhtut Kurul. Kuna meie pere liikmeid oli kõige rohkem, siis saime magamiseks suure toa. Minu lapsed ja mees läksid juba magama, kui meie teised veel, loomulikult, terassil, täpselt suure toa ukse taga kõkutasime ja lõkerdasime. Ja nii ikka edasi ja edasi, tundide kaupa. Hommikul oli Zoe imestus suur kui ta mind voodist ei leidnud, sest kuna Joshi madrats läks õhust tühjaks, hõivas ta minu koha Zoe kõrval, aga Zoe kui kõige varasem magamamineja, hõivas taas Janeki voodi, siis lõpeks magasid Josh ja Janek hoopis koos ja mulle ei jäänudki ruumi ....

Igatahes, kui Zoe hommikul kööki piilus ja uuris, et kus ma võiksin olla, siis vastati talle, et ema magab ... ühes kohas. Ja see oli perenaise abieluvoodi, kus oli tõeliselt hea ja turvaline 4-tunnisest naerumaratonist toibuda. See, et see kestis just vähemalt 4 tundi, oli Joshi arvamus, kes selle saatel uinuda püüdis ja kes ei oleks uskunud, et selline asi üldse võimalik on kui ta poleks seda ise pealt kuulanud.

Ütleme siis nii, et just selliste tõeliste hetkede nimel me ikka ja jälle kokku saamegi. Viva, sõpruskond!

Seto värk on äge värk

No nii, nüüd on siis kõigil meie pere liikmeil võimalik olnud ennast Jaanikul välja elada ... ja mõnel koguni kaks korda. Kuna Josh oli 19. juunil just Metsikust Läänest saabunud, siis jäi ta vabatahtlikult koju mandli operatsioonist taastuvat Janekit kantseldama (Zoe jäi lihtsalt magama) kui mina külarahvaga tule ääres oma hinge välja laulsin. Kui muud ristiinimesed pidasid Jaanikut 23. õhtul, siis meie kandi setodel oli pidulik õdak alles mineval reedel Kärel.

Kärel oleme ennegi käinud ja pole kunagi pettunult tagasi tulnud. Nii ka sel aastal - sel korral võeraiks kaasas linnast tulnud õde ja tema kallim. Mõlemail oli menu kohalike hulgas tohutu, mida jäävad tunnistama juurelolevad fotod.

Setod on väga vahvad: nende kirg ja tahe oma kultuuri alles hoida ja seda igapäevaselt kasutada on igati südantsoojendav. Käisime ka Seto leelopäival Värskas ja sealt saadud energiasüst aitab ka selles leitsakus ellu jääda.

Aga Kärel juhtus nii mõndagi: Evald (ülemisel pildid keskel) tundis oma rahva kutset ja mõistis, et kui ta oleks noorem, siis hakkaks kindlasti neid juhtima. Mina nautisin oma kalli mehe käevangu ja tugevat haaret tantsupõrandal. Zoe ja Piretki keerutasid ennastunustavalt, Janek vaid piidles pingilt tuld ega söendanud lavale läheneda. Kui tuleriit ümber kukkus, siis lendas tuhandeid sädemeid öhe ja ka rahva sekka. Meil Zoega olid muidugi teada-tuntut polüestrid üll ja need on äärmiselt tulekartlikud. Mina hoidsin targu eemale, aga Zoe vaeseke sai suure sädemega pihta, nii et väike kohalik džentelmen pidi ta kleiti tulest puhtaks rapsima ja sinna jäi suur-suur auk meenutama toda vahvat õdakut.

Maru möllas Männisalus

Läinud laupäev ja pühapäev olid Kagu-Eestis tuulterikkad. Tegime laste ja õega kena tuuri läbi Võru- ja Valgamaa ning suur oli me üllatus, kui pealelõunal koju jõudes suure lehtes pärna oksa maast sauna kõrvalt leidsime. Ja suuremaks veel läks, sest peakohal oli puu kõige suurem oks tüve küljest lahti murdunud ja lebas koos oma pehkinud haavaga alumise oksa peal. Kõik see toimus ca 5-6 meetri kõrgusel.

Tulge kõik: VERIORA TÄIKA - Ostan-Müün-Vahetan

Tänaseks on täika peetud ja esimese korra kohta võib öelda, et õnnestus täielikult. Huvi oli nii müüjate kui ostjate poole pealt suur ning soov ettevõtmist korrata juba sügisel ka olemas.
Mina esinesin viie artikliga: lilledest olid longus rebasheina, käokulla (õlelill) ja habenelgi istikud. Samuti pakkusin häid mahlakaid ja pontsakaid basiilikuid ning paprikaid. Viimased läksid kui soojad saiad, aga neid oli ka ainult 10. Kuna lilleistikud olid väga tagasihoidlike mõõtmetega, siis oli huvi nende vastu leige. Hea oli see, et õnnestus mõned siiski müüa ja mis kõige parem, mõned ka riidehilpude vastu teise müüjaga vahetada. Ja kuna Zoel on veel arusaamatum suhe riietega kui mul, siis vahetas tema lausa laada ajal oma kostüüme. Seda soosis muidugi minu õe riietega varustajaks olemine, kes talle neid kahel käel ette kandis. Janek sai ka ostu kirja: üks tema klassi poiss äritses koomiksitega ja Janek otsustas, et ilma Ämblikmehe seiklusteta edasi elada oleks raske.
Oli tore hommik!

Tegime Ära!

1. mail Tegime Ära! Veriora kant on nüüd kohe palju puhtam! Meie kallis koduküla Männisalu oli juba enne sodist praktiliselt prii: kui naabritega oma maja juurest koos lastega alustasime, siis oli iga väiksema kui prügikese leidmine suur ja põnev juhtumine. Kirmsini kõndides saime siiski igaüks prügikoti põhja üht-teist. Naabri Külli oli Kirmsi bussipeatusse ette läinud ja tema saak hakkas juba ilmet võtma - pudeleid ja rämpsu oli seal rohkem kui meil 5 km peale kõigil kokku.

Kuna entusiasm oli nii suur, siis jätkasime Võru-Räpina maanteed mööda Räpina suunas ja korjasime maantee veerest kõik tühjad viinapudelid kokku. Hirm oli küll väikeste lastega kihutavate autode kõrval tuterdada, aga kuna eesmärk oli nii õilis, siis Tegime Ära! Üksikut prügi polnud hull korjata, aga seal, kus tee perv oli väga kõrge ja kõik autoaknast visatu kaob kiirelt vaateväljast, siis sinna olid "toredad" kaaskodanikud ikka kilekottide kaupa oma sodi tarinud. Talgujuht Ene pidi meile pügikotte juurde tooma ja neid klaasikilde oleksi võinud sealt perve seest välja kaevama jääda.

Kokku kogutud sodi viisime Veriora jäätmejaama, kuhu viimise ainus tingimus oli, et prügi peab olema sorteeritud. Hakkasime siis auto järelhaagisesse kogutud prahti sorteerima - ikka klaas eraldi ja metall eraldi ja plastik eraldi. See oli kõige vastikum, seal küünarnukkideni haisva prügi sees soperdada. Aga õilsad valla kodanikud, kes teise autoga olid just oma korjatud prügi toomas, lõid kohe käed külge ja koostöös sai meie tohutu hunnik sorteeritud nagu naksti. Vaat see oligi selle päeva kõige toredam mälestus!

Milorad Pavic "Kasaari sõnastik"

Pavici raamat, mille lugemise just lõpetasin, aitas mind üle mu noorusaja mälestusest, et mulle ajalugu ei meeldi. Tegemist ei ole traditsioonilise ajaloolise jutustusega; väljamõeldis ja tegelikkus paistab olevat lootusetult sassis, aga mina seda ju ei tea, sest olen ajaloos üpris nõrk. Mulle meeldisid väga täiesti mõõdutundetult irreaalsed arutlused ja mõttekäigud, kus väga raske oli muiet tagasi hoida. Kõigi nende hullumeelsete asjade võimalikkuse ettekujutamine just oligi kõige mõnusam "Kasaari sõnastiku" lugemisel. Näiteks, pidevalt oli erinevates kehades liikvel Saatan. Otse loomulikult elas ta erinevatel ajastutel, aga teda sai ära tunda alati selle järgi, et tal oli mõlemal käel kaks pöialt ja seega ei saanud ta paremal ja vasakul käel vahet teha. Ning tal polnud kahe ninasõõrme vahel vaheseina ....

Konstantinoopoli ülikooli filosoofia professor Konstantinos Thessalonikest, kes Pavici järgi oli ristiusu eestkõneleja kasaari poleemikas, sai Filosoofi austava nimetuse just oma tänu oma erakordsele eruditsioonile. " ... [Ta] oli veendunud, nagu kõik arukad meremehed, et arukate kalade liha on kõvem ja vintskem kui rumalate kalade oma. Ainult lollid söövad nii lolle kui ka arukaid, samal ajal ki arukad valivad välja ja otsivad rumalaid."

Kati Murutari uus mees kui elektron

Ma olen üldiselt väga kahv meedia tarbija. Kodus pole meil ei televiisorit ega raadiot. Ajalehtedest olen Õpetajate Lehe suur austaja ja vahel harva ostan Sirpi. Kui autoga sõites oma mõtted metsa hakkavad minema ja mingit välist ärritajat oleks vaja, siis kuulan alati Klassikaraadiot (meiekandis sagedusel 105,7 MHz). Poes käies loen Õhtulehe posteri läbi ja viin pilgu ikka naistekate kaante pealt ka üle.

Vaat sealt viimaste seast jäigi mulle silma, et Kati Murutaril on uus ja tõeline armastus. Mees olla tulnud tallu sulaseks, aga võitis perenaise südame ja sattus peremehe seisusse. Juba tollal lugedes mõtesin, et vaene mees, nüüd on siis tema kord avalikkuse ette tiritud saada. Aga tunne oli, et ega tagasihoidlikule ja maalähedasele Eesti mehele selline asi ju eriti meeldida ei või. Kuid kuidas peaks kuulus Kati Murutar teada saama, kas tegemist on tõelise armastusega või jahib mees lihtsalt avalikkuse tähelepanu ja kuulsust? Kohe tekkis mul paralleel elektroni mõõtmisega. Nimelt, elektron on nii väike, et teda ei saa mõõta meile teada olevate vahenditega (näiteks, valguse footonid). Sest mõõtmise käigus me mõjutame teda ja me ei mõõda enam esialgselt olukorda, vaid hoopis seda omatekitatud olukorda. Kui elektron kaheavalisest difraktsioonivõrest läbi lasta, siis üks elektron läheb mõlemast avast teatud tõenäosusega läbi. Kui hakata mõõtma kumbast ta läheb läbi, siis kindlasti sellest mille "ava ees me passime". Müstika, selles seisneb elektron laineline iseloom.

Nii ka Kati Murutari mehega. Selleks, et aru saada kas tegemist on tõelise armastusega, pidi teda avalikustamise tuleproovist läbi vedama ja tõeline armastus ei peaks sellele vastu. Nüüd siis ongi teada, et Katil oli hea mees, aga teda enam ei ole (nagu uuest klantsajakirja kaanelt lugeda võime). Kui ta oleks jäänud, siis poleks õige olnud! Loodame, et ta leiab uue ja veel parema või tuleb too tagasi. Sest pr Murutari kirjatükid kasvõi Õpetajate Lehes on mulle sümpaatsed.