Tallinna Tondiraba Keskkool elab edasi

Minu kallid mutid, nagu ma hellitavalt oma läehdasemaid Tondiraba kolleege nimetan, tulid meile ka sel aastal külla.

Ju see jutt vahvast kohast levib, või olid mõned muud tegurid mängus, aga sel aastal olid kohale ilmunud ka mõned eelmise aasta puudujad. Ühe sonaga, peaaegu in corpore olime ja lõbutsesime ja trotsisime vihma.

Tänu sajule saime tutvuse tehtud Räpina Aianduskooli aedadega ning Setu Talumuuseumiga. Kui lõpuks Palusalude aeda jõudsime, siis lasti taevaluugid päris valla ja me nautisime seda ilu läbi tiheda vihmaseina.

Kuna ilm oli väljas pidutsemiseks liiga ettearvamatu, siis lükkasin ma meie koli tagatoas pisut kokku poole ja me mahtusime kogu selle pundiga katuse alla. Tunne oli nagu vanasti ühikaaegadel, tundsid sõbra õlga ja puusa ja jalga ja muud väga oma kere lähedal, aga seda kiiremad tuurid võttis pidu ja meil oli kohutavalt lõbus.

Paljud olid pisut nördinud, ma tean, et ei saanud käsi mullaseks ja kõik porgandis jäid harvendamata jne, aga mis teha, puhkus tuli meile kõigile kasuks ja ega siis igakord saa nii täpselt plaani järgi elada.


Igatahes oli meil Jacobsonidel nii suur rõõm teie tuleku üle, et te lahkumisel muutus pereema pisut imelikuks:

Aedniku rõõmud

Isegi kui ma jõuan töölt koju hilja või on mõni muu põhjus, et pole saanud päeval aias toimetada, ikka teen enne magamaminekut läbi oma aia väikse jalutuskäigu, et taimi tervitada ja neid kiita selle kena kasvamise eest.

Tohutu on see rõõm, kui näed kuidas taimed vohavad või avastad mõne uue õitseja. Eriti ilus on aed muidugi siis, kui muru on värsket niidetud ja peenra ääred kõik kenasti sirged ja rohuta. Ja ärgem salakem, tore on kuulda külaliste kiitust, et küll on ilus või et meil küll lehtsalat nii suur pole.

Naabrinaise Ele abiga, kes taimed ette kasvatas, olen ka tomatikasvatamise kunsti proovinud. Järgmisel aasta olen targem ja varun kohe alguses hea pikad ja tugevad tokid, sest tomat läheb tippajal oma koorma alla väga-väga raskeks. Ilma katmata on mul õnnestunud kas sel niiskel ja jahedal suvel kasvatada väga edukalt avamaal rohkelt vilja kandvaid taimi.

Janeki sünnipäev - koolipoiss valmis niikui naksti!

Kui teist korda midagi teed, siis võib seda ju traditsioniks nimetada, eks? Seega toimus meil tradistiooniliselt suve suursündmusena Janeki sünnipäeva tähistamine. Kutsustud olid Piirid, nagu ikka, ja sünnipäevalapse soovi kohaselt ka kolm tema lasteaiakaaslast Räpina lasteaiast. Üks neist, Stefan, on ka meie küla poiss ja meil ennegi mängimas käinud. Teine, Andry, on väga vahva ja asjalik poiss Räpinast. Tema on lisaks ka veel Zoe suurim sõber ja mängukaaslane lasteaiapäevilt.

Piiri pere oli tulnud traditsiooniliselt paljukesi: eelmisel aastal oli meil külas ka Aini õde Krista. Sel aastal tutvustati meile nooremat venda Elarit ja tema pere, kes Noarootsist olid lapsepõlve radadele külla tulnud.

Soojenduseks korraldas Josh külalistele sabamängu. Peale esimest vooru, mis lastele tohutult nalja pakkus, ei suutnud ka täiskasvanud end tagasi hoida ja sukeldusid mängu. Selle osa finaaliks osutus pereisa ja peretütre tandem, mis lõpuks ainsana sabaga jäid:
Loomulikult oli ka laste lemmikvoor - koogivoor. Sel aastal võisime tänada usinaid kondiitreid Külli Piiri ja Helenit, kes meile lisaks poekookidele ka isevalmistatud maiuse kohale tõid.

Reaalkooli 103. lennu klassikokkutulek

Sel suvel sai meil 21 aastat keskkooli lõpetamisest ja aktiivsed tüdrukud Ann, Katri ja Külli otsustasid seda väärikalt tähistada. Kuna meie olime just "hiljuti" maale kolinud, siis oli koht ju olemas. Nüüd oli vaja klassikaaslased kuidagi kohale toimetada. Ann saatis üleskutsetega kirju laiali, Katri kasseeris raha ja mina olin lihtsalt kena inimene ja tervitasin saabujaid.

Nagu sellisel puhul ikka, siis saabusid kohale kõik õiged inimesed ja need kes ei tulnud, neil oli midagi tähtsamat teha. Kõik kohalolijad nautisid täiest hingest õhustikku ja seltskonda, mis, peab mainima, oli ikkagi üle prahi hea.

Reedel andis loodus mis suutis ja etendas kohalolijatele terve saaga vihma tulemisest ja olemisest ja loodusjõudude stiihilisest loomusest. Õnneks oli inimene üle ja püstitatud telk kandis välja kogu temale paisatud veehunnikud ning telgis istujatele maitses serveeritud õlu ja vein hästi. Laupäevalka pühapäeval oli lihtsalt väga hea ilm, mis sundis kõiki mitmeid kordi Valge järve rüppe.

Pühapäval ei tathnud keegi hästi ära minna, aga minema pidi ning seega ka mindi. Aga me kohtume õige pea ...

Räpina Aianduskooli 85. aastapäeva pidustused

Räpina Aianduskool sai sel aastal 85. aastaseks, sest meie ajaarvamine käib aasta 1924 järgi, kui Vabariigi Valitsus tegi otsuse Räpina Ühisgümnaasiumis põllumajanduskallakuga klass avada.

Olemasolu õigustuseks

Viimases e-Õppe Uudiskirjas http://portaal.e-uni.ee/uudiskiri/sisukord/e-oppe-uudiskiri-nr-12-1 kirjutab Peeter Normak, Tallinna Ülikooli Informaatika Instituudi direktor:"Hariduses oleks vajalik kardinaalne pedagoogiline innovatsioon, eesmärgiks õppurites eelkõige probleemlahendus- ja meeskonnatööoskuste kujundamine. Vähe sellest, formaalharidus peaks õppurites kujundama ka tänapäevases teadmuspõhises infoühiskonnas kodanikult ja töötajalt eeldatavad hoiakud ja harjumused:

• vajadus pidevaks enesearendamiseks
• osalus teadmusloomes
• aktiivsus osalusdemokraatia realiseerumises jne.

Kõigeks selleks pakuvad IKT vahendid juba praegu suurepäraseid võimalusi. Kuidas neid võimalusi suudetakse realiseerida, sõltub eelkõige õpetaja professionaalsusest.
Nagu lugeja võib veenduda, on eespool toodud soovitused väga üldised. Aga selles ju loovus ja innovaatilisus ju seisnevadki, et ei järgita niivõrd kellegi teise pakutud lahendusi, kuivõrd püütakse ise leida konkreetsetele tingimustele ja eesmärkidele vastavad lahendused.
Haridusinnovatsioni edendamiseks oleks oluline, et haridusasutustes töötaksid professionaalsed innovaatorid, kes toimiksid uuenduste katalüsaatorite ja tugiisikutena. Selline amet on olemas - haridustehnoloogid!"

Küll oli tore hr Normaku sõnumit lugeda. Ma hakkasin juba arvama, et ma olen oma revolutsiooniga Räpina Aianduskoolis nagu Don Quijote, aga tuleb välja, et see on lausa mu kohustus.

Head valikud hariduses ja Rosma hariduskonverents

Laupäeval, 30. mail toimus Rosmal kogupere konverents, kus arutleti hariduse hetkeseisu üle ja ka selle üle, mis paljudele lapsevanematele muret teeb seoses Eesti preaguse koolisüsteemiga. Koos töötati välja pöördumine Eesti olulistele institutsioonidele, et pakkuda koostööd kooli paremaks muutmisel.
Rosmal kokkutulnud arvasid, et

• Hea kool saab alguse meist endast
• Hea kool pakub lapse loomulikku arengut toetavat kasvamise keskkonda
• Hea kool hakkab õitsema vanemate, laste ja õpetajate koostöös
• Hea kool lähtub perekonna ja kogukonna vajadusest ning traditsioonidest
• Hea kool soodustab nii laste kui õpetajate iseseisvust, isetegemist ja kogemist
• Hea kool kiirgab armastust ning arendab loovust ja koostööd nii lastes, õpetajates kui vanemates
• Hea kool tähtsustab hinnete asemel lapse hingelist tasakaalu ja terviklikku arengut
• Hea kool keskendub lapse vaimsele, hingelisele, sotsiaalsele ja füüsilisele arengule
• Hea kool pöörab rõhku laste tervisele, mis paneb aluse elujõule, elurõõmule ja elus edasijõudmisele
• Hea kool loob eeldused selleks, et ellu astuksid sotsiaalselt küpsed noored inimesed
• Hea kool elab ja tegutseb riigi, omavalitsuse, laste ja nende vanemate toel ning koostöös
• Hea kool kindlustab lastele ökoloogiliselt puhta kodumaise toidu
• Hea kool võimaldab noorele inimesele valikuvabadust õppe- ja kasvatusprotsessis
• Hea kool peab oluliseks nii õpitulemust kui õppeprotsessi
• Hea kool suunab ühiskonna arengut uutmoodi kasvatustegelikkuse kaudu
• Hea kool tähendab rohkemat kui tavakool täna pakkuda suudab
• Hea kool eeldab avatud, teadlikku ja õppimisvõimelist õpetajat ning lapsevanemat
• Hea kooli õppekava rajaneb teadmisele loodusest ja inimesest ning tema arengu seaduspärasustest

Üks Rosma kooli õpetajatest Külli Volmer väitis, et liiga palju teadmisi teeb inimese rumalaks. Emeriitprofessor Ülo Vooglaid:"Õppida saab kas huvi äratades või sundusega. Kui huvi ei ärata, siis peab sundusega. Kui õpetad sundusega, siis pärast laku panni."
Tiiu Kuurme valgustas kokkutulnuid erinevatest alternatiivpedagoogika suundadest. Päris mitme puhul pidi ta nentima, et Eesti ei teata sellest midagi, kuid nõudlust oleks eri tüüpi koolide järgi küll ja veel. Kooli pidamisel on oluline, et koolil oleks oma pedagoogiline kontseptsioon. Kahjuks pidi pr Kuurme tunnistama, et paljud koolid tegutsevad preagu eestis ilma igasuguse kontseptsioonita ja pedagoogika on hakanud koolist ära kaduma.