Külli Jacobsoni ajaveeb

Nagu seeni pärast vihma ...

2011-11-03T02:46:00.000-07:00

Küll nüüd lisandub ajaveebe ja kodulehti sellise hooga, et ei ole kindel kas neile kõigile ka lugejaskonda leidub. Ettevõte OÜ Kagu Kudujad saab varsti kahekuuseks ja teavitamaks üldsust lõngaalastest tegemistest lõin uue ajaveebi http://kagukudujad.blogspot.com/ Kutsun lugema!

Kel on FB huvi ning pole põhimõtteliselt selle liikumise vastane, need leiavad www.facebook.com/KaguKudujad ka infot ning pilte. Endiselt on lehel www.facebook.com/EstonianMittens kõige rohkem kirikinnaste pilte, aga oma veebipoe avan varsti aadressil http://www.nordicknitters.com/

Olge terved ja nautige värviküllast sügist! Käsitöölistele soovin loomingulisi kõrghetki ja kohalikele peatse kohtumiseni Kagu Kudujate töötoas Uus tn 7-20 Veriora alevikus.

Kududa ja maailma parandada

2011-09-16T01:21:00.000-07:00

Veriora Valla Vaatlejas ilmus täna, 16. septembril 2011 minu artikkel. Kes seda meie kohaliku elu kuulutajat lugema ei trehva, see saab seda teha siin:

"Minu keskiga on kätte jõudnud ning ilmselt paljuski just seetõttu olen juba tükk aega mõtteid mõlgutanud selle üle, et välja mõelda mis on see asi, mida ma ülekõige teha sooviksin. Kuskilt on kõrvu kumisema jäänud ütlemine, et kes oma hobiga leiba teenib, see ei tööta ühtegi päeva oma elus. See annab töö tegemisele küll pisut kohustuse laadi varjundi, aga minu jaoks just rõhutab seda kui mõnus võib olla sellise töö tegemine, mille tegemist üdini naudid.

Kudumine ja heegeldamine on mind varajasest lapsepõlvest peale ümbritsenud. Nii ema kui ka vanaema olid kõvad käsitöötegijad ja see tuntus pisikesele minule nii vahva tegevus, et veel enne kooli minekut kudumise selgeks õppisin. Mulle ei meenu, kelle abiga sai ostetud, aga mul oli üks tohutu suur tokk hästi kärtsu sünteetilist rohelist lõnga, ja sellega ma oma esimesed ja ka rohked järgmised katsed korda saatsin. Seda jätkus kõikidele nukkudele hilpudeks ja pajalappideks. Seda briljantrohelist lõnga oli kohe nii palju, et veel aastaid hiljem oli selle jääke kõikvõimalikest kohtadest leida.

Vanaema Liisa oli väga hea kuduja; ta varustas kogu meie peret sokkide ja kinnastega, ta müüs neid oma sõbrannadele, tuttavatele ja turu pealgi. Mu ema Ivi oli samuti väga hea kuduja kuid targa naisena ei hakanud oma ämmaga võistlema. Seega spetsialiseerus ta hoopis oma kahele tütrele kampsikute, kleidikeste ja pluuside kudumisele ning need olid tõepoolest kaunid ja pitsilised. Ema Ivi viitsis nokitseda ja uusi huvitavaid mustreid ning lõikeid proovida. Need vardad, mida ma praegu kasutan, on vanaema pärandus mulle ja nende igapäevane käes ja töös hoidmine teeb mu meele alati pisut magushärdaks, kui selle peale mõtlen. See on just see järjepidevus, mida ma kalliks pean ja hoida tahan.

Seega olen kudunud kogu oma elu ja pealkirja esimene pool on ära seletatud. Paar talve tagasi juhtusid mulle Räpina raamatupoes silma Aino Praakli kirikinnaste vihikud ja miski sundis mind neid ostma. Kuigi me elamine on endiselt enam kui poole ulatuses kastidesse pakitud ja ootab maja täielikku valmimist, siis vardad on mul kindlalt ja teada peaaegu et padja all, et oleks igal hetkel käepärased võtta. Proua Praakli kogutud mustrid ees, valisin kohe koju jõudes lõngakorvist välja mehe kampsunist ülejäänud pruuni ja punase lõnga ning asusin silmi üles looma. Ilus kinnas tuli! Lapsed olid ka uudistades ümber ja kiitsid kena mustrit ning värve. Nüüd tahtsid ka nemad endale omavalitud mustri ja värvidega kirikindaid.

Sellest paari talve tagusest ajast saadik on nii jäänud, et olen palju kirikindaid kudunud ja nendega paljude kiitusi ära teeninud. Viisin neid näha Veriora käsitööringi prouadele ja võtsin kaasa Ameerikasse, kui saatus meid sinna eelmisel aastal päris mitmeks kuuks elama viis.

Läks nii, et Ameerikas ma tööd teha ei tohtinud – selleks puudus luba. Nii jäid minu ülesanneteks laste kodu ja kooli vahet sõidutamine, perele söögi tegemine ja muud kodutööd ning kudumine. Kuu aja möödudes teatas pereisa kurblikult, et minu valmistatud road on küll äärmiselt keerukad ja maitsed suurpärased, aga toidueelarve on lõhki mis lõhki. Peale seda kulus toidutegemisele palju vähem aega ja raha, sellevõrra jäi jälle rohkem aega kududa. Ühel hetkel said lõngavarud otsa ja tuli kohalike lõngamüüjatega tutvust teha. See läks kergesti, sest õnneks oli üpsris laste kooli lähedal üks kena väike lõngapood. Sealne müüja imetles mu kätetööd ja kutsus õhtuse kudumisringiga liituma. Tema ise, Dorothy on ta nimi, ei teagi kui saatuslikuks ja määravaks minu edaspidises ettevõtja elus too kutse sai. Seal kudumisringis kohtusin paljude toredate kohalikega, veetsin mitme kuu jooksul kümneid tunde ja sain innustust selleks, mida mu hing ihkab ja mis hästi välja tuleb. Seal koos teistega kududes sain aimu sellest kui oluline ja vahva on koos teistega kududa ja maailma ning iseenese probleeme lahata ja arutada. Seda sama mõnusat ja vaba õhkkonda, täis loomingut ja loomist, kus käed käivad ja suu käib, tahan ma ka Veriorale tuua. Nii vahva kokkusattumus oli minu jaoks sel samal talvel Veriora Perenaiste Selti taaselustamine. See on ju samalaadse filosoofiaga ettevõtmine. Ilmselt on paljude naiste loomuses, et käed käivad nobedamalt ja rõõmsamalt, kui ka suu saab sinna kõrvale jahvatada.

Nii ma siis olen oma elu suure muutuse lävel, kus olen otsustanud oma enese tööandjaks hakata. Ja mitte ainult ... soovin ka teisi kunstkudujaid palgata, et kaunis ja maagiline Eesti kirikinda kunst talveunest äratada ja laia maailma paisata. Just nagu proua Aino Praakli on juba algust teinud ja mustrid sinna teele saatnud. Sinna juurde soovin huvilistele käsitöötegijatele pakkuda müügiks villast lõnga, mida hangin Eesti erinevatelt tegijatelt.

Vanasti tehti ikka pikkadel ja pimedatel talveõhtutel palju käsitööd. See hoidis vaimu virge ja koos tehes lahutas kindlasti ka hästi meelt. Lubage mul soovida meie kandi tegusatele naistele ja meestele kena saabuvat talvist käsitööhooaega ja kohtumiseni minu kontoris, kus loodan, et nii mõnigi probleem leiab üheskoos lahenduse ja maailmast saab parem paik. Infot käsitöö koostegemise aja ja koha kohta saab telefonilt 50 34 386 või kirjutades kulli.jacobson@gmail.com."

Good Schools - Strong Community

2011-05-27T03:12:00.000-07:00

In Põlvamaa, the county we live, education has always been an important topic to locals. Most of our schools are strong and child friendly and parents are interested in their children's education. A famous old time Estonian teacher and school innovator Johannes Käis was born in Rosma. In the exact building where currently is located a Waldorf kinderkarten 'Täheke' ('Starlet'). Next to it is located an alternative Waldorf School (based on Rudolf Steiner's idealogy) called Johhannese Kool. To those who have not heard about Steiner, I refer a web page http://www.steinerwaldorf.org.uk/whatissteinereducation.html, where Steiner Education is nicely described.

Steiner education...

◦Works for all children irrespective of academic ability, class, ethnicity or religion;
◦Takes account of the needs of the whole child – academic, physical, emotional and spiritual;
◦Is based on an understanding of the relevance of the different phases of child development;
◦Develops a love of learning and an enthusiasm for school;
◦Sees artistic activity and the development of the imagination as integral to learning;
◦Is tried and tested and is part of state funded, mainstream provision in most European countries;
◦Is respected worldwide for its ability to produce very able young people who have a strong sense of self and diverse capacities that enable them to become socially and economically responsible citizens.

Already third year in May Johannese Kool is organizing an alternative educational conference 'Good Choices in Education'. It is a place with great vibes, good energy and powerful thoughts. People from all over Estonia are coming together, lots of parents from the same Joahannese school and other families from vicinity. All families are welcomed, as there are activities for parents and children. The catering has always been an art like experience in its own: health food, clean tasting and full of energy. This year it was provided by a little company called Setu Sõsarõ consisting of three Setu sisters. Setu is a different cultural region, part of Põlvamaa, but they have different religion and traditions.

Viluste Kool, the elementary and middle shool of our town where our children go, is also a very good school. It is an old school, founded in 1769 as part of many Räpina Parish schools which were founded that year. In 2001 a new school building was finished and it looks and acts beautifully. The teachers are active and ignite the students to participate in all kinds of after school actuvities. They have a drama group, several folk dancing groups, two choirs and a boys ansamble, art club and declamation club. Several times in a year school puts on grand concerts. The annual spring concert just happened, lasting the usual two hours and most of the students on the stage several times taking part in different activities. I really appreciate the energy our teachers are putting into getting the students to be active. Thank you!

Veriora Flea Market

2011-05-25T23:29:00.000-07:00

Already second time in May a market or a fair took place in Veriora center. Last year there was also a fall market day, so one can easily say that fairs happen in Veriora. They are all organized by a voluntary citizens group called Veriora Mõttekoda, which unites active and outgoing people in the east side of Veriora town. There is a very active village in the west side of the town as well, in Leevi.
The point of the spring market day is to create a opportunity for locals and visitors to sell, buy and exchnahge unused items in their households. Also give local small businesses chance to show others what they do and sell their production.
Last year was blessed with a sunny warm weather. This year we were not that lucky - day stayed chilly and windy, sun was out for a glimps. I might have felt better if I had dressed myself wizer, but the chill attacked me by surprise.
You never know how many visitors event like that would attract. We had decent amount of sellers, luckily even more buyers.
Our family arrived early to help setting up the cafe. Around 8:30 AM the first sellers started to arrive. The market was not even officially open when I made my first and only big purchase. An older dude (standing in the center on the picture) was selling his own welded hand plow and that is exactly what I have been missing and eyeing already for couple of years to buy. But nobbody seems to sell those anymore, so I was very happy that I was there at the right time to make my offer.
Lots of kids were selling pastries, one girl was selling home made spruce needle scented soap her family is making. There were different plant sellers - tomatoes, straberrys, cabbage, all kind of summer flowers etc. Some sold home made bread and beer, some lamb meat. There was a woman, who has her own wool mill, selling her yarn and socks. Some of her yarn was died with different plants and the shades were just breath takingly beautiful.
There was also a little harmonica band playing and a second hand clothes fashion show.
People had good time and hang out even after the crowds were gone.

Beautiful Pine Grove

2011-05-16T00:02:00.000-07:00

We live in a village of Männisalu, which translates into Pine Grove. Our forests are full of different kind of trees, pine is defenitely one of them. We also have oaks, spruces, maples, birches, willows, aldens, mountain ashes and few others. There is lots of forest in the area where we live. Some has been cut, but luckily they also plant a lot of trees every year.

As I was driving kids home one day I noticed how beautiful the short 5 mile trip really is. Especially right now when Estonia's trees and meadows are in a very nice shade of green - a bright fresh green of new leaves and grass blades. Then I decided to take some photos of the sights I pass by as I am heading home from Viluste School.

The first farm house in our village is habitated only during summer month, as the owner is a high school chemistry teacher in Northern Estonia and during the school year she only comes for weekends. Her brother, also our villager, helps her to keep it in order. She is a passionate bee keeper. The rest of the farms in our village are full year around.

There is nice little birch grove around the next curve, which is currently being thinned. There are always so many anemones in spring time, the bottom of the forest floor looks like it is covered with a white carpet.

Next three farms are very close to each other. The reason for that is that originally their lands belonged to the same family and were divided up between the heirs quite recently. So they are also all relatives in those three farms.

One of them is rising cows. The milk truck comes every day and few villagers, who don't have a cow but still like farm fresh milk, collect their daily milk from them as well.

The other is rising sheep. They are also local veterinarians and very helpful neighbours. They inherited 8 sheeps from his father. By now, they have 120 sheeps. It is their life style. They still make hey and rake it together by hand, they let it dry on the meadow and when they are done bringing it in to their barn, the barn smells like heaven. And they enjoy it!
Everything in their property is in a perfect order. Some of the firewood for kitchen range is axed so thin, that you don't even need a paper to ignite a fire. And it will be a fierce and hot one, perfect for cooking.

Next household is our mail box holder. All the village mail boxes are in one place to make mailman's job little easier. The distances are so big between farms and as the weather during most of the year is rather tough, it just makes sence.

Our closest neighbours are a retired couple. Their grown up children are living away from childhood home. One of the daughters is a forestry teacher in a vocational school and she helped her parents to plan and plant a new future forest between us on an unused field.

And this is how we approach our residence, the beautiful Leppoja farm in the end of the driveway.

Pictures by KJ

A New Start - Co-op Rules!

2011-05-10T02:34:00.000-07:00

Our house welcomed us in a friendly way: roof was on it, water had not done any damage what so ever. Doors and windows were all on and in one piece. It was so nice to see the red tip of our home visible already far away as we appraoched it.

The garden did not greet us in the same peaceful and orderly way. As soon as one could see into our court yard, actually even before, in the other side of the gate as well - all lawn was destroyed. It was done very properly and evenly by wild bores, from edge to edge, without touching flower beds. Thank God for that, all the flowers are OK and some are even blooming.

It was sad. I have worked eagerly and passionately for three summers to get it into the condition I left it. It probably took them few hours to turn it up side down. Well, it was an easy access to earth warms and other goodies, nobody there to destract them. I think neighbours let some hunters know about the attack, so some of the hunters came and did some shooting. After that they have not seen new damage, so it might have scared them little bit.
What's next? I simply cannot live like that, but I also realized that my own power is so tiny to do all that cleaning up before grass starts growing again.

So I decided to call for help. I posted an invitation to Facebook for my friends to come and help out on May 7th. As it was day before Mothers' Day, many of my far away friends from the Capital area could not make it, but local friends were really ready to jump in and to it together. As the area is close to 2 acres, I badly needed mechanized help as well. My good neighbours, local veterinarians, offered their older model tractor. I also asked another friend, a local farmer and folk dancer, who has more modern and powerful tractor. Although it is a very busy spring farming season, he had mercy on me and my hopeless situation, and also came on Saturday and did the most of the tractor work. That was enourmous help, as it made it easier for rakers to even the soil and get the grass residue out of the ground.

Going back little bit in time, when I first posted the invitation, I was very happy that so many people responded positively. First ones to back me up were my folk dancing buddies. Even few city friends were coming at first, but later on different things came up and we actualy did not see anybody on Saturday further than 30 miles from us.
My high school class-mate with her husband offered me to rent a portable lawn cutter and they brought it here with their truck. That was a good thing to have for edges and hard to get to with a tractor places. He worked on it all day, such a great help, thank you!

My class-mate herself and a good friend from gardening school era, a well known landscaping teacher were a good pair on how to do it properly. Participants were at first little doubtful, but as soon as everybody saw first results of well groomed new soil, nobody had any doubts left and the final result was amazing. Later on the neighbour's tractor was harnessed behind a big cargo base (??) and that served then as a final flattener and smoother for the raked area, before the seed could go in the ground.

To make things perfect, even old kids play shack was moved to a different location. Old stumps were moved and rotten fence postd were torn out.

During lunch hour soup, cucumber salad and cake was served. Good workers deserved even better meal, but I must admit that the spaghetti dish I tried to make, failed and I had to activate plan B and serve ready made soup. Evening ended with sauna, although everytbody was so tired that could hardly enjoy it - wash up and go to bed.

So much work got done, I cannot even belive my eyes when I go out and see the beauty back around me. I have more to do, but they gave me back hope. Thank you, Veriora, Räpina and Võru!

My sad boar disaster

2011-05-10T01:36:00.000-07:00

Now, when I am writing this posting, I already know how much better it will look like, but when I took those photos of my house and garden, I was devastated and overwhelmed with work to be done. So I will not talk here too much about the damage, as there will be another posting shortly following about the happy day of united voluntary work -bee - on our yard.
There was one good side in this wild nature attack toward the human culturization (is that even a word?): none of the flower beds were touched. Did they consider flowers poisonous or are the earth worms not living in the flower beds? Good questions, who knows.

1. Very happy that the main house is in one piece:

2. The clothe rack is also standing, although rather rough underneith:

3. 'Plowed' passage between sauna and the big stable:

4. Proper and even work in the orchard:

5. Oh, Lord, sad view of the non existing lawn with the roofless barn on the background:

Farewell, Woolworks!

2011-05-04T23:20:00.000-07:00

My dear friends on the other side of Atlantic! I am back home and starting to settle down a little. There are many things to clean and arrange, so its been few days I have not done anything but organizing to feel good. Mess makes me nervous. Anyway, now it is a good time to let you know how my travels went. Smoothly, very smoothly, indeed.
We started nice and early on Friday morning, as all the bags and suitcases were packed well ahead af time by somebody very diligent, ahahahaa! Josh's father prepared us a nice breakfast, although we were little too anxious to eat too much.
Grand Mercury, also known as Creamsicle, was jam packed. Both front and back row had a bag in the center of the sofa seats to allocate the weight more evenly. The big boat was really going heavy. But hey ... we got there. We took Merrit parkway and Tappanzee bridge and Graden State Parkway and arrived to Newark International Airport nice and early.
Our six suitcases and 4 really heavy carryon items would have required few carts, but Josh had to park the car too. So we ended up hiring a local helper who carted all our belongings directly to the check-in gate. As there were nobody there yet we chatted with the workers "to clear the air" for the upcoming luggage overweigth. I had no money, but they asked me to start loading the bags on the scale anyway. After parking the car, Josh would pay them. Well, nobody paid much attention to the reading on the scale, as some of the suitcases were rather hefty. I guess all that sweet talk in the beginning paid off - we were charged only $150 insead of 180 EUR. Thank you, Scandinavian Airlines!
Next thing we hear is a firealarm. Bot nobody was going anywere, so we also just kept going and finally it just stopped. The line were Josh could not come any further came quite quickly, so we had to say our good byes. He was worried about my crazy heavy carry-on suitcase, but I had good feeling about it and some back-up plans, so we just continued with three of us into the fun custom's "play area". Luckily I had not heard about those indecent searching procedures, and probably because of that innocence, nothing really happened. Nobody touched us, just the bags, nothing was taken away, just searched and re-searched.
There was still 30 minutes left before boarding when we got to the gate. Kids could look at the planes and we had little snack. Then the boarding people called for passangers how needed help, who were travelling with babies and ect. I looked at Zoe and decided that she would qualify as a small child and we took our stuff and headed to the plane. We were welcomed to board first and we had all the time to settle in, put the luggage into the overhead compartments, and take a seat. Then I felt so relieved and happy that we made it that I hugged and kissed the kids, told them how wonderful they have been and that it is already so easy to travel with them. It was just so smooth!
Plane arrived to Stockhom 45 minutes ahead of the schedule. There were movies and games on everyones seat, so kids were fully entertained. We were served dinner and a promise of a chocolate after the meal made sure that it was also eaten. Around 8PM Zoe crawled up on the floor and fell asleep. Janek stayed on the seat and snoozed there. Around midnight, when I felt for the first time that I could take a little nap, lights were turned on again and breakfast was served. Well ... were did all that long flight time go I don't know, but we were there and it was time to get up. Janek was fully awake and ready to rock, Zoe was slightly disturbed by the wake up.
We were last to leave the plane ( I just let Zoe to sleep as long as I could), so there was nobody in the terminal. When we went through the Swedish security, I was first time patted over my body. They even confiscated my toothpaste, which made me question. I tryed to explain them that I came from America, not going there, but they did not care and were very eager to search everything.
It was time to climb up into a tiny little Estonian Air propeller aircraft for our last leg of the journey. The plane was so small that they even took care of my carry-on suitcase. And the flight began ..... no turbulance, sunshine, snacks on board and extremely friendly steward Valeri. When we saw land again through the windows, kids cried out loud: "I see Estonia, Estonian is here!" and we all felt good and warm to be back on familiar homeland.

Loputult lummav reis Pennsylvanias

2011-04-23T08:33:00.000-07:00

Meie aeg Ameerikamaal hakkab otsa saama. Et seda loppu vaariliselt tahistada, otsustasime sel koolivaheaja nadalal kodust pisut kaugemale reisida. Kuna lapsed on veel sellises ornas eas, et pikki otsi soites kergesti igavuse katte voivad surra, otsustasime esialgse plaani uhendriikide pealinna Wasgingtoni kulastada asendada pisut lahemal asuva Pennsylvaniaga. Ja otse kohe kui sellest marsruudist joudsin sopradele pajatada, hakkas info selle osariigi kohta kokku jooksma. Siin on tulemus.

Esimese paeva pika soidu saime pooleks jagada vahepeatusega Cooperstownis New Yorgi osariigis. Selle suure osariigi lounatipus asub New York City ja pohjaservas on kuulus Niagara juga. Meie jaime kuskile vahepeale, suure jarve Otsego aarde, kuhu oli rajatud Ameerika meelisspordiala pesapalli kuulsuste muuseum Baseball Hall of Fame. Soit Cooperstowni kais labi kena kuplirikka maastiku, mis oli Eesti maastiku sarnaselt tais pikitud kulakesi. Eestit meenutas see kant uhe teise nurga alt veel: millegiparast armastas sealne rahvas samuti oma aedadesse vaga palju igasugu kola ja trana koguda.

Pesapalli muuseum oli vahva, sest palju oli igasugu ponevaid vidinaid mitte vaga kaugest ajast kokku kogutud. Spordihullus on mulle arusaamatu soltuvus, aga Ameerikas on vaga palju vaga intensiivseid pesapalli austajaid. Mulle meeldisid koige rohkem just need kujukesed, mis olid toelistest fannidest tehtud. Ja nood inimesed lausa elasid pesapalli elu, jatmata vahele uhtegi oma voistkonna mangu.

Esimese paeva ilm oli vihmane, mis oli igati sobilik tubasteks tegevusteks. Ka jargmiseks paevaks oli planeeritud uritused, mis ei oleks vihma tottu ara jaanud. Tuli aga valja, et selleks polnud pohjust, sest terve selle nadala jooksul oli valjas vaga kena ja koige lounapoolsemas otsas isegi pisut liiga soe ilm.

Oobisime Scrantonis, is asub Pennsylvania osariigi loode nurgas, seega olime joudnud sihtosariiki. Enamus oodest peatusine EconoLodge nimelistes motellides, mis on soodsa hinnaga, samas varustatud koige vajalikuga, k.a. wifi, duss, kaks laia voodit. Muud meil vaja polnudki.

Scrantonis asub Steamtown - vanade auruvedurite ja rongimuuseum. Teel sinna nagin tee aares reklaami Lackawanna soekaevanduse kohta. Need kaks kohta on omavahel ajalooliselt seotud. Selles piirkonnas arenes auruvedurindus just seetottu, et oli saadaval rohkes koguses vaga kvaliteetset ja korge kuttevaartusega sutt (anthracite coal). Seda kasutati kutteks ja seda veeti ka rongidega kaugematesse piirkondadesse. Koik see ja siis veel ka tohutul hulgal uusi asukaid, immigrante Euroopast, andist tugeva touke auruvedurite ehitamisse ja soekaevandamisse. Kaevanduse omanikud ja vabrikandid teenisid uskumatuid kasumeid, ehitasid ilusaid paleesid ja arendasid raudteede vorgustikku.

Lackawanna kaevandusse sisenesime koos reisijuhi Tonyga labi Ava 190. See viis meid ca 300 jala (100 m) sugavusse, et saaksime tutvuda eluga maa all. Tegevus lopetati seal 1966 a, 6 aastat enne seda lopetati vee ules pumpamine ja viimased aastad kaevandati vaid veetasemest korgemal. Korva jai see, et vaga palju kasutati lapstoojoudu. Muulaajajateks olid lapsed, shafti ukseavajateks olid lapsed jne. Neid ja ka kaevureid sai muidugi palju surma, kull murgigaaside labi, kull jaadi vagonettide all ja saadi uksega pihta. Karm too oli, aga see pole eestlase jaoks mingi uudis.

Edasi soitsime piki Sasquehanna joge lounasse, et jouda Kodusoja piirkonda, osariigi pealinna Harrisburgi ja otsustava lahingu paika Gettysburgi.

Tee peale jai vanaegsete autode muuseum Hersheys. Seal samas asub ka kuulus shokolaaditehas Hershey's, aga selle atraktsioonid olid veel talveunes ega olnud kulalistele avatud. Kulastasime Indian Echo koopaid.

Gettysburgis toimus otsustav lahing pohjaosariikide ja lounaosariikide vagede vahel 1.-3. juulini 1863 a. Tanapaeval meeldib inimestele seda soda orjanduse vastase voitlusega siduda. Rohem oli aga tegu vist lounaosariikide taotlusega suuremale iseseivusele kui foderatsioon seda neile voimaldas. Rassisimiilminguid leiab palju ka veel tanapaeva Ameerkas, nii lounas, kus palju neegreid elab, kui ka udini valgetes kogukondades pohjapool keset maad.

Selle kuulsa lahingu maadele oli rajatud vaga informatiivne maastikumuuseum. Koikjale oli pustitatud monumente ja infotahvleid, sai soita autoga voi matkata labi metsade mooda radu. USA presidendiks ja pohja liitlaste vagede ulemjuhatajaks oli tol ajal Abraham Lincoln. Lounaosariikide kofoderatsiooni vagesid juhatas kindral Lee. Nagu ajaloost teada, siis soja voitsid pohjaliitlased ja Lincoln jai presidendiks. Seal samas lahedal on ka teise, hilisema aja Ameerika presidendi Eisenhoweri elukoht peale seda kui ta abikaasaga Valgest majast lahkus, et 'troon' ule anda Kennedyle. Kuna meil ei onnestunud oigel ajal ekskursiooni sinna karjamoisa reserveerida, siis jai too talu kulastamata, sest niisama tulijaid seal vastu ei voetud. Kahju, sest Eisenhower on mulle vaga sumpaatne president, kuna tema loi kogu Ameerikat labiva kiirteede (Interstate) vorgustiku.

Jargmine paev viis meid maa kaunimasse botaanikaaeda Longwood. Sellest ei saagi eriti palju kirjutada, sest oite varvide ilu saab paremini nautida silmaga pilte imetledes. Palju oli kevadisi sibullilli, puud ja poosad olid taies oites. Kasvuhooned olid tais oitsevaid troopilisi taimi. Purskaevud purskasid ja ilus oli jalutada ning uurida erinevaid vaid Ameerikas kasvavaid taimi.

Nagu ikka Ameerikas, oli seal palju noortele kulastajatele moeldud. Kaks suurt mitmekorrulist puust maja, kus sai ronida ja taimi ning linde oppida, olid lastele suureks vahelduseks. Samuti sai mitmes kohas veega mangida ning kalu soota. Viietunnise jalutuskaigu lopuks olime koik taitsa labi.

Pealelounaks oli planeeritud kulaskaik kuulsa arhitekti Frank Lloyd Wrighti loodud sunagoogi Beth Sholom Philadelphia aarelinnas. Sellele oli raske laheneda mooda kaunist teed, sest et ta asus usna karmis ja ohtlikus rajoonis. Parast poole muutus umbrus pisut kenamaks, aga vahepeal pidin gettost labi soites vajalikuks autouksed igaks juhuks lukku panna. See, mis meid seal ootas, oli vasitavat soitu vaart: tegemist oli geeniuse loominguga, nagu ikka FLW puhul, aga ikka iga kord imestad ja ullatud.

Arhitekt loi alumiiniumist ja klaasist ja betoonist puha mae Siinai. See on Lloyd Wrighti ainus sunagoog ja nagu tema puhul ikka, siis ka koik moobel ja valgustid on tema loodud. Onneks katsus Zoe koik uksi ja kuigi ei olnud ei ekskursioonide ega ka jumalateenistuse aeg, osutus üks uks avatuks ja sealne sobralik tootaja lubas meil ka sunagoogi sisse piiluda. Vagev elamus!

Reisi viimane peav viis meid Doylestowni, kus asub Merceri muuseum ja kus Henry Chapman Mercer viimased paarkummend aastat oma ehitatud betoonlossis ka elas. Samuti asub seal tema kahhelkivitehas, kus siiani toodetakse kuulsaid Moravia poranda ja seinaplaate. Henry Mercer oli aarmiselt varvikas ja andekas mees, kel oli palju ideid ja huvisid. Ta kogus juba varajasest noorusest peale koikvoimalikke huvitavaid asju. Kui tadi talle kopsaka summa paranduseks jattis, sai ta kogud uut hoogu juurde ja kui raudbetoon tulekindla maja ehitamise voimalikuks tegi, ehitas ta oma asjade naitamiseks muuseumi.
Aasta aega planeeris ja joonestas ta oma kodu: betoonist paleed, kus kogu sisemus oli kaetud varvikate ja kunstiliste glasuurplaatidega. Isegi maja katus oli betoonist, raakimata aknaraamidest. Kuna ta teadis juba oma aeluajal, et sellest majast saab kord muuseum, siis margistas ta koik oma kogud korrektselt ja nummerdas koik plaadid.
Koik see kullus ja ilu vaimustas mind lopmata.

Logee's Greenhouse - troopiline monu kargel kevadpäeval

2011-03-08T08:02:00.000-08:00

Nagu uhes ajaleheartikliski kirjutas, siis Ida-Connecticuti vaikne vaike linnake Danielson on usna kuulus just tanu Logee's troopilistele kasvuhoonetele: vt http://www.logees.com/. Olin sellest paigast juba enne kuulnud, aga polnud mahti minna. Nuud votsin selle kulaskaigu ette ja olen siiani suures vaimustuses sellest ajaloolise honguga ettevotmisest.

Ilm, nagu juba mainitud, oli karedalt kulm. Astusin uksest sisse ja olin hetkega pimestatud. Ei miskist eredast valgusest, vaid niiskest troopisest ohust kattusid mu prillid hoobilt paksu uduga. Kulm fotoaparaat oli kahjuks samas seisus ja objektiiv oli kasutuskolbmatu. Proovisin mitmeid kordi sisse-valja kaia, aga koik see oli asjatu, aitas ainult ootamine ja soojenemine.

Samal ajal juba kiikasin kasvuhoone poole ja ainult ahmisin ohku: avanev vaatepilt tahtis hinge votta. Olin sattunud troopilisse vihmametsa (ilmselt mitte vaga sarnane seal kainule, kull aga minu jaoks), koik lohnas ja lokkas, silmapiir kubises suurtest ja vaiksestest koikides vikerkaare toonides oitest. Uskumatu ilu sundis mind igat oiekest pildistama ja tanu Joshi kingitud fotoaparaadile, onnestus mul omaarust enamus neist.

Alatest aastast 1892, mil Logee perekond alustas troopiliste taimede kasvatamist, on ilmselt palju muutunud. Hiljuti oli neil veel mitu eraldi seisvat kasvuhoonet, mis on aga tanaseks koik kokku ehitatud. Nii et klient ei peagi valja minema, vaid saab mugavalt uhest kasvuhoonest teise liikuda.

Uhe tiiva laes ronib hiigelsuur ja lopsakate roosade oitega liaan. Selle nime ei onestunudki valja uurida. Teises tiivas on palju tsitruselisi. Eestis tehakse erinevate ounapuu sortidest nn perepuu. Siin oli poogitud nii, et uhe puu otsas kasvasid nii apelsinid, sidrunid kui ka greipfruudid.

See kollane valgete tiibadega siin vasakul on Pachystachys lutea 'Lollypop Flower'.

Pildid, mis siia postitusse ei mahtunud, panin oma Facebooki lehele, fotode kausta nimega Logee's Greenhouse. Kutsun tuvuma.

Kuninglikud kindad iseendale

2011-03-02T07:31:00.000-08:00

New Yorgis kaies onnestus hankida uks imeilus ja vanaaegne punane musta vaariskaruskraega mantel. Sellel on moekalt 7/8 kaised, seega vajasin pisut pikema randmeosaga kindaid. Kuna ma olen viimasel ajal nii palju teistele kudunud, siis otsustasin vahelduseks midagi endale ka kududa. Ja nuud on need valmis. Lubage alandlikult esitleda:

Eht ameerikalik märuli-meelelahutus

2011-03-02T07:12:00.000-08:00

Nagin kohalikust televisioonist reklaami ja kohe tekkis mote, et see oleks vast vahva sündmus ema-poja uhistegevuseks. Ilma, et ma Janekile oleks oelnud, kuhu me laheme, panime linnariided selga ja soitsime Worcesteri multifunktsionaalsesse halli DCU Center. Seal toimus sel nadalavahetusel koletisveokite demonstratsioonvoistlus Monster Jam. Mul oli juba aastate eest mingi seletamatu kihk neid vaatama minna ja muud oli aeg kups. Onneks soovitas Josh korvatropid kaasa votta ja need kulusid vaga marjaks ara. Sest detsibellid olid paris laes ja pori ning tolmu lendas ka parajal maaral rahva sekka.

Ja siis nad tulid, murinal ja aeglaselt, andes ainult aimu sellest meeletust ja ajuvabast shoust, mis toimuma hakkab.

Koigepealt naitasid nad igauks ise oma oskusi, siis toimus mingi mulle arusaamatute kriteeriumide jargi paari kaupa voistlus. Vahepaladeks pakuti kartautolaadsete soidukite voistlust. Aga koike vahvam oli motokrossi motikate demostratsioon, kus nad huppelaua abil ohku tousid ja siis ohus koige uskumatumaid saltosid ja muid trikke tegid.

Peale vaheaega vahetati moned laiaks litsutud autovrakid valja ja asendati kobedamatega. Uheks uueks oli valge minibuss, mis oli teistest palju korgem. Esimene koletisveok, kes sellest ule pidi huppama, jaigi tegelikult kohu alt selle bussi peale kinni ja ei saanudki ise ara. Tostukauot pidi ta sealt maha tombama.

Lahe oli, aga sellest kindlasti piisas paris tukiks ajaks.

Patrioodid pühitsesid vabariigi sünnipäeva

2011-03-02T06:42:00.000-08:00

Mulle pole see tunne vooras: ka aastate eest tundisin suurt koduigatsust, mis sundis mind jatma hea tookoha New Yorgis, kallima ja poneva elu suures linnas ning tagasi koju minema. Eesti asi ja eestlased on mu sudames erilisel kohal ja ma ei saa sinna midagi parata.

Nuud on aastad lainud, on mees ja lapsed ja oma kodu suure aiaga, ning pole siis imestada, et tomme koju tagasi on veelgi suurem.

Ei tekkinud kahtlustki, et Connecticuti eestlastega 19. veebruaril Eest Vabariigi sunnipaeva tahistama on vaja minna. Siin pole ju 24. veebruar vaba paev nagu Eestis, nii et soltuvalt osariigist pidi pidu pidama paratamatult kas siis enne voi tagant jargi, et koik saaksid tulla ja osaleda.

Connecticuti osariigi eestlased kogunesid Willimanticu Ukraina Klubis, kus mina 15 aastat tagasi, olles siis University of Connecticuti magistrant, tegin oma esimese debüüdi väliseesti seltskonnas. Sellest ajast saadik on mul siinkandis palju haid tuttavaid ja sopru, aga osaledes paari kuu eest monel korral Eesti koolis, olen saanud ka mitmeid uusi tutvusi kohalike eestlaste seas.

Ohtu programmis oli pidulik aktus konede ja kontserdiga. Sellele jargnes ohtusook, mille ajal hakkas juba mangima kahemehe Saksa punt orginaal Lederhosen'ites ja nad mangisid hiljem ka tantsuks. Meie sattisime ennast Martinsonide lauda. Kohal oli nende perest kolm generatsiooni eestlasi - ja nad koik lobisesid omavahel vabalt ja uhkusega eesti keeles. Lapsed, 12 ja 4-aastased ning ka nende ema on koik Ameerikas sundinud, aga pohimote kodus eesti keelt raakida ei ole muutunud.

Aktus algas Ameerika humniga ja loppes Eesti humniga. Vahele mahtusid peakonsuli kone ja veteranite autasustamine, Eesti kooli opilaste isamaalised laulud ja rahvatantsud. Enn Worgu Lipulaul vottis nagu ikka klombi kurku ja pisara silma.

Lapsi oli palju, nad sagisid ja keksisid koikjal ja nautisid tantsumuusikat vaat et rohkem kui nende vanemad voi vanavanemad. Oli tore ja meeldejaav pidupaev.

Aianduskooli oma Mubarak

2011-02-12T06:21:00.000-08:00

Lugesin just Postimehe 10. veebruari artiklit Rapina Aianduskoolist, millega saab tutvuda siin. Tegemist on jarjekordse tosise probleemi pustitusega opilaste vaarkohtlemise ja nende oiguste jalge alla tallamise vallas, millest olen ka ise eelnevalt kirjutanud Opetajate Lehes (vt siit).

Palju raagitakse hetkel Egiptusest. Sattusin kuulama CNNi tipp poliitika vaatlejate ja analuutikute Wolf Blitzeri ja Anderson Cooperi arvamusavaldust Egiptuse nuudseks endise presidendi Hosni Mubaraki paev enne lahkumist peetud kone kohta. Mubarak puudis meeltavaldavat Egiptuse rahvast talitseda lubadustega tegeleda kriisiga ja taastada hea rahulik endine olukord nende riigis. Diktaator Mubarak on troonil olnud 30 aastat ja selle ajaga on ta rahvast sedavord kaugenenud, et ei suutnud moista, et tema ise see kriis just ongi ja seetottu ei saa ta seda teps mitte lahendada ega leevendada. Rahulikult aga jarjekindlalt oma meelt avaldav Egiptuse rahvas sai mida nad nii vaga olid igatsenud - Mubarak on tanaseks troonilt lahkunud ja Egiptuse vaba ning demokraatlik areng voib taas jatkuda. Kas Rapina Aianduskooli opilased on varsti sama onnelikud? Mina ei oska sellele tana kull vastata, aga teen koik selleks, et vabanemisele kaasa aidata.

Huvitav oili lugeda sadu kommentaare, mida too artikkel lausa kutsus kirjutama. Enamus sonavotvatest opilastest noustuvad artikli sisuga, sest nad on voi on olnud samas olukorras. Igas organisatsioonis on probleeme, see on elu osa. Organisatsiooni edukus soltub paljuski sellest, kuidas osatakse nendega tegeleda ja mida neist opitakse. Mulle torkas aianduskoolis tootatud aja jooksul vaga teravalt silma see, et seal puuti probleemide lahendamise asemel neid olematuks siluda ja siis korvale lukata. "Aianduskooli direktor Heino Luiga imestas eile, miks tõstatavad õpilased probleemi, millele ta on enda arvates just lahenduse leidnud."

- see on ilmseks kinnituseks sellele, et sama olukord jatkub endises varvikuses.

Minister Lukas soovitas oma kommentaaris probleemid kooli sees ara lahendada. Kuidas aga lahendada direktoriga seonduvaid probleeme kooli sees, jaab mulle kull arusaamatuks. Artiklist saab lugeda, et opilased olid kaitunud viisakalt ja eelnevalt oma murega direktori poole poordunud. Ei ole vaja olla selgeltnagija, et moista et see neid kuhugi ei viinud. Nende probleemi tabas ilmselt sama saatus mis mind minu luhikese aga meeldejaava karjaari jooksul aianduskoolis: loendamatutele ettepanekutele ja soovitustele aina halveneva olukorra parandamise osas lihtsalt keelduti reageerimast ja ma olin sunnitud poorduma kooli noukogu poole. Mitmete tegemata toode parast ministeeriumi hetteheiteid ara teeninud kooli noukogu aga osutus olema direktoriga, ja kahjuks mitte opilastega, uhes paadis.

Oma kogemusest saan oelda, et aianduskooli opilased on opihimulised ning huvitatud oma edasisest saatusest. See sunnibki neid aeg-ajalt rumalustele vastu hakkama ja meelt avaldama. Nad on teadlikud oppekavadest ja tunnevad kaugelt ara head opetajad, kes neist hoolivad. Rapina Aianduskool on riigikool ja aianduskooli opelastel on oigus riigi kodanikena teda, kuidas seda kooli juhitakse ja oiglus kindlustundele, et kooli esmaseks funktsiooniks on neile parima hariduse ja tooeluks ettevalmistuse andmine.

Viimasel paaril aastal on aianduskooli opetaja tunnis tulistanud, opilased voidelnud nugadega ning kuritarvitanud opilaskodus alkohooli ja narkootikume, opilane on opilaskodu aknast alla kukkunud, opilaste osalemine oppetoos on juhuslik ja meeletult on pohjuseta puudumisi, kooli tootaja on seadnud opilased otsesesse murgistusohtu. Mul on lugupeetud harra ministrile ja kooli noukogu liikmetele kusimus: kuidas saab direktor jatkata oma ametipostil?

Õdus õhtu raamatutega

2011-02-10T11:04:00.000-08:00

Ma olen ennegi kiitnud meie laste praegust kooli, aga eile toimus taas uks vaga vahva uritus, mis jallegi kajastamist vaarib. Lumetormi tottu edasilukatud raamatulugemisohtu toimus koolimajas. Nn Dress code oli pidzaama ja hommikumantlid ning pakuti kupsiseid ja kakaod. Aga koige tahtsam oli see, et opetajad ja teisedki kooli tootajad, naiteks med ode, lugesid klassitubades lastele igasugu ponevaid ja armsaid raamatuid ette. Koolimajja sisenedes jaotati meile katte leht, kus oli kirjas milliseid jaamu (Cozy Station) meil kulastada tuleb. Neid jaamu oli ule 20 ja koik kulalised olid nende vahel ara jaotatud, et tekiksid vaiksed ruhmad. Kokku oli kolm sessiooni, koik 20 minutit pikad ja nende vahele pakuti fuajees kupsiseid ja kakaod.
Loeti vaga erinevaid raamatuid, muinasjutte ja legende, tutvustati kaugeid maid ja opetajate endi lemmikraamatuid. Soltus opetajast, kui palju ta odususe loomisse panustas, aga meeldiv oli klassist kalssi kaia ja endale ette lugeda lasta. Ja vaatamata sellele, et nii opilastel kui ka opetajatel tuli jargmisel hommikul taas vara kohal olla, olid koik roomsad, et said koos aega veeta ka ohtutundidel. Ma ei usu, et seda igal ohtul tehtaks, aga tore on, et kool on see kuhu tahetakse minna.

Lastega Bostoni lastemuuseumis lustimas

2011-02-10T09:18:00.000-08:00

Vaat see on kena koht: http://www.bostonchildrensmuseum.org/

Nii roomsat ja lastesobralikku, ponevat ja vaheldusrikast, tegevusi tais ja esteetiliselt nauditavat kohta pole ammu nainud. Suure aatriumi keskel korgub labi nelja korruse vorguga kaetud vertikaalne ronimislaburint. See koosneb lainelistest vineerplaatidest, mis on kenasti mistraga ule loodud ja hooti nii teineteise lahedal, et lapsed peavad nende vahelt korgustesse purgimiseks lausa labi roomama. Paris tosine tegemine on, et tippu jouda, ja siis alla tagasi, sest turvalisuskaalutlustel on sel vaid uks avaus. Meie suurtele lastele oli lihtne selgeks teha, et minge siit alt sisse ja siis uleval naeme. Aga paariaastaste vanematel on kindlasti parem, kui nad peavad ainult uhe valjapaasu ees passima. Eriti kui on tegemist vaid uhe vanemaga.

Jargmisena sisenesime vete- ja liivamaailma. Janek on taiesti veevalas ja seal sai ta sulistada ja sahmerdada nii palju kui tahtis: tamme ehitada, luuse paigutada, kopsikuid taita ja kallata, laineid tekitada jpm. Zoe jalle rullis ja soelus liiva suure monuga. Interjoor oli varvikas, hooti maheda kohtvalgusega, kohati taas valguskullane - soltuvalt vajadusest.
Siis sattusime taas esimesele korrusele, kus asus pisike korvpalliplats, kus korvilauad olid huvitavalt erilisteks pindadeks keeratud. Samuti asus seal laste joujaam: vandates ja tommates, tirides ja lukates pidi igasugu mehanisme toole panema. Magironijate treeningukohti meenutavaid seinu pidi sai proovida kui hea tasakaal ja kaeramm Sul on. Samuti vois vaikseid punne pidi mooda seina liikuda.
Siis oli seal veel joonistamis ruum ja nukumajade saal ja lasteaia tuba ja kooli klassituba, ehitustandrit meenutav mangusaal, pood koos sadade toiduainetega, juuksurisalong ja muusikatuba, jne jne. Me veetsime seal peaaegu neli tundi ja siis hakkasime vasima. Aga koiki asju uurida kull ei joudnud, nii et on pohjust tagasi minna.

Lumi, lumi, LUMI!!!!!

2011-02-10T09:16:00.001-08:00

Keskaegsed vidinad keset Uut Maailma

2011-01-11T09:24:00.000-08:00

Ameerikas oli ja on palju rikkaid. Nagu enamus ilmselt teab, siis viisakas on mitte kusida esimese miljoni dollari parituolu ule. Kull aga voib hakata koigile opetusi jagama siis, kui on onnestunud sellest esimesest mitu jargmist tekitada. Nii juhtus Carnegi ja Rockefelleri ja J P Morgani ja teiste kuulsate toosturite/pankuritega.

Ma tapselt ei tea hr Higginsi tausta, aga temanimeline ja temaalgatatud Higgins Armory ehk maakeeli Higginsi relvamuuseum on Worcesteri linnas olemas. Monel rikkal on ka teistele surelikele kasulikud huvid. Higginsi kirge viis meie pereisa meid eelmisel nadalavahetusel vaatama - nii nagu tema ema teda kunagi poisina viis. See on vahva koht: hr Higginsile meeldis raud. Kes teab milliseid rauast tooteid tema tehased valmistasid, aga teda ennast huvitasid igasugu nikerdused alates Itaalia gondli ilusast ninaraskusest kuni keskaegsete raudruude ja relvadeni. Omal ajal, ilmselt ka II maailma soda ja selle olusid ara kasutades, onnestus tal kokku koguda markimisvaarne kollektsioon, mida nuud Higginsi relvamuuseumis eksponeeritakse.

Muuseumis oli pood, otse loomulikult, ja laste mangutuba, onneks, ja kaks korrust igasugu peamiselt sojateemalisi metallkonstruktsioone ja relvi. Saali sisenemisel huppasid koheselt meile ligi oma abi pakkuvad muuseumitootajad ja palusid meil museaalidega tutvuda ning kusimuste tekkides nende poole poorduda. Uks entusiast ei suutnud siiski ara oodata, millal me oma kusimustega valmis saame ja lahenes meile omapoolsete kommentaaridega. Olime just seisatanud uhe raudruu ees, mis oli teistest erinev selle pooolest, et raudruu kulge oli kubeme piirkonda kinnitatud uks kruusi meenutav metallist kopsik. Tootaja vastas meiepoolsele aruparimisele, et selline asi oli koikide kuljes viitamaks meeste vastavale organile, kuni uks idioot need 40-ndatel aastatel koikide teiste kuljest teadmata (aga aimatavatel) pohjustel eemaldas. Ta utles veel, et raudruu disain peegeldab vaga otseselt tolle aja moevoole ja et mood on neis koigis vaga eredalt margatav.
Kuidagi tekkis meil Joshiga diskusioon teema, et kas meeste vastav organ laheb lausa sinna kopsikusse sisse. Mulle tundus see jabur, sest et ta oleks seal kergesti haavatav ja kulma kaes. Millegi parast oli Josh veendunud vastupidises ja kogu see lugu tegi meile palju nalja. Muuseumis peabki nii kaima, muidu hakkab lihtsalt igav.
Parast otsis Janek endale muuseumipoest oma isikliku raha eest suure pluusist mao. Vot nii on lood.

Ameerikas on koik suurem

2011-01-11T08:47:00.000-08:00

Ja kui ei ole suurem, siis on seda rohkem. Ja kui rohkem ka ei saa olla, siis on seda kauem. Uhesonaga, olen kull selle teemaga pisut hiljaks jaanud, aga ikkagi - Ameerikas joulutas juba keset novembrit. Tanupuha, mis on alati novembri neljandal neljapaeval, oli pakkapikkudest ja Jouluvanadest pohjapotradel pungil. Kuigi kalkun ja korvits oleks pidanud olema ainuvalitsejad. Aga ei, ameeriklased armastavad Joulusid ja sellega kaasnevat hullust nii vaga, et ei malda oodata isegi aega mil advent saabub.

Moned majaomanikud kaotavad igasuguse reaalsustaju ning kuhjavad oma aeda terved koormataied igasugu temaatilist padajanni. Valges on see pisut ehmatav, aga peab tunnistama, et pimedas on neid taitsa vahva vaadata.

Vaga populaarne on Ameerikas enne Joulu vaike Jeesuslapse sünnistseen oma aeda paigaldada. Seda teevad mitmed kirikud ning uhte sellist kulastasime meie oma perega teel Joshi ema juurde joululounale. Mina ei tea kiriklikest kommetest kuigi palju ja alles hiljem saime teada, et jeesuke paigaldatakse soime alles Joululaupaeval. Sel paeval, kui meie seda ilu kaemas kaisime, oli soim alles tuhi ja kogu harras ohustik lausa kutsus seda pehmet aset proovima.

Zoe tähelend baleriinina Ameerikas

2011-01-11T08:27:00.000-08:00

Vaiksed tudrukud seostuvad ju ikka millegi nunnuga ja baletitunnid koos koige oma atribuutikaga on just see, mis Ameerikas uhe vaikese tudruku sterotuupselt nunnuks teeb. Ka meie langesime selle loksu ja nuud kaib Zoe juba neljandat kuud baletitunnis ja jouluajal oli sel tantsukoolil etendus kavas. Selle tarbeks oppisid lapsed juba mitu kuud enne kava ja lapsevanematele oli antud karm kask riietada tudrukukesed etenduse ajaks uleni valgesse. Samuti olid antud tapsed juhtnoorid selle kohta, kuidas tohtis valja naha lapse pea: juuksed pidid olema tiritud hobusesabasse ja mingit tukka ei tohtinud naha olla. Selle saavutamiseks pidime poest ostma zeleed, et siis Zoe juuksed sellega kokku voida ja tukk taha kleepida. Soovitati kasutada ka ripsmedussi, silmapliiatsit ning punast huulepulka. Kuna tegemist on siiski 5-aastase tudrukuga, mitte 15, siis sellest nimekirjast valisime Zoe tungival noudmisel huulepulga, aga ulejaanud iluained jatsime kasutamata. Trahvi selle eest onneks ei saanud. Aga Zoet ara ka ei olnud voimalik tunda. Kui ma poleks teadnud, et see on see inimene, kelle ma enne etendust lava taha viisin, siis poleksin ma oma kallist Zoet aare pealt ara tundnun. Vaadake ise! Lavafotodel on Zoe vasakult kolmas ja pildil, mis on tehtud peale esinemist, on ta vasakult teine.

Töö tulemus

2010-11-19T13:22:00.001-08:00

Ma olen kovasti pingutanud - hommikul toustes esimene asi ja ohtul enne magamaminekut viimane - need on mu sukavardad. Kotikene longa ja varrastega on mul koikjal kaasas. Tihti peale veedan mitu tundi peavas longapoes kududes ja "vorgustikku luues". Ja seda tegevust on saatnud teatav edu, voin ma kinnitada. Olen muunud juba 5 paari kenasid kindaid erinevates Eesti mustrites ja tanu minu toole on paljud kaaskudujad saanud innustust ja soetanud endale Aino Praakli "Eesti labakindad ilma laande laiali" raamatu, mida on voimalik siinpool lompi amazon.com'ist osta voi Nancy Bushi veebilehe kaudu.

Ja vaadake nuud ning imetlege ise, sest oma silm on kuningas. Kuigi antud juhul tahaks kindlasti katsuda, aga seda saab teha hiljem.

Hingedepäevaks

2010-11-02T08:13:00.000-07:00

Halloween sai just labi. Omal ajal New Yorgis vallalisena ringi kaies ja tegusi tehes sai ikka igal aastal ennast tosiselt kostumeeritud ja sellest on head malestused. Sel aastal aga kogesin Halloweeni laste seisikohast. Ja see on pisut teine. Vist ilmselt ka selleparast, et meie lastele on alati vaga meeldinud kostuume kanda ja nad on seda aastaringselt ka teinud. Seetottu oli see Ameerika suurim kommi ja kostuumipuha meil eelkoige kommipuha.

Aga siiski, paris Halloweeni eelohtul, ehk siis 30. oktoobril soitsime kulla Joshi lapsepolve sobrale Salemisse, Massachusettsi osariigis. See asub paris Atlandi ookeani aares pisut Bostonist pohjapool. Boston on vaga suur linn ja Salem, mis asub sellele nii lahedal, on samuti tihedalt asustatud. Ta on vana sadamalinn ja kaubavahetuspunkt ning seetottu voib sealt leida palju vaga kenasid villasid ja endisaegseid kaptenite/kaupmeeste moisaid.

Aga Salemiga seostub enamik ameeriklastel noiad ja noidused, sest kuulsad protsessid noidade ule - umbes nagu meie Libahundi Tiina - on joudnud raamatutesse ja filmidesse. Seetottu on tanapaeva Salemist saanud Halloweeni keskus ja rahvast tuleb terve oktoobri kuu jooksul tuhandete kaupa kokku ule kogu maa. Eks seal ole ka muudel aastaaegadel noiduste ja oudustega, naiteks Frankenstein, seotud kauplusi ja muuseume. Aga oktoobris on asi saanud enneolematud mootmed ja kogu linnake on muutunud uheks ouduste ja jubeduste kantsiks. Igal pool on kummitusmaju ja verd tarretama panevaid naitusi. Nadalavahetustel on peatanav lausa umbes koigist neist, kes seda naitemangu vaatama on tulnud ja neid, kes ennast (ja oma uhkeid kostuume) on naitama tulnud.

Ja kostuume oli toepoolest igasuguseid: armsaid kassikorvakesi ja -sabakesi ning mereroovleid ja filmitegelasi. Aga oli ka toelisi hirmutisi (vt kasvoi toda naist paremal), kes oma fantastiliselt keeruka kogu keha katva kostuumi eest lausa raha votsid. St et kui tahtsin nendega pilti teha, siis pidid pisut 'rohelist' nende purgikesse poetama.

Uks kuradiks moondunud mees oli nii jube oma sinaka peanaha ja valgete silmadega, et Janek oli taiesti toeliselt hirmunud ja puges mulle seljataha, et too koletis teda ei vaataks. Ja see oli koik paeva ajal, nii et voite ainult ettekujutada missuguseks molluks seal veel pimeduse katte all laheb ...

Peatanaval oli ka uks lett, kus tootasid profid filmi make-up kunstnikud ning nende kaest sai kohe kohapael endale tellida kuulihaava laubale voi vampiirihammustused kaelale voi verenired voi veel midagi muud vastavalt oma maitsele.

Aga tore oli, nii et jargmisel korral kui Halloweeni ajal Ameerikasse satun, siis votan ka oma kortuumi palju tosisemalt, sest sel aastal oli mul vaid kuradi punaste juuste ja sarvedega parukas.

Muide, Halloweeni nimi tuleb wikipedia andmetel sellist rada pidi: "The word Halloween is first attested in the 16th century and represents a Scottish variant of the fuller All-Hallows-Even ("evening"), that is, the night before All Hallows Day. Although the phrase All Hallows is found in Old English (ealra hālgena mæssedæg, mass-day of all saints), All-Hallows-Even is itself not attested until 1556."

Paris oigel paeval panime endid korralikult ja soojalt riidesse: Zoe moondus loviks, Janek voidusoitjaks, mina kuradiks ja Josh kandis koletise maski. Ja koos paari sugulasega hakkasime naabrite uksetaguseid kulastama. Lapsed aga muudkui koputasid ja avasid kotisuid, kuhu kogunes kopsakas kogus maiusi, ja vanemad turvasid tanaval. Liikvel oli palju rahvast ja meeleolu oli ulev. Eriti vahvaks ja pisut jubedaks laks pimeduse saabudes, kui koik aedadesse ules pandud atraktsioonid uued mootmed votsid. Valja loigatud nagudega korvitsad muutusid kuidagi koletuslikumaks ja valgusefektid veriste nagude ja hauakividega panid sipelgad mooda selga jooksma. Oli monusalt jube ...

Hirmus, hirmus Halloween!

2010-10-29T06:34:00.000-07:00

Halloween on ametlikult 31. oktoobril, aga kuna ta on koigi poolt vaga armastatud ja oodatud puha, siis hakatakse teda tegelikult palju varem tahistama ja igasugu kostuumipidusid korraldatakse juba paar-kolm nadalat enne paris paeva.

Ja otse loomulikult, tegu poleks paris ameeriklastega kui nad ei kasutaks voimalust osta igasugu trana ja seda oma aedadesse ja kodudesse rohkelt-rohkelt ules ei riputaks. Seega on juba ule kuu aja treppide naha korvitsaid ja olekubujusse, mis on nende moistes hernehirmutised. Kes on vaga innuga asja juures, see riputab plasitikust ja paberist korvitsanagusid ja tonte ja muud lehvivat akende kulge ja katuseraastasse. Koik mis on must ja oraanz on vaga 'in'.

Oigel paeval kaiakse meie moistes Marti jooksmas: lapsed panevad kostuumid, mida hirmsam ja koletum, seda kihvtim, selga ja hakkavad kaima ukselt uksele oeldes "Trick-or-Treat". See tahendab, et inimene saab teoreetiliselt valida, kas annab mingit maiust (treat) voi laseb endale mingi vingerpussi mangida (trick). Ega ma paris hasti aru ei saanud, et mis vingerpuss see siis olla voiks, sest seda ilmselt tuleb vahe ette ja koik ikka jagavad lastele ohtralt kommi muid maiusi. Kusisin siis oma kalli mehe kaest, et mida too 'trick' tahendada voiks. Tal ei lainud kaua kui mulle kirjeldas, et see voiks olla midagi upris vastikut, naiteks loobid kogu toa vetsupaberit tais - rull teatavasti lendab hasti ja jaab monusalt moobli kulge kinni. Ameeriklased on leidlikud!

Aga tana, see on siis viimane toopaev enne puha, on Putnamis (vaike linnake kus ma kudumas kain) oodata rekordarv lapsi, kes koik kostumeeritult pealelounal linna aritanavale tulevad ja kohalikke kaupluseid kulastavad ja sealt kommi saavad. Ma lahen seda hullust kohe oma silmaga kaema, sest oma silm on kuningas ja mina ei taha sellest elamusest ilma jaada. See aga tahendab, et mul on vaja minna kiiremas korras endale parukat hankima, sest mis Halloweeni kostitaja see ilma kostuumita on!

Kudujad, kogunege!

2010-10-28T11:45:00.000-07:00

SISSEJUHATUS
Koik algas sellest, et ma votsin siin Ameerikas vardad valja ja hakkasin meelelahutuseks ja ajaviiteks kindaid kuduma. See on super hea ravim igasuguse ootamise vastu. Enam mind ei hairi, kui keegi saabub pisut hiljem voi mokutab kuskil minekuga, ma lihtsalt votan vardad valja ja koon kuni saabub paras aeg midagi muud teha. Ja vaike kudumiskotke on mul alati igal pool kaasas, seega on pooled mured ja arritumisallikad valistatud. Ja elu seega kaks korda kenam.
Ma koon traditsioonilisi Eesti kirikindaid ja need on just sellised monusalt vaiksed, mida on mugav koikjale kaasa votta ja mis valmivad suht kiiresti. Tuleb aga valja, et ameeriklaste jaoks on need peaaegu et 8. maailmaimed. Alates minu armsast ämmast ja lopetades suvalise pealtvaatajaga, on nad koik tohutus vaimustuses ja ohivad ning ahetavad imetlusest. Et kui peen too ja missugune vilumus ja kui kunstiparaselt kenad varvid jne jne.
Ma siis motlesin, et kuna nad neile siin nii vaga meeldivad, akki mul onnestub neid neile lausa muua.

LONGAPROBLEEM
Seoses "tootmise suurenemisega" tekkis longaprobleem. Oma suureks ullatuseks olin kolm aastat tagasi kuskilt aiamuugilt soetanud paari dollari eest terve suure kotitaie villast longa, millest mul polnud vaiksematki malestust. Aga kui ma seda "varandust" toanurgas nagin, siis olin vaga rahul, et olin taibanud vardad kohvrisse pakkida.
Kahjuks oli varvivalik kotis tagasihoidlik, kuigi olemasolevad toonid olid koik vaga ilusad. Nuud oli vaja juurde saada eredamaid ja kontrastsemaid varjundeid ja seega sugavale Interneti avarustesse longapoode otsima minna.
Leidsin siinsete mastaapide jaoks suhteliselt lahedal uhe poe ja suundusin sinna. Putnami linnakeses asuv Woolworks oli valjast vaadates kena armas poeke. Astusin sisse ja asusin uurima. Poemuujaks oli vanem proua, kes ei lennanud mulle sugugi agressiivselt peale, vaid andis mulle voimaluse ise omatahtsi seal uurida ja sobrada ilma liigse abipakkumiseta. Ja siis kui ta lopuks lahenes, ma otsustasin, et naitan talle ka oma pooleliolevaid kindaid ... noh et saada monda head soovitust sobiva longa osas. No otse loomulikult oli ka tema vaimustuses ja ma loodan, et sellest ajendatuna utles, et nende poes kogunevad kudujad neljapaeva ohtuti, et koos olla ja kududa.
Oli vist teisipaev ja aega neljapaeva ohtu vabaks planeerida kull ja veel.

KUDUMISOHTU
Saabusin vaikse varinaga sudames neljapaeva ohtul longapoodi. Kogunenud oli juba 6-7 naist, kes koik umber laua monusasti istusid ja varrastel kaia lasid. Hiljem tuli neid mitmeid veel juurde. Mind tervitati soojalt, soovitati tagatoast tool tuua, tommati ennast koomale ja voeti mind ringi.
"Noh, mis Sina siis kood?" oli jargmine kusimus.
Votsin arglikult kudumiskoti polvedele ja seal valja ilusa rohe-valge labakinda. Jarsku jai ruumis vaikseks ... ja siis tahtsid koik neid katsuda ja imetleda, nimetades mind kohutavalt andekaks ja osavaks ja mida veel koik. Ma siis votsin kotist valja koik oma 5-6 paari, mis mul valmis oli ja lasin ringlusesse. Nad satitatis neid lauale lehvikutesse ja hunnikutesse ja tegid pilti ja proovisid katte. Nad olid siiralt vaimustuses. Ja see oli nii hea tunne. Nad olid mind omaks votnud.

Peaaegu nagu viimane mohikaanlane

2010-10-06T06:26:00.000-07:00

Me elame Ameerikas sellises kohas, mille lähedal kolm osariiki kokku saavad: Massachusetts, Connecticut ja Rhode Island. Piirkonna nimi on New England, eks maakeeli siis Uus-Inglismaa. Siia Altlandi ookeani rannikule saabusid (palve)rändurid Inglismaalt ja hakkasid seda kanti asustama. Selle kaigus kasutasid nad rohkesti oma endise isamaa kohanimesid. Nii ongi, et igas Uus-Inglismaa osariigis on oma Manchester ja Oxford ja Concord ja Cambridge ja nii edasi ...

Eriline on meie praegune kodukant veel selle poolest, et siin asub Viimane Roheline Org e The Last Green Valley, mida lendurid on ilmekalt kirjeldanud kui öösel pimedat ja paeval rohelist oaasi keset Time Square'i meenutavat tihedalt asustatud ja ulevalgustatud piirkonda Ameerika idaranniku pohjaosas.

Tegemist on kahe joe - Quinebaugi joe ja Shetucketi joe umbrusega. Siin viljeldakse palju pollumajandust, on mitmeid rahvusparke ja ka lihtsalt metsa oma loomulikkuses. Traditsiooniks on saanud, et oktoobris korraldatakse mitmeid organiseeritud jalutuskaike loodusesse ja ka huvipakkuvatesse ajaloolistesse paikadesse. Seda on tehtud juba 20 aastat. Minusuguse vooramaalase jaoks on see aarmiselt monus ja hariv voimalus tutvuda selle piirkonna, aga ka Ameerika ajalooga uldisemalt ja pohjalikumalt kui ma seni seda arvan teadvat.

Ja kuna jalakaimisega on siin toelisi raskusi, sest igale poole lihtsalt peab autoga soitma, siis on need matkad ka monusaks voimaluseks varskes ohus koos lastega jalutada.

Hirmus hala ja nutt kaotatud muru ule

2010-09-28T08:58:00.000-07:00

Oh, Issake, vaadake nuud ise. Mu kolme suve too ja vaev on vastu taevast. Sober Reet, ise aiandusguru, aga vaitis, et ta ei tea paremat tahtagi - saabki mulle korraliku muru rajada. Hea seegi, et keegi nii positiivselt suudab motelda.

Aga jah, ilmselt saabus siis see 60-pealine metssea kari, keda ma kevadel pollu peal nagin, meie hoovile ja tulemus on selline: muru pole ollagi. Tundub, et lillepeenrad on alles ja terved, hea seegi!

Nuud meenub mulle, kuidas ma naabri Ainile kevadel elutargalt utlesin, et mis teha - kitsed on palju elupuude oksi soonud ... aga mis siis ikka, see on ju osa loodusest. Vaat nuud enam nii leebelt ei utleks selle looduse "loomulikkuse" kohta.

Huvitav, mida nad sealt siis nii suures koguses leidsid, kas voilillejuuri, voi vihmausse voi veel midagi kolmandat? Aga too on korralik ja hea meel on voilillede vahenemise ule. Aga ma vist ei kujuta ette mis too mind ees ootab, oi oi oi!

Spagetikorvits a la Külli

2010-09-28T07:38:00.000-07:00

Lugu selline, et ameeriklased on kohutavad kogujad. Neil on isegi uus TVshow Hoarders, mis naitab taitsa haiglaslikke juhte sellest kogumiskirest. Enamus inimestel on majad asju pungil tais ja kapid on ammu vaikseks jaanud. Kel on vaiksem maja, neil tuleb osa asju hoida eraldi laoruumides (mida saab raha eest rentida spets laofirmadest, mida olen mitmel pool tee aares nainud), teised kasutavad vabu tube ladustamiseks. Ilmselt sellest isearasusest tingituna toimub mitmes kohas regulaarselt täikasid. See annab voimaluse osast taagast vabaneda, aga annab ka ideaalse voimaluse odavat träni juurde soetada. Mina kahjuks olen pisut sellesse viimasesse kategooriasse langenud ja hoian meeleheitlikult äärest kinni, et mitte taiesti ara uppuda.

Seega, puhapaeval kaisime Hubbardstoni täikal. Parast pisukest jokutamist ämma pool joudsime kohale umbes keskpaevaks, et siis kurbdusega avastada, et pooled muujatest on juba lainud. Tuli valja, et see on koht kuhu muujad saabuvad juba varavalges 5 ajal ja esimesed ostjad tulevad parimaid palasid noolima juba 6st. Seega olime lootusetult hiljaks jaanud, aga ... koik teavad, et turu lopus on tehingud ostjale soodsamad, ja seetottu polnudki eriti hada.

Jalutasin laudade vahel kui jarku markasin, et uks vana naine seisab uhe laua juures ja nutab. Kaubitseja hakkas teda lohutama ja tuli valja, et vanatadi oli eksinud. Tundus, et ta oli ka pisut vaimuhaige, seega oli tema arritus ja mure vaga suur. Kuna muuja ei saanud oma kauba juurest lahkuda, siis olin lahkelt valmis vanatadiga korraldajate juurde jalutama ja teda lohutama, et siis valjuhaaldi abil ta ligimesi ules otsida.

Taika korraldajad olid vaga abivalmid, aga kahjuks ei osanud vanatadi palju oma olukorda kirjeldada. Ilmselt suvendas tema pabin ta puuet veelgi, ta vaitis vaid, et tuli sinna koos oma isa Jake'iga. Aga ta oli ise ca 70-80 aastat vana, nii et vota kinni! Igatahes ei ilmunud uhtki Jake'i korduva kutsumise peale valja ja mina muudkui uurisin ja puurisin, et kus ta elab ja kellega ja kas ta tuli sinna esimest korda voi on ennegi kainud. Lopuks saime teada, et ta on koos uhe muujaga, kes muub juurvilja ja muud talukaupa. Josh laks siis platsi peale otsima, sest seal ei olnud selliseid palju, vaid moni uksik. Enamus muus ikkagi asju. Ja tuligi tagasi koos Jake'iga, kes tanutaheks abi eest andis meile kaks muskaatkorvitsat, uhe Hubbard korvitsa (vt pilti) ja uhe spagetikorvitsa. See, kuidas seda sinakat Hubbardit valmistada, pean ma veel uurima, aga spagetikorvitsa jaoks on mul teile kull kohe uks maiuspala jagada.

Meie kandi, Eestis ikka, Soome proua Leena opetas mind seda keetma. See kaib nii: loigata korvits pooleks, suruda potti, loikepinnad ules poole ja keeta 30 minutit. Siis kraapida kogepealt seemned valja ja visata ara. Siis eemaldada lusikaga viljaliha (ettevaatust, vaga kuum!) ja valmistada sellest meeleparane toit.

Tukelda 5-6 tomatit ja sibul/küüslauk, keeda neid ca 20 minutit ja votta tulelt. Lisada eelnevalt valmistatud (praetud voi grillkana) ja tukeldatud kanakuubikud, riivjuust ja spagetikorvitsasisu. Maitsestada soola, pipra ja basiilikuga. Viib keele alla!

Sügis käes: maisi labürindis Ameerika ajalugu oppimas

2010-09-28T06:50:00.000-07:00

Nuud langeb lehti juba taies hoos ja tekkimas on kenad varvilised kuhjad. Ohus on tunda tugevalt sugist ja ilmad on pisut vihmasemad. Koik kohad on tais ilusaid prunnakaid korvitsaid ja krüsanteemid oitsevad taies oies. Maarajoonides, nagu meie siin nuud elame, on talunikel sugiseti kombeks rahva lobustuseks oma maisipoldude sisse labürinte loigata. Meie kaisime uht sellist paris pirakat uudistamas Ekonki kalkunitalus. Neil on seal tsirka 2 tuhat kalkunit kasvamas/kosumas, et neid siis Tänupuha "altari" ette heita ja ara lasta suua koos miljonite ja miljonite teistega.

Peale eluga laburindist paasemist kaisime linde ka uudistamas ja mul on tohutu suur tahmine katsuda mone kalkuni vaga erilist nahast sarve, mis neil koigil noka kohal silmade vahel kasvab. See on selline 3-4 cm pikkune ja sulgedeta löts pikuke ja ma ei oska kuidagi selle otstarvet selgitada. Aga ma ei soendanud seda siiski katsuda, sest nende lindude kiirus oli uskumatult suur ja nokk paris pirakas ja jouline.
Nii, nuud aga siis maisipolluatraktsioonist. Sisse paases uhest servast ja liikuda sai mooda radu. Nagu laburindis ikka, oli pidevalt voimalik kuhugi poorata. Nende enda aerofotolt on naha, et tegu polnud mingi lapsiku ja labinahtava koridoriga. Halloweeni ohtul pidavat too labutint lahti olema ka pimeda ajal ja pean utlema, et seal oleks pimedas upris kôhe olla. Et kulastajatel oleks ponevam, siis oli pusasse ara peidetud kumme kusimust. Kes koigile oigesti vastas, see sai talu jäätisekohvikust uhe palli kodusvalmistatud jaatist. Kusimused olid Ameerika ajaloo ja praegusaja militaarteemadel. Naiteks, kes kirjutas Ameerika Iseseisvusdeklaratsiooni (vastus: Thomas Jefferson) voi Mitu punast triipu on Ameerika lipul? Kusiti ka Ameerika sojavae alluksusi (Navy, Army, Marine, Air Force ja Coast Guard) ja nende deviise. Ma pean ausalt tunnistama, et ei oleks kull uksinda oigeid vastuseid teadnud, aga mu kallis ämm Sharon ja meheode Eliza olid hammastavalt nutikad. Nii et vaikse abiga Eliza mobiiltelefonikonekaugusel asuvalt peikalt saime 9 oiget vastust katte. Valesti vastasime kusimusele, mitu Ameerika 44st presidendist on armees teeninud. Oige oleks vist olnud 31.

Vôitlus ôigluse eest jäägu kestma

2010-09-16T07:58:00.000-07:00

Meil kodus Eestis telekat teatavasti ei olnud. Kunagi, kui me veel lastetutena Tallinnas Kreutzwaldi tanaval elasime, siis oli ja see oli uks igavene needus, sest sinna ette konutama jaada oli nii lihtne. Ma ei tea kuidas ma kull nii iseloomutu oli, endal mul ju selline hull raudne tahe, ehehee!

No igatahes, kui sai Liivalaia tanavale kolitud, siis telekat pohimotteliselt kaasa ei votnud ja ka maale Mannisallu pole seda soetatud.

Ja nuud, heausklikuna Ameerikasse saabununa, leidsin eest paev labi non-stop telekat vaatava vanaonu. Oi Issake, seda ei ole ju voimalik mitte kuulata. Vaadata kull, sest lahen lihtsalt teise tuppa, aga kuulmisest pole paasu, sest kova kuulmisega vanainimesel on see maksimumi peale keeratud. Sellest siis johtuvadki minu moningased paevakajalised pajatused, et ma paeval kududes voi suua tehes lihtsat olen paevauudistele pidevalt avatud.

Ega ma palju kodus pole; kain raamatukogus ja poes, viin ja toon lapsi, kaime nendega pargis ja kulas. Ja koige parem selle asja juures on see, et onuke laheb onneks vara magama ja tihti touseb ules ka alles peale meie hommikust lahkumist.

Aga eelmisel nadalal olin kull igal ohtul selle "helesinise ekraani" ees, sest AMC kanal naitas terve nadala jooksul Clint Eastwoodiga peaosas filme seeriast Dirty Harry, kus Clint Eastwood mangib San Francisco politseinikku. Head filmid olid, sellised vanemad 1970-ndatest, just minu ajajarku. Ja ta, vaene mees, oli pidevalt oma bossidega riius, sest nimetas neid pidevalt "oigete nimedega" ja vottis ilma nende heakskiiduta ette riskantseid operatsioone, et kaitsta oiglust ja seadust.

See viis mind mottele oma enese toisest karjaarist, mis pole olnud muud kui uks pidev kaklus ja voitlus. Aga ma ei tunnista tanase peavani, et milles eriti suures eksinud oleksin. Inimene on ekslik, aga pohimotted, mida ma kaitsnud olen, on ikka olnud ausad. Koige toredam nende paljude erinevate tooandjate puhul on see, et olen endale suure hulga haid sopru leidnud, kellega ikka ja jalle kokku saada nii vaga tore on. Nagu naiteks sellel pidil, kus meie revolutsiooniline grupeering Räpina Aianduskooli paevilt Andrese iluaeda imetlemas kais.

Tôelised Ameerika mäed

2010-09-15T09:29:00.000-07:00

Lobustuspark on lahe!

Ma maletan juba noorusaegadest, et lobustuspark on uks vahva asi, mis siis et vahest on ikka paris hirmus. Ma ei tea kui vana ma olin, aga ema ja oega laksime Tshehhi lobustusparki, mis ikka igal aastal Tallinna kulastas. Ma noudsin kangekaelselt, et mind lastaks minna nende autodega autodroomile soitma, mis vardaga laest elektrit saavad. Emme arvas kull, et ma liialt noor olen ja mul raske nendega soita on, aga ma ei jatnud jonni. Siis ta laskis mul minna - oh, oudust! - ma ei suutnud seda uldse roolida, kogu aeg porkasin teistega kokku ja laksin tagurpidi ega osanud ennast uldse umberpoorata. Aga Ameerika maed olid vahvad, neid ma ei kartnud juba siis.

Ja kui ma esimest korda Ameerikasse tulin, siis laksime sopradega New Jerseysse, kus asub lobustuspark nimega Six lags. Oh Issake, kull see oli suur ja kui palju seal oli igasugu karusselle ja Ameerika magesid. Ma maletan, et viisin ka oma "vaesed" vanemad sinna. Ema onneks keeldus, aga meie isaga laksime sellise atraktsiooni juurde, kus sind viiakse konkuga korgele, vaga korgele, ja siis lastakse lihtsalt lahti - viuhh! vaba langemine mitu sekundit. See oli jube! Ema parast utles, et isa oli sealt valjunud vaga, ikka vaga halli jumega.

No nii, eelmisel nadalavahetusel laksime siis terve perega taas lobustusparki. Ka siia lahemale, Springfieldi MA on uks Six Flags ehitatud. See oli toesti vaga tore: kettkarussellid, keerlevad teetassid, hiigelkiiged ja muu. Ja Ameerika maed on viidud taiesti uuele tasemele, sest sind seotakse kohutavalt kovasti metalsete harmetega tooli kulge ja siis haatakse igas suunas keerutama. Ja seda koike vaga suurel kiirusel.

See oli hasti vahva koht kogu perega mnemiseks, sest esiteks, seal oli vaga palju atraktsioone ja pidevalt oli korvuti jubedamaid, vahem oudseid ja siis paris titekaid lobustusi. Me votsime soogid/joogid kaasa, sest kohapeal oleks vaga kallis. Me hoidsime selle koha peal kokku, aga selleeest ostsime Flash Pass'i. See on selline vidin, mis voimaldab reserveerida aegu populaarsemate magedel. Sest jarjekorrad on tohutult pikad ja mond soitu void paar tundi oodata. Selle eest pidi kull juurde maksma, aga ei pidanud vahemalt kuskil ootama ja niisama passima. Nii et kokku vottes hoidsime ikka raha kokku.

Seal oli ka uks kuulus atraktsioon, nimeks Superman. See oli vahemalt 9-kordse maja korgune ja ullatavalt pikk Ameerika magi. Oudne! Uks kord kaisin ja teist korda enam ei julgenud. Koige oudsem oli see, kuidas ta vaikselt, toka-toka, sind sinna korgustesse karutas: ikka korgemale ja korgemale. Juba oli koik kui peo peal, aga ikka edasi. Suda pidi seisma jaama ja tahtsin lahkud, aga ei, ikka edasi!

Ja siis tuli esimene langus, pauhh, suda huppas peaagu rinnust valja, ja siis kohe teine magi - ules ja alla. Teise mae tipus oli selline tunne, nagu lendaksid. Tapselt nagu Superman!

Selle mae nimeks on tegelikult nuud Bizarro, vt ka kodulehte siit. Max kiirus on 77 miili tunnis ehk 124 km/h, suurim langus ametlikel andmeil ca 70 meetrit.

4. nädal Ameerikas: meelsus ja patriotism

2010-09-15T08:25:00.000-07:00

New Yorgi WTC kaksiktorni kokkukukkumise aastapaev 9/11 moodus ilma intsidentideta, aga siinset meediat jalgides oli tunda, et pisut ikka kardeti ka. Keegi totu Floridas, ise veel mingi vaikse kiriku pastor, lubas sel paeval ara poletada terve hunniku koraane. Nagu Ameerikas ikka, tiriti see ettepanek meedia abil koigi ette ja siis hakati hakseldama. Paljud avaliku elu tegelased, presidendini valja, olid selle motte vastu, aga ara keelata ka ei saa, sest Ameerika on vaba maa - tee ja raagi mida tahad.

Kardeti, et see tseremoonia voib ohtu seada paljud ohukolletes aegateenivad sojavaelased ja ka valismaal reisivad voi elavad ameeriklased. Uks telekommentaator arutles, et sojavaelased just seda vaba Ameerikat ja seda ameerikalikku mottelaadi seal Lahis-Idas just kaitsevatki ju. Mille vilju siis too koraanipoletaja kodumaal maitseb. Ma ei tea, kas ma seda paris usun. Ma arvan kull, et Ameerika age sekkumine Lahis-Ida asjadesse on ikka rohkem nafta parast. Aga puhakirja poletada on ka minu meelest vaga vale.

Ameerikalikku mottelaadi aga kultiveelrib Ameerika kool kull. Patriotism on kindlalt oppekavas sees ja igas klassis lehvib uhkelt lipp. Tunni alguses on igas klassis labi kolarite eetris kooli raadio, kus uks armas lapsehaal teadustab, mis tana sooklas suua on. Siis poorduvad koikide naod lipu suunas, parem kasi laheb sudamele ja koik pobisevad kaasa: "I pledge allegiance to my Flag and to the Republic for which it stands one Nation indivisible, with Liberty and Justice for all."

Maakeeli oleks see Google'i tolketeenust kasutades nii: "Ma luban truudust mu lipp ja Vabariigi mille eest ta seisab üks rahvas jagamatuks ning vabadus ja õigus kõigi jaoks." Vaat nii!

Karta on, et mitte koik lapsukesed aru ei saa, mida nad kaasa raagivad. Ei ole hullu midagi, selleks ju lapsevanemad ongi. Aga kui ma otsisin selle truudusevande tapset teksti Internetist, siis leidsin uhe humoorika lehekulje, kus iga vanuseruhma jaoks on toodud vahva lapsemeelne tolgendus tollele samale vandele. Kes inglikeelt natuke valdab, see vaadaku siit.

See 's' ei olnud eelmises lauses puudu, vaid see oli meelega. Kaisin nimelt eelmisel nadalal oma kasuvanematel taas kulas. Kui ma Ameerikas omal ajal koolis kaisin, siis kaks valiseestlast, Tiiu ja Ulo, votsid mu oma kaitsva tiiva alla ja aitasid, kui abi vaja ja noustasid, kui nou oli vaja. Nende abiga ostsin oma esimese auto Ameerikas ja mu vanemad said nendega suurteks sopradeks kui nad mul ulikooli lopetamisel kulas kaisid.
Neil on ka tutar, Lea, kes on minust kummekond aastat vanem. Ta suhtleb oma vanematega ainult eesti keeles, mis on vaga hea ja peaaegu aktsendivaba. Tema sonavara on niivord rikas, et raske on uskuda, et ta pole kunagi Eesti kainud. Vaat see naitab meelsust ja patriotismi, et niimoodi oma last kodumaast eemal kasvatada. Muts maha Tiiu ja Ulo ees, elagu Eesti!

Kui Lea oli vaike, siis ta alati kusis ema kaest kui keegi kulla tuli, kas tema raagib inglikeelt voi paris keelt. 5-aastasena kooli minnes oskas ta vaid 3 sona inglise keeles, aga juba 6 kuu parast, meenutab ta, lohutas ta uut uustulnukat "It's gonna be all right!"

Moned lihtsad kuid mugavad asjad

2010-09-09T08:07:00.000-07:00

Need kooli soidud lahevad ikka pikapeale pisut tuutuks, pool tundi sinna, pool tagasi. Ja kui ohtul Joshil on kuhugi minekut voi kauem koolis olekut, siis toon lapsed veel pealelounat koju ka. Mitte et mul midagi erilist teha oleks, aga lihtsalt natsa uksluine. Kui lapsed on ka auto peal, siis on palju toredam: saab nendega lobiseda voi laulda, aga uksi soites on motisklemine uks hea vaheldus. Teine on erinevate marsruutide kasutamine ja kuna ma ostsin endale terve New Englandi (5 kirdenurga osariiki kokku: CT, RI, MA, VT, ME. Voi akki on NY State ka, sel juhul on 6)) kaardi, siis on mul pilt umbruskonnast usna selge.

Tana motlesin nende asjade peale, mis Ameerikas on hasti.

Mulle meeldib, et saab osta terve galloni e 3,7 liitrit piima. See on sangaga suures potskus ja sealt on hea valada. Ma niikuinii ostsin alati Eestis poest 4 liitrit korraga, nuud on see palju lihtsam.
Teine asi, koikidel teedel on nimi, isegi maal keset poldusid ja see teeb algaja liikleja, nagu mina olen, elu vaga palju lihtsamaks, sest ma ei tea ju neid kohti ega maamarke, mida kohalikud orienteerumiseks ja eksinule tee juhatamiseks kasutavad.
Siin kandis on inimesed vaga viisakad, samas mitte peale tukkivad. Nad alati teretavad ja kusivad, kuidas mul laheb. See teeb voimalikuks ka pisut pikema lobisemise, kui mul peaks selleks tahtmist olema. Samas, kui suhtlemiseks hetkel vajadust pole, siis pole keegi solvunud kui vastad vaid, et hasti ja rohkem ei raagigi.
Raamatukogus on koik tasuta: raamatute ja filmide laenutamine, arvuti kasutamine. See on vaga monus, sest siin on hea vaikne ja jahe olla, ka kuuma paevaga.
Mones bensukas tuleb tootaja ja tangib su auto ara. Super monus, eriti vihma ja kulmaga.

Uks tuutus, mis on nuud autoga soitmise juures silma hakanud on see, et nad peaagu uldse ei kasuta "Anna teed" marki (va kiirteele sisenemisel). Koikjal on STOPP margid, ka seal, kus voiks vabalt olla Anna teed, sest molemas suunas on hasti naha. Ja eriti tiheda asustuse korral on neid STOPPe ikka vaga palju ja see noksutamine on taitsa totter. Onneks on mu Markiis automaatkaigukastiga, ja see teeb selle pideva peatumise pisut sujuvamaks.

3. nädal Ameerikas: Labor Day

2010-09-07T07:59:00.000-07:00

Selleks korraks on siis suvi mitteametlikult otsas. Ameerikas on nimelt suve alguseks Memorial Day maikuus ja suve lopuks Labor Day septembri esimesel esmaspaeval. Kohalikelt kusides, et mida see puha oieti tahendab, vastati, et see on kogu toorahva ehk siis tootava elanikkonna puha. No umbes nagu 1. mai siis vist meie kandis. Meid oli igatahes kutsutud Joshi isa naabrite poole Thompsoni valda Connecticuti osariigis. Kolm naabrit, kel koigil majad jarve aares, on juba 20 aastat seda pidu vaga suurejooneliselt pidanud. Selle peo koige tahtsamaks komponendiks on toit ja sugugi mitte ameerikalik kiirtoit voi saastalaadne krops ja koka. Vaid gurmaanne ja armastusega kupsetatud/valmistatud hiiglama pikk menuu heast ja paremast laiast ilmast. Selle menuu kokku panemiseks peetakse juba mitu kuud enne pidu salajasi koosolekuid, kus osalevad vaid korraldajad ja seda menuud hoitakse suures saladuses. Osalevad vaid valitud ja tunnustatud kokad ja tulemus oli toesti suureparane. Korval oleval pidil on uhe pere tutred Stacy ja Mandy serveerimas rooga Cobb Salad - Seaha style. Vaga maitsev segu rohelistest lehtedest, peekonist ja fetajuustust kreemja kastega. Menuusse ei panda roogasid, mis igal aastal on laual niikuinii: suur kauss puuviljakokteiliga, Paula maapahklipallid ja muud horgutised, mida kulalised juba teavad kindla peale oodata. Toitude vahepeal serveeriti ka karastavaid alkohoolseid jooke, nagu naiteks Sex-on-the-Beach ja Ice Tea with Vodka (menuus Eliza's Ice Tea Elixir).

Peole ei tohtinud kaasa votta soolaseid toite, kull aga julgustati tooma magustoite. Ma siis soovisin ka pisut oma oskusi naidata ja leidsingi selle urituse jaoks just sobiva retsepti uhest kokaraamatust, mille olin just raamatukogust laenutanud. Ma nimelt kupsetasin tagurpidi ananassikoogi. Jube palju suhkrut pidi kull sisse panema (pea pool kilo) ja nuud tagant jarel targana tean, et voib vabalt poole vahem panna, aga vaga hea tuli kull valja. Ananassid olid kenasti voi ja pruuni suhkru sees labi kupsenud ja sain kuulda palju kiirusonu oma horgutise eest.

Kogu pidu toimus jarve aares terassil ja vahva oli, et lapsi oli mitmeid, kes siis monusalt uksteisega mangida said, kostuume vahetasid, ujusid ja kala puudsid. Sook jai kahjuks nende jaoks teise- kui mitte kolmandajarguliseks. Selle-eest aga pugisid koik taiskasvanud end kurguni tais ja jarele palju ei jaanud.

Feminism ja Ameerika tegelikkus

2010-09-04T17:18:00.001-07:00

Ma teadsin seda oodata, aga kui see kiri saaabus, siis olin ikkagi shokeeritud ... Ma selgitan oma arritust pisut pikemalt. Kui ma abiellusin, siis kadus minu omaseks saanud perekonnanimi Kôppo. See oli kull minu vaba valik, aga tegin selle otsuse traditsioonidele toetudes. Eks selles ole mingi uba, et pere liikmed on sama nimega - vanemad ja lapsed ka. Aga mulle jai mu eesnimi ja vahest tunnen ennast ikkagi rohkem Kulli Koppona kui Kulli Jacobsonina. Kuid Ameerikas on pisut teised kombed. Nimelt, kui pisut lahemalt seda kirja vaadata, siis selgub, et kadunud on ka minu eesnimi ja abielus olles on siin viisakas minu poole poorduda kui proua Joshua Jacobson.
Utleme siis nii, et see on ikka liig mis liig. Kuid ega traditsioonide vastu ei saa. Aga arusaadavamaks muutub kull, miks feminism Ameerikas hoo sisse sai. Sest asi pole mitte abielunaise tiitlis ega selles, kuidas tema poole poordutakse. Asi on ikka suhtumises ja naisesse suhtumine oli Ameerikas alles natuke aega tagasi kull kui teisejargulisse. Ja ma ei utle, et see on tanaseks kadunud, aga palju vahemaks on seda kull jaanud.
Kuna onu Harry vaatab paevad otsad telekat, siis olen sunnitud paris palju kuulma, mida seal raagitakse. Eriti just vanad Ameerika filmid on tais ikka taitsa laus seksuaalset diskrimineerimist. Otse oeldakse valja, ei mingit vihjamist, et naised ei ole enamikuks asjadeks suutelised, et neil pea ei vota voi mingit muud samalaadset jaburust.

Ma ei pea kaugeltki loomulikuks, et naised voistlevad tostmises ja poksimises. Olen taitsa nous, et on olemas ameteid, kuhu sobivad rohkem mehed. Samas meeldib mulle kull naha meesalgklassiopetajaid ja meesmedodesid (voi kudas neid nuud kutsudagi?). Ma moistan, et minu arvamine pole mingi etalon, aga kuskil peaks ju olema mingi piir (voi siis vahemalt hagune ala) kust ule minnes laheb asi ebaloomulikuks. Voi soltub koik siiski haljumustest ja tavadest??

Meie maja ja minu beez Kuninganna

2010-09-04T17:14:00.000-07:00

Siin pildil on meie praegune kodu, see on Joshi vanaisa maja, kus hetkel elab peale meie veel ka Joshi onu Harry. Aga ostis selle maalapi ja ehitas maja pea sada aastat tagasi vanaisa Oscar Jacobson, kus ta oma naise Aldina ja viie lapsega elas. Krunt on raudselt piirkonna koige suurem ja seal on palju puid. Uks nurk on lausa vosastunud metsatukk suurusega ca 25x25 meetrit. Praegu on aed valdavalt muru all, aga Joshi jutu jargi oli neil siin ka usna suur pollulapp. Ta maletavalt nimelt, et onud on kurtnud, et nad pidanud paevad otsa seda suve ajal rohima. Uks hiiglama suur tamm on ka ja see on miljoneid torusid alla loopinud, nii et muru peal on palju jalu vaga valus kaia.
Maja kahes kuljes kulgeb terass: see on vanemat tuupi Ameerika majadele vaga omane ja aarmiselt mugav istumispaik vabal ajal. Seal on hea kohvi juua ja raamatut lugeda, voi siis nadalavahetusel kallimaga olut ruubata. Samuti meeldib meie lastele selle piiretel turnida ja kôôluda.
Valjast paistab majake usna vaike, aga ruumikasutus sees on niivord hea, et see on ullatavalt ruumikas. All korrusel on köök/söögituba, kööginurk, vannituba, elutuba ja televiisorituba. Nagisev valge trepp viib teisele korrusele, kus on kolm magamistuba - Harryl oma, meil Joshiga oma ja lastel oma.

Olen juba kiidelnud oma uhke autoga: siin ta on - Mercury Grand Marquis. Ilusat beezi varvi ja lai nagu leivaauto. Sattusin eelmisel nadalal ka uhte kohalikku kaltsukasse ja leidsin nii mondagi kobedat. Muuhulgas sattus nappu ka uks selle sama auto varvi ja samast ajastust mantel, nii ootan pisut isegi natsa kulmemaid ilmu, et saaksin seda iludust oma uhke mobiili roolis kanda. Ups, kui edev!

2. nädal Ameerikas: loodusest ja liiklusest

2010-09-02T07:05:00.001-07:00

Ilmad on superilusad, isegi pisut liiga kuumad, 27-30 kraadi ja paikselised. Onneks on mitmeid ujumisvoimalusi ja ka poodides on hea jahe olla. Poodidesse minna aga on lausa ohtlik, sest ajaviiteks void hakata mittevajalikke asju ostma.
Samuti olen hakanud harjuma oma koduperenaise rolliga; hommikuti viin lapsed autoga kooli, siis lahen poest labi ja ostan vajalikke toiduaineid ohtusoogi jaoks ja kui kell on saanud pool kumme, siis saab minna raamatukokku ja Internetis mollata. Kuskil 12 paiku lahen koju ja teen ettevalmistusi ohtusoogi jaoks. Olen hulgaliselt uusi retsepte varunud ja kuna aega on kullalt, siis ei pelga ka keerukamate toitudega massata. Umber kolmveerand kolm hakkan taas laste kooli poole soitma ja kella veerand viieks oleme kodus tagasi. Siis lukkan ettevalmistatud roa ahju ja kella poole kuue paiku on kogu pere taas koos ohtusoogi laua taga.

Aotoga soitmine on nuud taitsa kapas. Selle nadala jooksul olen kodu ja kooli vahel soitmiseks kolm erinevat teed avastanud ja selgeks soitnud. Kogu aeg kiirteed pidi kutta on pisut tuim. Ja loodus on siin kandis toepooles maaliline. Kulavaheteed on koik asfalteeritud ja vonklevad imeliselt majade ja kulade ja linnakeste vahel. "Maest ules ja alla viib vallatu tee ... " vottis koolitee tana hommikul Janekil alusa laulu lahti. Ja nii see toesti on. Aiad majade umber on aarmiselt heas korras: murud on niidetud ja palju on igasugu aiateid, treppe, müüre. Kuna maastik on reljeefne, siis on neid muurikesi ja trepikesi ka vaja ja need ilmestavad vaga kenasti umbrust. Lillepeenardega on pisut kehvemini, neid on vahe ja nad on usna nigelad siinkandis. Palju on kasutatud igasugu madalaid okaspuid ja -poosaid. Ja ulekoige meeldib Ameeriklastele multsh. Enim levinud varv on intensiivne pruunikas punane ja seda on palju. Lillepeenrad koosnevad 70% ulatuses sellest ja seda on iga puu umber pea meetri jagu ja soiduteede aares. Taimedest on esindatud hostad ja moningad kukeharjad, vahem on iiriseid, peiulilli ja salveid. Palju on aedhortensiat ja, nagu juba mainitud, erinevaid okaspoosaid. Lilled peenardes on minu jaoks kidurad. Siin on olnud vaga kuiv, aga tundub, et ka muld ei ole vaga viljakas ja ilmselt neid vaheseid peenraid eriti ei vaetata ka.

Ullatavalt palju on siinkandis metsa. Teede aares on alatihti uks lehtpuu padrik voi allee, uksikuid mande ja kuuski ja ebatsuugasid olen ka taheldanud. Palju on tammi, tôrusid on koik kohad tais. Uksikud puud hakkavad juba varvi vahetama. Ja kui autoga mooda neid kauneid teid soita, siis meenub mulle koik see Uus-Inglismaa ilu mida ma ka oma ulikooli ajast maletan.

Liiklejad on siin vaga viisakad. Kiirteel on omad reeglid ja kiirus on teadagi suurem. Uldjuhul on lubatud soita 65 miili tunnis e 110 km/h. Mina oma suure "paadiga" rohkem eriti valja ei pressigi, aga enamus soidab siiski 70-75'ga ehk siis ca 130 km/h. Aga teed on vaga head, laiad ja siledad, nii et selles ei peitu mingit ohtu. Kiirteele soiduks ja mahasoiduks on nagu Eestiski eraldi rajad. Kiirteele sisenejale tehakse kiirteel olijate poolt alati voimalusel rada vabaks, ehk siis voetakse teise ritta, et siseneja saaks sujuvalt liiklusega uhineda. Nii on viisakas.
Kulavahel on aga jalakaija kuningas. Igal pool on suured sildid selle kohta, et suured trahvid saab see, kes jalakaijat sebral ule ei lase. Samas jalle valgusfoori taga void ennast haigeks oodata enne kui jalakaija "roheline" ette loob. Siin on jalakaiate jaoks eraldi valgusfoor, kus ei ole ei punast ega rohelist. On vaid "Don't walk" ja "Walk".

Uldse on neil sildindusega ikka kohutavalt ule pingutatud ja vahe kasutatakse piktogramme. Enamus liiklusmarkidest on tekstina umber jutustatud. Naiteks, sissesoidukeeld e "telliskivi" asemel on neil tekst "Do not enter" voi siis "Wrong way". Kui mooda soita ei tohi, siis uhel poolt teed on "Do not pass" ja teiselpool teed kollane nool, millel kiri "No passing zone" ja keset teed on ka veel pidev (vahel ka kaks pidevat) joont. Kiirusepiirang pole lihtsalt number ringi sees, vaid sellel on ka kiri "Speed limit". Kui saabud uhesuunalisele teele, siis seda margib tekst noolel "One way street". Valgusfooride kuljes ripub mitmeid kirju. Koige absurdsem on kui vasakule suunatud noolekujulise tule korval on silt "Left turn signal". Moni paev varem kirjutasin, et paremale voib ka punase tulega poorata. Aga on ristmikke, kus seda teha ei tohi. Siis on selle kohta suur-pikk kiri, et "No turns on red". Kui aga vasakule pooramise jaoks on eraldi noolekujuline tuli, aga otsesoitmise rohelisega voiks ka poorata kui autosid vastu ei tule, siis on kiri, et "Yield on green"+roheline ring, mis tahendab, et kui rohelist noolt ei pôle, siis peab vastutulevad otsesoitjad labi laskma, OMYGOD!

Nii et kui te tahate Ameerikas autoga soita, siis peate inglise keele selgeks oppima, sest osad reeglid on teede aares kirjas.

Head uut oppeaastat, kallid kooli inimesed!

2010-08-31T08:32:00.000-07:00

Nuud on mul oma auto kasutada! Juhuu, rattad all ja piiritu vabadus (peaaegu)!

Meie peres hakkas kool eile, esmaspeaval, 30. augustil. Puhapaeval kaisime Joshi vennal Justinil kulas ja jaime muidugi liiga kauaks, sest nad elavad jarve aares ja seal oli vahva lebotada ning sugulasi oli ka kogu ou tais, nii et kurb oli lahkuda. Joshi isa pidi andma meile uhe oma kolmest autost kasutada. Sellega soitsime ka kolm aastat tagasi - suur vana Ameerika auto, kus esiistmeks on diivan, millel legaalselt kolm kohta ja mis ootsub soites kui laev. Pikkust pea meeter rohkem kui muidu. Laiust ikka ka ...

Joshi too algab 7:45 ja laste kool 8:30. Seega, kuigi nad asuvad uhes suunas, peaks lapsed vaga vara kooli minema, et Josh ka oigeks ajaks jouaks, kui uhe autoga minna. Nii otsustasimegi, et mina viin nad ise kooli. Siis ma saan ikka neid korralikult kallistada ja mutsutada, et nad terve paeva vooras keskkonnas hakkama saaksid.
Koik oli harjumatu - ise roolis, uus kool, tundmatud teed, vooras auto jne. Uhe sonaga, loin verest valja, et seda laeva juhtida ja vahetasin ta esimeseks paevaks Joshi ema vaikse Honda vastu. Nende kahe auto bensiinitarbimine on muidugi katastroofiliselt erinev. Kui vaike Hondake joob 32 miili labimiseks 1 galloni (ca 3,7 liitrit), siis too paat saab 1 galloniga hakkama vaid 13 miiliga. Onneks on Ameerikas bens suht odav, aga siiski, niikui ampsaks tuki rahakotist valja.

Kena Eesti kombe kohaselt tahtsime ka siin opetajatele esimesel koolipaeval lilli viia. Laksime hommikul vara poodi lilli valima. Upsti, valik oli väägadi kentsakas: saadaval olid ainult kahtlase kaunidusega buketid, uks neoonim kui teine. Aga lastele need meeldisid ja tundus, et ka opetajatele, nii et mis mulgi nuriseda. Kooli uksed avanevad opilastele tapselt kell 8:30; ma ei saagi aru, mis kell tunnid algavad, aga koik on suhteliselt vaba - hommikul lihtsalt saabutakse, lobisetakse ja ma ei ole marganud mingit ranget kella helina peale tormamist.
Enamik saabub koolibussidega, aga paljusid siiski tuuakse ka autodega. Ja autoga laste katte saamisel on oma nipp: autod asetuvad jarjekorda ja siis soidetakse reas kooli ukse ette ja kooli tootajad toovad lapsed oma vanemate autodesse. See vottis terve igaviku aega ning lapsed peavad sel ajal vaguralt treppidel oma perekonnanime algustahe margi all kenasti ootama. Oi,oi, vaesed vasinud lapsed!

Aga esimese paeva muljed olid vaga head. Nii Zoe kui Janek kiitsid sobralikke klassikaaslasi ja ponevat paeva. Kahjuks jaid molemad esimesel paeval ilma sooja kooli soogita, ilmselt mingi keeleline arusaamatus. Nimelt peavad nad votma kaasa oote, mida suuakse klassiruumis paar tundi enne sooja toidu soomist kooli sooklas. Zoel on lausa kaks snaki korda. Sooja soogi eest tuleb maksta 2 dollarit peavas ja koik seda sugugi ei soo. Meie maksime ette terve kuu eest ja nuud tuleb lastel sooklas vaid oma nimi oelda ja see voetakse nende arvelt maha. Ilmselt ei saanud nad sellest susteemist aru, aga nuud ma selgitasin neile veel ule ja molemad opetajad on ka teadlikud, et nad vajavad alguses sooklas pisut abi.

Peale esimest kooli paeva ja pidulikku kolmekaigulist lounasooki kodus lakisme ujuma, sest meil on siin paris kuumad ilmad, 28 kraadi vilus.

Shokolaadikook - selle suve lemmik

2010-08-31T08:19:00.000-07:00

Ma ei maletagi tapselt, mitu korda ma seda kook sel suvel meisterdasin, aga ma arvan, et oma kummekond ikka. Kuna meil polnud ju ahju, siis pidin labi ajama nende retseptidega, mis ei noudnud kupsetamist. Ja kuna alles augusti algul tutvustas Marika mind zelatiini volumaailmaga, siis enne seda polnud ka tarretatud koogid minu padevuses. Seega, ule jai uks vaga maitsev shokolaadikook, mille retsepti kohe ara toon. Tema suureks eeliseks aarmiselt heade maitseomaduste korval on ka veel see, et tegemisele kulub tapselt 20 minutit (kui oled eelnevalt ca 30 korda harjutanud, ahaha).
No nii, varu endale uks pakk Digestive kupsiseid, 600 grammi tumeat shokolaadi, 300 grammi void ja 5 dl vahukoort.
Koigepealt sulata 100 gr void kausis ja vota tulelt, pudista sinna sisse 250 gr kupsiseid (see on 400 gr pakist 18 kupist - void ise ule arvutada kui ei usu), sega ja vajuta lahtikaiva koogivormi pohja. Mina katan selle eelnevalt kupsetuspaberiga, mille servad panen vormi servade vahele, nii et vormi kuljed ei ole tegelikult paberiga kaetud. See eest jaab pohi puhtaks ja pole vajagi pesta.
Nuud pane potti 200 gr void ja vala peale 5 dl vahukoort ning kuumuta ca 60 kraadini. Vota tulelt ja murra need 600 gr shokolaadi tukkidena kuuma koore sisse. Sega korralikult kuni tekib taitsa uhtlane tumepruun mass. Vala see koogivormi ja hoia uleoo kulmikus.
Koik soovad ja kiidavad!

Kohalik 'cuisine'

2010-08-31T07:57:00.000-07:00

Onu Harry köök on taitsa korralik: kui majja sisened siis satudki kohe kooki, kus on suur ummargune laud, tohutu kulmik ja hiiglaslik el pliit ahjuga ja siis on veel eraldi toake/nurgake kraanikausi ja kappidega, millel toopinnad. Nii et saan hommikuti, kui koik peale Harry on koolis, rahulikult oma kupsetamishimu rahuldada. Selleks on vaja muidugi koigepealt toidupoodi minna, aga saada on neil kull absoluutselt koike. Valja arvatud muidugi vaga spetsiifilised sült, verivorst ja kilu, aga selle eest on teised ja suuremad rahvad oma roogadega taitsa esindatud. Naiteks, vabalt voib koik hiina ja india ja turgi ja juudi toidu komponente igast suuremast korralikust todupoest osta.

Aga miks ma peaksingi siin nii vaga seda sulti igatsema kui on saada ka muid horgutisi. Eile naiteks valmistasin perele pataadisuppi (kohe kirjeldan) ja sealiha korvale erinevate ubade sooja salatit. Magustoiduks tegin apple crumb'i, mis on tegelikult puruga kaetud kupseounavorm. Delicious!

Pataadisupp kaib nii -
tukelda sibul ja kuuslauk ning prae paar minutit vois. Koori ning tukelda 2,5 keskmist pataati, lisa sibulatele, kalla juurde vett (ca 1 liiter) ning kana puljongit ning aja keema. Siis lisa ounapureed (ca 0,5 liitrit) ja lase vaikselt umber pool tundi podiseda. Maitsesta soola, pipra, muskaatpahkli ja karripulbriga. Kui pataat on pehmeks keenud, siis tosta tulelt ja pureesta voi veelgi parem (mina tegin nii), tambi kartulipudrutegemise vidinaga (see ussimoodi vonkleva alumise osa ja varrega nui) sodiks. Enne serveerimist lisa peenestatud varsket peterselli ja kaunista isetehtud pataadi laastukestega.
pataadi laastukeste tegemiseks viiluta pool pataati hasti ohukesteks viilakateks, sega oliivoli, soola ja pipraga ning aseta uhekihiliselt ahjupannile ning kuumuta F 425 juures kuni nad hakkavad aarest pruunistuma.
Muide, F425 on C 218, Internetist leidsin teisendaja: http://www.temperatureworld.com/tempcon.htm

4. päev Ameerikas: sôit koolibussiga

2010-08-27T16:57:00.000-07:00

1. september ei ole Ameerikas mingi eriline Teadmiste paev. Siin kandis hakkab kool sugisel taas peale taitsa suvalisel paeval - moned koolid on juba alustanud, meie lastel ja ka pereisal hakkab kool jargmisel esmaspaeval, 30. augustil. Seega oli vaja minna ja lapsed kooli kirja panna. Kuna Josh oli juba kevadel eeltood teinud ja pinda sondeerimas kainud, siis meid teati ja oodati.

Kevadel juhtus laste kooliga seoses jargmine huvitav seik. Josh helistas kooli kanseleisse, aga toru vottis hoopis kooli med ode, kes vabandas, et koik muud liinid on katki. Josh siis selgitas, et ta pere tuleb sugisel ja kaks last jne. Tavaliselt pidi ta peale Eesti mainimist veel pikal selgitama, et kus see Eesti siis oigupoolest asub, Euroopa ja Soome ja nii edasi ... kuid mitte sel korral. Peale Eesti mainimist kiljatas proua teisel pool toru, et tema on ka eestlane. Tuli valja, et tema on kull sundinud juba Ameerikas, kuid molemad vanemad olid soja ajal emigreerunud ja ta neiupolvenimi oli Paju.

Ilmselt tanu ka sellele vahejuhtumile oli kogu koolipere upris ponevil meie saabumise ule. Ja kui me siis kanseleisse sisenesime, saime toesti osaks aarmiselt sobralikule kohtlemisele. Kuigi nende inimestega pisut kauem raakides olen paris veendunud, et nad ongi sobralikud, koikide vastu. Janek sai endale klassiopetajaks mrs Robbinsi ja Zoe sai mrs Bailey. Kuna koiki klasse oli vahemalt 4-5 paralleeli, siis ma arvan, et Joshi kommentaar, et Janekile oleks vaja sellist rangemat opetajat, laks sekretarile hasti kohale ja mrs Robbins jattis meile molemile vaga "soodsa" mulje.

Eile oli koik eelkooli lasped ja lapsevanemad kutsutud opetajate ja kooliga tutvuma. Nagu juba mainitud, siis eelkooli klasse oli 5. Koguneti voimlas, meie saabudes oli see juba rahvast vaga tais, lapsed kinnisest hapnikuvaesest ruumist hullumas OMIGOD! Millegiparast jai urituse algus ka ca 10 minutit hiljaks, nii et ma olin sutsu ullatunud ja segaduses. Aga siis vottis uks opetajatest sona ja teatas, et nuud lahevad koik lapsed koos oma opetajatega kooli bussidega soitma, et bussis olemise reegleid oppida. Vanematel paluti lahkelt maha jaada, sest juba jargmisel nadalal hakkavad ju koik 5-aastased eelkooli opilased ilma nendeta koolibussiga kooli ja koju soitma. Ma ikkagi toppisin ennast peale, akki vaja Zoele midagi tolkida voi nii. Aga eks ma olnud ise ka parajalt ahmi ja ponevust tais ... ja millal ma veel Ameerika koolibussiga soita saaksin kui mitte nuud. Taitsa tore oli - REEGEL nr 1: tagumik peab kogu aeg tooli puutuma; REEGEL nr 2: suua ja juua ei tohi kaasa votta. Koolibussis kamandab bussijuht ja tema sona peab kuulama, voi siis jargmisel hommikul jalutad kooli.

Peale busiisoitu kutsuti meid klassi ja koik lapsed pidid oma nime jargi oma koha ules otsima. Zoe 6-ses lauas on veel Summer ja Annika ja William ja veel kaks last, kelle nime ma ei maleta. Seinad olid 100% ulatus kaetud koiksugu piltide ja plakatitega, interaktiivne tahvel oli ka nurgas. Mrs Bailey oli usna nooruke ja hasti sudamlik naine. Ta oli kull pisut mures, kuidas Zoe inglise keeles hakkama saab, aga ma lohutasin teda, et Zoe on vaga seltskondlik ja kiire oppija. Selle kinnituseks uks lugu tana hommikust: kaisime lastega kodu lahedal pargis jalutamas. Seal polnud kedagi peale meie. Siis saabus uks Zoest aasta vanem poiss oma isaga. Isa jai pisut eemale, aga poiss tuli valjakule, kuid jai meie lastest kaugemalt. Mina kuulen kuidas meie lapsed arutavad, et peaks ta mangima kutsuma. Otsustatakse, et Zoe laheb poisi juurde. Zoe marsib poisi juurde ja toimub dialoog:
Zoe:"Want to play?"
Poiss:"Yes."
Zoe:"Come!"
Zoe poorab jarsult umber ja jalutab tagasi Janeki juurde, poiss kannul. Edasi laheb sobralikuks ja vahvaks manguks, millesse lisanduvad mone aja parast ka poisi emaga saabunud koer ja lopuks ka tuulelohedega varustatud isa.

Unistuste Walmart - sealt saad koike!

2010-08-26T08:39:00.000-07:00

On uks perefirma - Walmart - ja nende poodide kett, mis laiub koikjal Ameerikas ja on ajanud oma haarmed ka Euroopasse. Saksamaal oli kulma soja ajal nii palju Ameerika sojavaelasi, et neil oli lausa sojavaeosas oma Walmart. See naitab muidugi ka seda kui populaarne Walmart ameeriklaste seas on, ja seda ta toesti on.
Poed on hiiglasuured ja kaubavalik katab koiki kujutletavaid ja kujutlematuid tooteid, kaasa arvatud apteek, elektroonika, sporditarbed ja toit (see on kull enamuses saastalaadne, aga siiski). Ja rahvast voorib paevad otsad. Joshil on oma teooria, miks ka tema Ameerikas olles peab sealt pea iga peav labi kaima. Tema nimelt arvab, et Walmarti ohku on lisatud mingit ainet, mis teeb sul seal olemise eriti nauditavaks. Jalutad piki pikki kaike, sirvid ajakirju, napid asju ja sul on hea olla. Ja seda koike saad teha eelnevalt ostetud jooki juues, sest Amerikas on kombeks sooki/jooki kaasa osta ja seda ei ole keelatud poodi kaasa tuua.
Hinnad on samuti vagagi soodsad (naiteks, taiesti korraliku rinnahoidja saab 8-10 dollari eest ja see ei lagune sugugi kandes ega pestes ara).
Mul on juba peas valmis, mida mul on veel vaja osta ja mille jaoks mul on tanagi vaja Walmarti minna ... hadasti!

3. päev Ameerikas: need väiksed erinevused

2010-08-26T08:21:00.000-07:00

1. Suundusime perega shoppama. Mitmeid vaikseid asjakesi oli vaja, ja siis veel muidugi suua ka. Josh oli roolis ja mina istusin korval, aga mul on sellegi poolest komme hoida olukorral silma peal ja jalgida liiklust ka korvalistujana. Jarsku tundsin, et keha tombub pingesse: lahenesime ristmikule, kus meie jaoks poles punane tuli ja mu mees hakkas sudame rahuga paremale poorama ... suu juba avanes, et siis jalle kinni minna, sest meenus selline vaike asjake, et Ameerikas (va New York Citys) on lubatub peale peatumist ja rohelise tule suunas soitvate autode puudumist poorata paremale ka punase tulega. Taitsa monus reegel, eriti kui liiklus on hore. Lausa tobe ju passida niisama.

2. Joudsime toidupoodi - oi Issake, ma olin ka nende suurused unustanud - valisime tooted valja ja suundusime kassase. Asjad hakkasid kassapidajast linti mooda edasi veerema, kui mu 8-aastane poeg issile jarsku sosistab, et, kuule, see mees varastab meie asju! Toepoolest, uks noormees pakkis koik me ostud kilekottidesse. Selle vahega ainult, et me saime need parast ikka endale - neil on koikjal kassades eraldi ka pakkijapoiss ja koik oleks tore, kui nad nii kohutavalt neid kilekotte ei raiskaks. Need on kull ohemad kui meie omad, aga ikkagi, rohkem kui uhe meloni kannataks valja ikka kull!

3. Joshi ema ootas meid vaga. Juba saabumisel avastasime, et ta oli meid oodates ka ettevalmistusi teinud: kulmikus oli toitu, lastetoas uusi manguasju, koogis potte-panne, mida onu kull ei kasutaks jne. Voodiriideid oli ka varutud ja aluslinad ilusti voodissegi pandud. Meie voodis oli ka tekilina, aga lastel mitte. Joshi ema lihtsalt maletas, kuida meil on kombeks, aga Ameerikas tegelikult tekilina peaaegu ei kasutata. Neil on tekiks comforter ja sellega magatakse ning seda pestakse nagu lina. Imelik, see on suur ja mahuline nagu vatitekk, mahub ainult uksi pesumasinasse. Aga nii see on, kokkuhoid siin kull paljudele eluviisiks pole.

1. päev Ameerikas: lahti pakkimine

2010-08-24T09:43:00.000-07:00

Saabusime eile. Lapsed on toesti suureks saanud - seda naitas see, kui lihtne nendega juba reisida on.

Oi, pean vabandama, et eesti kirjakeele parlid - tahed tappide ja lainetega mu eelmisest lausest on kaduma lainud, aga jube tuutuks laheks igat tapitahte Alt-klahvi abil sisse tippida. Seega palun lugejatelt vabandust ja lahen lihtsamat ja nuditumat tapivabat teed ... ilmselt kogu Ameerika aja jooksul!

Tallinna lennujaam on toesti vaga ilusaks ehitatud. Kuna minu kohver osutus ainsana meie nelja kohvri seast liiga raskeks (lubatud oli vaid 32 kilo ja mul oli 36 kg), siis pidin seda kergendama ja asju umber tostma enne kui mind uldse jutule voeti. Oma maavillase kampsuni vahetasin koheselt roosa elegantse mantli vastu, tshing-tshing 1kg maha; koik ehted laksid kaasaskantava pagasi kotti, kust siis sai neid ka keha kulge kinnitada, veel kaks kilo, ahahaaa. Platud surusin kotti ja panin kingad jalga. Ja nii, vaike sisalikunahast kaekotike sorme otsas oli vaga mall mooda lennujaama avaraid koridore ringi patseerida ja turisti mangida.
No nii, kutsumise peale laksime varavasse, et siis viimastena viimasel minutil lennukisse siseneda. Esimesed 45 minutit Tallinnast Stockholmi kulusid pohiliselt selle peale, et ennast taas lennuki ja lendamisega harjutada, sest ma pole ammust ajast enam ohutransporditeenuseid kasutanud. Pisut jube oli ohku tous kull: see metallhobu laperdas nii mis hirmus ja madalate pilvede sees polnud muud kui uks ohuauk teise jargi. Siis sai kommi, juhuu, ja vett, siis pidi vahetama kohti, sest molemad lapsed tahtsid pidevalt akna all olla ja valja vaadata. Onneks kulus selle peale pea kogu sirge lennu aeg, sest varsti saabus ju laskumine Arlandal.
Stockholmist Newarki lendasime ca 8 tundi. SASi lennukid on nii modernsed, et igal istekohal on ees vaike ekraan, kust saab pidevalt vallida umbes 20 filmi ja seriaali vahel. Samuti saab mangida mange, ka Sudokut ja muid mottemange. Siis antakse ju 2 korda korralikult rohke joogiga suua, nii et elul pole vigagi. Meie laste roomuks oli ligiduses ka teisi lapsi, nii et seltsi elu vottis lennu lopuks juba lausa tuure ules. Uhe 4-aastase poisi ema tunnistas, et Zoe olla ta poja sudame roovinud.

Siis olimegi akki kohal. Kuna pooled pereliikmed on ju lausa Ameerika kodanikud, siis valisime piiripunktis loomulikult luhikese saba kodanikele. Zoe oli selleks ajaks magama jaanud, nii et ma tassisin ta magavana piirikontrolli, kus ta siis minult Joshile ulekandmise hetkel kahjuks siiski arkas. Koik laks ilma uhegi komplikatsioonita: minu sormejaljed votetud ja minu naopilt tehtud, laskis piirivaht meid Tôotatud Maale.

Kohvrid saabusid esimestena ja nii me siis jalutasime - Zoe ja Janek kaest kinni nagu postkaardil ees, mina ja Josh kumbki kahe kohvriga nende kannul - lennujaama ooteruumi. Ja kohe seal olid ka kallid sugulased, Joshi isa ja vend Justin, et meid pohjapoole soidutada. Neil oli varutud sooki ja jooki ja juttu jatkus muidugi kauemaksi. Lapsed vajusid vaikselt uneholma ja ilus ning vihmast niiske/varske Connecticuti loodus oli varsti autoakna taga meid tervitamas. Onu pool Oxfordis (Massatchusetsi osariik juba) ootasid meid ka Joshi ema ja ode ning teine vend, kellega me siis veel moned tunnid monusasti lobisesime.

Jääge hüvasti, sõbrad, me kohtume pea!

2010-08-19T00:22:00.000-07:00

"Sõbrad, Teiega on hea, aga elu samme seab ..." laulab Jaan Tätte ja eile seda laulu autos taas kord kuulates kangastusid mul silme ette kõik need vahvad päevad ja ööd, mil Teiega koos on olla saanud. Nii et palun vaid, et kui te näete kuud seal mustas öötaevas, siis mõelge, et kuidas meil seal teisel pool läheb, kus praegu on päev ja mida kõike lõbusat me veel teeme kui ma ükskord tagasi olen ....

Sõprade laul nr 2
Jaan Tätte / Jaan Tätte

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet’ minu saabumise sadam.

Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:

Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.

Refr. Ja mu õnn võiks olla suur …

Kuum paar

2010-08-11T11:34:00.001-07:00

Meenutus aegadest, kui ma veel tõlgina aianduskoolis kasulik sain olla. Kel huvi, see kaegu lisa siit: http://picasaweb.google.com/Gartenbauschule.Langenlois/EuropaischesGartenbaulehrerSeminar2009InEstland#

Tondirabas loodud sidemed ainult tugevnevad ajaga (alapealkiri "Lood lödiga")

2010-08-11T06:14:00.000-07:00

Kui midagi toimub juba kolmandat aastat järjest, siis on tegu juba tõelise traditsiooniga. Ja kindlalt nagu hommikune päikesetõus, olid minu kallid õpetajannad, sõbrad Tondiraba Keskkoolis õpetajamise päevilt, ka sel suvel meie Leppoja talu hoovis. Sel aastal pidi neid kaua ootama, sest augustisse pole trehvunks veel lükkunud. Ja see ei olnud kerge ootamine, sest igatsus kippus hinge ja ooteaeg tundus pikk.
Aga siis nad tulid - päike hakkas heledamalt ja kuumemalt hõõguma, naeru ja nalja oli kõik kohad täis, ja see ei lõppenud enne kui augustikuine sume öö oli juba hea mitu tundi meie üle oma pehmet tekki laotanud.
Kuna kõik teised olid ka aasta jooksul korduvalt kokku saanud, siis meie pere lood ja tegemised olid alguses teadagi vestluste tulipunktis. Eelkõige me pereisa, mu kalli abikaasa juhtumised kaugel Ameerikamaal. Ja meie, ülejäänute, hakkama saamine kolmekesti sel raskel ja lumerohkel talvel. Mul ei jäänud muud üle kui tänada aianduskooli direktorit, et ta mind jaanuaris töölt lahti laskis ja lastega koosolemist ja -elamist võimaldas. Muide, ta on jälle üleriigilises meedias Räpina aianduskooli kohta kirjutise üllitanud (vt 10. augusti Postimehe Peipsiveere erist).

Aga meite pool oli hea ja mõnus olla ning kui ma teistele oma hetke lemmikut Mihaly Csikszentmihalyi "Kulgemise" raamatut ja selle sisu tutvustasin, siis ei jäänudki muud üle kui vaid nentida, et meie just seda teemegi - kulgeme, nimelt. Ja seetõttu venisid kõik söögikorrad 3-tunnisteks ja vähemalt 2-3 korda tuli kohvi juurde keeta, sest seda pidevalt ei jätkunud söögikorra lõpuni (mõni ime siis).

===
Üks vanamees loeb köögilaua taga ajalehe ja järsku lausub oma prouale:
"Oi, naabri Aino on ära surnud".
"Millesse?" küsib naine.
"Ei ole pandud," vastab mees.
"Issake, kas siis sellesse ka surdakse. Mul on siis ju varsti minek, kallis!" karjatab naine ehmunult.
===

Selle aasta kokkutuleku suureks uuenduseks oli see, et me kõik koos Männisalust mõne päeva pärast Peipsi äärde Kurule suundume ja seal veel oma kolm päevakest üheskoos õhtusse veeretame. Kahjuks pidid paar võitluskaaslast teisest etapist loobuma, aga selle eest oli minu pere in corpore kaasa tulemas, et mitte hetkeksi sellest lustist ja rõõmust kaugele jääda.

Joshua oli mulle oma Ameerika kooli kolleegiumiga kolmapäeva õhtuks Skype kaudu töövestluse kokku leppinud, nii et kui ülejäänud suundusid Kurule saabudes randa, siis meie läksime Iisakule, et siis selle Wifi alas Internetiühendus luua ja tööintervjuuks valmistuda. Peab ütlema, et tehnoloogia sellesisuline areng oli tõeliselt nauditav ja vabastav, sest 50-minutine intervjuu sujus ilma igasuguste tehnika tõrgeteta ja lõi tänu restorani terassile ja ilusale suve ilmale äärmiselt vaba ja muretu atmosfääri, mis ei andnud sugugi mahti ärevuse tekkimiseks. Näis, mis saab olema nende otsus minu töölevõtmise asjus, aga mitteametlikus tagasisides Joshile kiideti mind ja mu profesionaalsust, hmm!!??

No nii, ei jäägi muud üle kui vaid kirjeldada viimast õhtut Kurul. Kuna meie pere liikmeid oli kõige rohkem, siis saime magamiseks suure toa. Minu lapsed ja mees läksid juba magama, kui meie teised veel, loomulikult, terassil, täpselt suure toa ukse taga kõkutasime ja lõkerdasime. Ja nii ikka edasi ja edasi, tundide kaupa. Hommikul oli Zoe imestus suur kui ta mind voodist ei leidnud, sest kuna Joshi madrats läks õhust tühjaks, hõivas ta minu koha Zoe kõrval, aga Zoe kui kõige varasem magamamineja, hõivas taas Janeki voodi, siis lõpeks magasid Josh ja Janek hoopis koos ja mulle ei jäänudki ruumi ....

Igatahes, kui Zoe hommikul kööki piilus ja uuris, et kus ma võiksin olla, siis vastati talle, et ema magab ... ühes kohas. Ja see oli perenaise abieluvoodi, kus oli tõeliselt hea ja turvaline 4-tunnisest naerumaratonist toibuda. See, et see kestis just vähemalt 4 tundi, oli Joshi arvamus, kes selle saatel uinuda püüdis ja kes ei oleks uskunud, et selline asi üldse võimalik on kui ta poleks seda ise pealt kuulanud.

Ütleme siis nii, et just selliste tõeliste hetkede nimel me ikka ja jälle kokku saamegi. Viva, sõpruskond!

Seto värk on äge värk

2010-07-15T04:41:00.000-07:00

No nii, nüüd on siis kõigil meie pere liikmeil võimalik olnud ennast Jaanikul välja elada ... ja mõnel koguni kaks korda. Kuna Josh oli 19. juunil just Metsikust Läänest saabunud, siis jäi ta vabatahtlikult koju mandli operatsioonist taastuvat Janekit kantseldama (Zoe jäi lihtsalt magama) kui mina külarahvaga tule ääres oma hinge välja laulsin. Kui muud ristiinimesed pidasid Jaanikut 23. õhtul, siis meie kandi setodel oli pidulik õdak alles mineval reedel Kärel.

Kärel oleme ennegi käinud ja pole kunagi pettunult tagasi tulnud. Nii ka sel aastal - sel korral võeraiks kaasas linnast tulnud õde ja tema kallim. Mõlemail oli menu kohalike hulgas tohutu, mida jäävad tunnistama juurelolevad fotod.

Setod on väga vahvad: nende kirg ja tahe oma kultuuri alles hoida ja seda igapäevaselt kasutada on igati südantsoojendav. Käisime ka Seto leelopäival Värskas ja sealt saadud energiasüst aitab ka selles leitsakus ellu jääda.

Aga Kärel juhtus nii mõndagi: Evald (ülemisel pildid keskel) tundis oma rahva kutset ja mõistis, et kui ta oleks noorem, siis hakkaks kindlasti neid juhtima. Mina nautisin oma kalli mehe käevangu ja tugevat haaret tantsupõrandal. Zoe ja Piretki keerutasid ennastunustavalt, Janek vaid piidles pingilt tuld ega söendanud lavale läheneda. Kui tuleriit ümber kukkus, siis lendas tuhandeid sädemeid öhe ja ka rahva sekka. Meil Zoega olid muidugi teada-tuntut polüestrid üll ja need on äärmiselt tulekartlikud. Mina hoidsin targu eemale, aga Zoe vaeseke sai suure sädemega pihta, nii et väike kohalik džentelmen pidi ta kleiti tulest puhtaks rapsima ja sinna jäi suur-suur auk meenutama toda vahvat õdakut.

Maru möllas Männisalus

2010-06-15T03:32:00.001-07:00

Läinud laupäev ja pühapäev olid Kagu-Eestis tuulterikkad. Tegime laste ja õega kena tuuri läbi Võru- ja Valgamaa ning suur oli me üllatus, kui pealelõunal koju jõudes suure lehtes pärna oksa maast sauna kõrvalt leidsime. Ja suuremaks veel läks, sest peakohal oli puu kõige suurem oks tüve küljest lahti murdunud ja lebas koos oma pehkinud haavaga alumise oksa peal. Kõik see toimus ca 5-6 meetri kõrgusel.

Tulge kõik: VERIORA TÄIKA - Ostan-Müün-Vahetan

2010-05-07T04:57:00.000-07:00

Tänaseks on täika peetud ja esimese korra kohta võib öelda, et õnnestus täielikult. Huvi oli nii müüjate kui ostjate poole pealt suur ning soov ettevõtmist korrata juba sügisel ka olemas.
Mina esinesin viie artikliga: lilledest olid longus rebasheina, käokulla (õlelill) ja habenelgi istikud. Samuti pakkusin häid mahlakaid ja pontsakaid basiilikuid ning paprikaid. Viimased läksid kui soojad saiad, aga neid oli ka ainult 10. Kuna lilleistikud olid väga tagasihoidlike mõõtmetega, siis oli huvi nende vastu leige. Hea oli see, et õnnestus mõned siiski müüa ja mis kõige parem, mõned ka riidehilpude vastu teise müüjaga vahetada. Ja kuna Zoel on veel arusaamatum suhe riietega kui mul, siis vahetas tema lausa laada ajal oma kostüüme. Seda soosis muidugi minu õe riietega varustajaks olemine, kes talle neid kahel käel ette kandis. Janek sai ka ostu kirja: üks tema klassi poiss äritses koomiksitega ja Janek otsustas, et ilma Ämblikmehe seiklusteta edasi elada oleks raske.
Oli tore hommik!

Tegime Ära!

2010-05-03T23:25:00.000-07:00

1. mail Tegime Ära! Veriora kant on nüüd kohe palju puhtam! Meie kallis koduküla Männisalu oli juba enne sodist praktiliselt prii: kui naabritega oma maja juurest koos lastega alustasime, siis oli iga väiksema kui prügikese leidmine suur ja põnev juhtumine. Kirmsini kõndides saime siiski igaüks prügikoti põhja üht-teist. Naabri Külli oli Kirmsi bussipeatusse ette läinud ja tema saak hakkas juba ilmet võtma - pudeleid ja rämpsu oli seal rohkem kui meil 5 km peale kõigil kokku.

Kuna entusiasm oli nii suur, siis jätkasime Võru-Räpina maanteed mööda Räpina suunas ja korjasime maantee veerest kõik tühjad viinapudelid kokku. Hirm oli küll väikeste lastega kihutavate autode kõrval tuterdada, aga kuna eesmärk oli nii õilis, siis Tegime Ära! Üksikut prügi polnud hull korjata, aga seal, kus tee perv oli väga kõrge ja kõik autoaknast visatu kaob kiirelt vaateväljast, siis sinna olid "toredad" kaaskodanikud ikka kilekottide kaupa oma sodi tarinud. Talgujuht Ene pidi meile pügikotte juurde tooma ja neid klaasikilde oleksi võinud sealt perve seest välja kaevama jääda.

Kokku kogutud sodi viisime Veriora jäätmejaama, kuhu viimise ainus tingimus oli, et prügi peab olema sorteeritud. Hakkasime siis auto järelhaagisesse kogutud prahti sorteerima - ikka klaas eraldi ja metall eraldi ja plastik eraldi. See oli kõige vastikum, seal küünarnukkideni haisva prügi sees soperdada. Aga õilsad valla kodanikud, kes teise autoga olid just oma korjatud prügi toomas, lõid kohe käed külge ja koostöös sai meie tohutu hunnik sorteeritud nagu naksti. Vaat see oligi selle päeva kõige toredam mälestus!

Milorad Pavic "Kasaari sõnastik"

2010-04-28T23:03:00.000-07:00

Pavici raamat, mille lugemise just lõpetasin, aitas mind üle mu noorusaja mälestusest, et mulle ajalugu ei meeldi. Tegemist ei ole traditsioonilise ajaloolise jutustusega; väljamõeldis ja tegelikkus paistab olevat lootusetult sassis, aga mina seda ju ei tea, sest olen ajaloos üpris nõrk. Mulle meeldisid väga täiesti mõõdutundetult irreaalsed arutlused ja mõttekäigud, kus väga raske oli muiet tagasi hoida. Kõigi nende hullumeelsete asjade võimalikkuse ettekujutamine just oligi kõige mõnusam "Kasaari sõnastiku" lugemisel. Näiteks, pidevalt oli erinevates kehades liikvel Saatan. Otse loomulikult elas ta erinevatel ajastutel, aga teda sai ära tunda alati selle järgi, et tal oli mõlemal käel kaks pöialt ja seega ei saanud ta paremal ja vasakul käel vahet teha. Ning tal polnud kahe ninasõõrme vahel vaheseina ....

Konstantinoopoli ülikooli filosoofia professor Konstantinos Thessalonikest, kes Pavici järgi oli ristiusu eestkõneleja kasaari poleemikas, sai Filosoofi austava nimetuse just oma tänu oma erakordsele eruditsioonile. " ... [Ta] oli veendunud, nagu kõik arukad meremehed, et arukate kalade liha on kõvem ja vintskem kui rumalate kalade oma. Ainult lollid söövad nii lolle kui ka arukaid, samal ajal ki arukad valivad välja ja otsivad rumalaid."

Kati Murutari uus mees kui elektron

2010-04-28T00:43:00.000-07:00

Ma olen üldiselt väga kahv meedia tarbija. Kodus pole meil ei televiisorit ega raadiot. Ajalehtedest olen Õpetajate Lehe suur austaja ja vahel harva ostan Sirpi. Kui autoga sõites oma mõtted metsa hakkavad minema ja mingit välist ärritajat oleks vaja, siis kuulan alati Klassikaraadiot (meiekandis sagedusel 105,7 MHz). Poes käies loen Õhtulehe posteri läbi ja viin pilgu ikka naistekate kaante pealt ka üle.

Vaat sealt viimaste seast jäigi mulle silma, et Kati Murutaril on uus ja tõeline armastus. Mees olla tulnud tallu sulaseks, aga võitis perenaise südame ja sattus peremehe seisusse. Juba tollal lugedes mõtesin, et vaene mees, nüüd on siis tema kord avalikkuse ette tiritud saada. Aga tunne oli, et ega tagasihoidlikule ja maalähedasele Eesti mehele selline asi ju eriti meeldida ei või. Kuid kuidas peaks kuulus Kati Murutar teada saama, kas tegemist on tõelise armastusega või jahib mees lihtsalt avalikkuse tähelepanu ja kuulsust? Kohe tekkis mul paralleel elektroni mõõtmisega. Nimelt, elektron on nii väike, et teda ei saa mõõta meile teada olevate vahenditega (näiteks, valguse footonid). Sest mõõtmise käigus me mõjutame teda ja me ei mõõda enam esialgselt olukorda, vaid hoopis seda omatekitatud olukorda. Kui elektron kaheavalisest difraktsioonivõrest läbi lasta, siis üks elektron läheb mõlemast avast teatud tõenäosusega läbi. Kui hakata mõõtma kumbast ta läheb läbi, siis kindlasti sellest mille "ava ees me passime". Müstika, selles seisneb elektron laineline iseloom.

Nii ka Kati Murutari mehega. Selleks, et aru saada kas tegemist on tõelise armastusega, pidi teda avalikustamise tuleproovist läbi vedama ja tõeline armastus ei peaks sellele vastu. Nüüd siis ongi teada, et Katil oli hea mees, aga teda enam ei ole (nagu uuest klantsajakirja kaanelt lugeda võime). Kui ta oleks jäänud, siis poleks õige olnud! Loodame, et ta leiab uue ja veel parema või tuleb too tagasi. Sest pr Murutari kirjatükid kasvõi Õpetajate Lehes on mulle sümpaatsed.

Järjekordne looduse esietendus Leppojal: BRAVO!

2010-04-27T00:10:00.000-07:00

Tuleme meie tütrekesega naabri poolt jalutades koju ja jõuame oma tammede vahele küüni nurga juurde, kui mina korraga mõtlen, et mis imelikud kivid need meile sinna võsa serva tekkinud on. Ei läinud kaua kui mõistus registreeris, et need ju metssead, kes seal lõbusasti kümnekesi suure remmelga all midagi tuhnitsedes otsivad. Ma tean, et need pole just kõige sõbralikumad loomad ja võivad vabalt ka inimest rünnata. Seega hiilisime kiiresti sauna nurga juurde, et neid siis sealt pisut lähemalt piiluda. Aga kahjuks olid nad selleks ajaks juba võsa veerest ära läinud.

Jalutasime ümber maja ja imetlesime kevadlilli, kui järsku meie iluaia servas oleva imeliku kõrge kuuseheki taga olevalt põllult jälle neid "armasaid" loomakesi märkasime. Vahepeal oli neid juurde tulnud ja nüüd lugesin neid kokku üle 20. Olles ikkagi ohutus kauguses, vaatlesime nende tegemisi tükk aega lummatult, sest me polnud oma maja lähedal neid siin elamise ajal veel nägema trehvanud. Oli suuri ja päris tillukesi, kes vaevu rohu seest välja paistsid. Väiksed käisid hanereas teineteise kannul ja olid väga nunnud.

Kogu etenduse finaal toimus õhtul kella kuue paiku, kui pojake toas järsku hüüdis, et vaadake, sead on jälle siin! Oi-Oi, kogu meie põllulapp oli metssigadest must. Raske oli neid nii täpselt loendada, aga kuuekümne ringis võis neid vabalt olla. Vaat see oli ikka võimas vaatepilt!

Mina, maniakk!

2010-04-20T10:06:00.000-07:00

Üks endine kolleeg, ise samuti ülimalt värvikas kuju, kirjeldab mind kui maniakaalset inimest. Algul see arvamus šokeeris mind pisut, aga mida rohkem ma selle üle mõtteid heietan, seda rohkem ma hakkan selle arvamusega nõustuma. Olen maniakaalselt täpne ja maniakaalselt järjekindel, samuti on mul maniakaalselt null-tolerants igasugu lauslolluse ja rumaluse suhtes. Samuti on mul maniakaalselt tugev tahtejõud. Nii mõnigi mu lähedastest ilmselt nõustub kahel käel tolle endise kolleegi arvamusega, et ma olen kaugel tavalisest ja kui see ulatub väga kaugele, siis võib seda ju ka maniakaalsuseks nimetada.

Mida arvab Delfi rahvas

2010-04-15T23:28:00.000-07:00

Minu Õpetajate lehte saadetud artikkel on ka Delfi lugejatele kätte saadav. Kuna seal keskkonnas on oluliselt lihtsam kommenteerida kui Õpetajate lehe veebibersioonis, siis on seda ka usinalt tehtud (tänaseks on kogunenud lausa 17 kommentaari). Kommentaare saab lugeda http://www.delfi.ee/news/kultuur/uudised/article.php?id=30372973&com=1. On nii anonüümseid kui ka nimelisi kommentaare, mul oli neid kõiki huvitav lugeda.

Aina huvitavamaks läheb. 18. aprillil on veel lisandunud mõningaid (kahjuks küll anonüümseid) arvamusi, millega võiks juba vabalt haridusministri poole küsimuste ja ettepanekutega pöörduda.

Üks kommentaator kirjutab:
"Selliseid haridusandvaid asutusi on Eestis palju alustades juba lasteaedadest,kus juhataja on jumal.Keegi ei või oma arvamust avaldada,siis tehakse temast kohe jube inimene.Juhataja käib majas ringi ja koob intriige ja ajab töötajate kohta lolle jutte.Õpetajad on lolliks löödud ja madalamad kui muru.Et sa tõesti hea ja tubli õpetaja oled see ei huvita kedagi.Kui arvamust avaldad siis koondatakse.Haridusasutuste juhtide valimine 5 aastaks on igati õigustatud ja üle 10-ne aasta ei saa olla sama asutuse juht.Muututakse ülbeks ja asutuse areng pidurdub ja töö muutub rutiinseks.Asetäitjateks valitakse endale inimesed,kel puudub juhtimiskogemus ja inimesed,kes ei julge või ei oska teha edasiviivaid ettepanekuid,nad täidavad ainult käsku.Vahetage välja lasteaedade,koolide juhid,kes on olnud sama asutuste juhid üle 10-ne aasta.Nende asutuste töö on seiskunud ja roiskunud.Uus toob uut energiat ja edukust.Haridusministeerium peab tõhustama kontrolli haridust andvate asutuste juhtide töö üle.Kontrollid ei või olla äraostetavad vaid objektiivsed ja huvitatud olukorra parandamisest."

Teine kommentaator kirjutab:
"Täiesti nõus sinu [eelmise] kommentaariga. Õpetajatele on nõudmised oi kui suured ja järjest suuremaks lähevad, direktoritele pole neid ollagi. Piisab sellest, kui on sõnakuulelikud kohaliku omavalitsuse juhile. Mis puutub kontrolli direktori üle, siis kontrollivateks isikuteks peaksid olema hästi läbinägelikud ja inimesi tundvad isikud, sest ülbed asutuste juhid on tavaliselt ka osavad manipulaatorid ja asi see neil kontrolli ära petta ja puudujäägid mõnede nende jaoks ebasümpaatsete alluvate kraesse keerata. "

Anonüümseks eelistavad inimesed jääda ilmselt sel lihtsal põhjusel, et minu näol on tegemist kõigile arusaadava ja küllalt ilmeka ebamugavast töötajast lahti saamise näitega: ei maksa suud lahti teha ja olukorda kritiseerida, olgu see kui tahes sürreaalne või idiootlik.

Õpetaja arvamus ei huvita kedagi

2010-04-09T01:23:00.000-07:00

Kui koolijuhi tööleping muutus tähtajatuks, toodi põhjenduseks, et nii saab ta pikemalt ja põhjalikumalt koolile pühenduda. Paraku on juba näiteid, kus tähtajatu tööleping võimaldab ennast hoopis lõdvaks lasta ja pühendumisest pole juttugi.

Kahjuks võib juhtuda nii ka heas koolis. Ei pea olema Räpina aianduskooli lõpetanu ega õpetaja, et teada legendaarseid õpetajaid Otto Tigast ja Adolf Vaiglat. Samalaadseid kuulsusi on aianduskoolis tööl ka praegu: mitme raamatu autorid Tiina Paasik, Jaan Kivistik , Reet Palusalu ja Reti Randoja-Muts, dendroloog Andres Vaasa ja teisigi. Kooli vilistlane Ants Bender on koostanud põhjaliku kirjutise teadlastest, kes on Räpina aianduskoolist sirgunud, ja sellega saab kooli kodulehel tutvuda. Ajakirjanik ja vilistlane Madis Jürgen on mahlakalt kirjeldanud oma õpinguaega Räpinas.

Mis jääb fassaadi taha?
Samas toimub Räpina aianduskooli paraadkülje varjus ka midagi muud. Kurb on pärast põhikooli Räpinasse tulnud noorte saatus. Mõnedki neist õpivad selles koolis eelkõige jooma, suitsetama kindlasti. Õpilaste küsitlustest selgub, et ka narkootikume on Räpinas kerge kätte saada. E-koolist on näha, et põhjuseta puudumisi on sadade tundide kaupa.
Asusin Räpina aianduskooli haridustehnoloogina tööle 1. septembril 2008. Kuna kuulusin algusest peale juhtkonna koosseisu, sattusin kohe koolielu igapäevategemiste keskele. Ja kohe üllatas mind koolijuhi ja juhtkonna suhtumine eelmainitud probleemidesse. Neist eelistati mööda vaadata ja kui mõni probleem osutus liiga vintskeks, üritati seda kõigest väest siluda ja osalistele selgitada, miks on võimatu midagi ette võtta.
Ka minuga samal ajal tööle asunud õppedirektorit üllatas päevaste õpilaste käitumine. Ta püüdis olukorda parandada, hakates hilinejatelt hilinemise põhjust küsima. Kahjuks kooli juhtkond teda ei toetanud, pidades tema tegevust „liigseks usinuseks”, üksinda ei muuda aga kõige võimekamgi õppedirektor suurt midagi.
Hiljem sain teada, et õppedirektori kohale kandideeris mitu inimest, kuid valituks osutus millegipärast see, kes töölevõtu vestlusel puhtsüdamlikult tunnistas, et tal puuduvad suure kooli õppedirektori tööks vajalikud kogemused. Teiste kandidaatide seas jäi ukse taha kooli oma töötaja, Lõuna-Eestis tuntud koolitaja ja tugev metoodik, kellel oleks reaõpetajale pedagoogika vallas palju anda olnud. Miks eelistati ebakompetentset inimest? Nõrk juht eelistab endast nõrgemaid alluvaid?

Kuue õpetaja avalik kiri
Möödunud sügisel ei tahtnud kuus õpetajat enam senise olukorraga leppida. Neile tegi muret mitme aine õpetamise ebaühtlane ja madal tase, halvasti korraldatud praktika, õpilaste süstemaatiline puudumine, nende murede eitamine ja mahasalgamine, algajate õpetajate ebapiisav toetamine, kooli kutse- ja sotsiaalnõustaja ebapädevus, logopeedi, eripedagoogi, psühholoogi puudumine kooli personali hulgas ja mitmed muud koolikorralduse elulised probleemid. Tänaseks on leitud psühholoog, kes käib mõni kord kuus Räpina aianduskoolis, aga ebapädev sotsiaalnõustaja keerab endiselt õpilasi õpetajate vastu üles.
Need kuus õpetajat, keda õpilased armastavad ja aktustel ovatsioonidega tervitavad, kirjutasid kooli nõukogule ühise kirja, milles kirjeldasid detailselt probleeme, millega kooli direktor ja õppedirektor peaksid tegelema. Kooli nõukogu soovitas direktoril kirjas toodud probleemidega tegelema hakata, kuid kujunenud olukorras kaassüüdlastena ründasid nõukogu liikmed ühtlasi ka kirja kirjutanud õpetajaid.

Ka ministeerium näeb puudusi
Võib-olla õpetajad liialdasid? Vaatame aiandusliidu ning haridus- ja teadusministeeriumi eelmise kevade ümarlaua protokolli. Seal märgitakse, et iluaianduse eriala lõpetanutega ei saa rahule jääda. Vaatame maastikuehituse kutseeksami tagasisides jaanuaris 2010. REKK-i esindaja osutab seal, et õpilaste juures annab tunda vähene praktiline töökogemus ja elementaarsete töövõtete puudulik valdamine. Haridus- ja teadusministeeriumi jaanuaris läbi viidud teenistusliku järelevalve õiendis märgitakse, et Räpina aianduskoolis tuleb teha ümberkorraldusi, et tagada õppe- ja kasvatustegevuse tulemuslik juhtimine. Samast õiendist, mis ripub igaühele lugemiseks ministeeriumi kodulehel, osutatakse, et õppenõukogu koosolekutel pole analüüsitud õppe- ja kasvatustöö paremaks muutmise võimalusi. Muide, samale vajakajäämisele osutas 2006. aastal läbiviidud järelevalve. Mis võib olla põhjus, et nelja aastaga ei ole midagi muutunud?
Järelevalveõiendis on ka ülevaade õpilaste küsitlustest. 42% neist ei nõustu väitega, et õpetajad on neile eeskujuks. Põhjusi ei pea kaugelt otsima.Näiteks suitsetas kooli IT-spetsialist oma kabinetis. Juhtisin sellele direktori tähelepanu ja ilmselt tegid seda teisedki, sest suits levis klassidesse ja õpetajate tuppa. Direktor aga leidis, et suitsetamine on haigus, ja küsis: „Mis ma siis peaks tegema, kas inimese töölt ära ajama?” Kui nägin rasedat töötajat siniseks suitsetatud ruumi sisenemas, otsustasin midagi ette võtta ja teavitasin Räpina piirkonna tervisekaitse talitust. Mõneks ajaks olukord paranes, kuid direktor oli minu peale väga pahane ja küsis, kellele ma järgmisena kätte maksan. Tundus, et ta ei mõista, et seadust tuleb täita ja et kodanik võib ka südamevalust seadusevastasele tegevusele vastu astuda. Seejuures on suitsetamise lubamine vaid jäämäe tipp. Haridus- ja teadusministri 18. veebruaril kinnitatud Räpina aianduskooli teenistusliku järelevalve õiendis on seaduste eiramise näiteid kümneid. Kui kooli juhtkond ise seadusi ei täida, siis ei üllata, et seda ei tee ka õpilased.

Probleeme palju, lootust vähe
Üllatab aga see, et oma kooli parimate õpetajate nõuannete ignoreerimine on seadusega kooskõlas. „Tänane koolijuht teeb ja otsustab, kõik teised on talle nõuandjad, kelle nõu ei pea kuulda võtma, kui ei meeldi,” kirjutas Ilmar Kopso Õpetajate Lehes (18.12.09). Tundub, et nii ongi.
Probleeme on palju ja lootust vähe, sest kust peaks Räpina aianduskooli direktor teadma, kuidas koolielu tänapäevaselt juhitakse, kui tema viimane tõend juhtimiskoolituse läbimise kohta pärineb aastast 1978, nagu märgitakse HTM-i järelevalveõiendis. Ka ei vasta enamik juhtkonna pedagoogidest kvalifikatsiooninõuetele ning juhtõpetajatel puudub ettevalmistus osakonna töö juhtimiseks. Jõudsime ringiga tagasi – nõrk juht eelistab endast nõrgemaid alluvaid.
Aga keda minu arvamus huvitab? Mida saan mina kodanikuna teha, et Räpina aianduskooli sellest taagast päästa?

Avaldatud Õpetajate lehes 9. aprilli 2010 aastal koos mitmete kommentaaridega:

Kas konfliktist saab õppida? /Raivo Juurak/
Räpina aianduskoolis on juba palju ära tehtud /Heino Luiga/
Samal teemal / Indrek Naudi/
Samal teemal / Raivo Külasepp /
Haridus- ja teadusministeeriumi kommentaar
Koolijuht tegeleb üksnes majandusega / Krista Loogma/

Kivilindad on taas tükiga valmis saanud

2010-04-09T01:08:00.000-07:00

Lindakivi keskuses Tallinnas, Lasnamäel tegutseb juba mitmendat aastat õpetajate näitetrupp Kivilindad. Nende esimesel tegevusaastal olin isegi poole aasta võrra trupi liige, aga siis langesin elu sunnil välja, sest laps oli väike ja teised tegevused tundusid pakilisematena.

Sulle, lugeja kes sa Tallnna lähistel resideerud, soovitan küll etendusele minna:

VEIDI KUNSTI

(Wodehause´i ainetel)

kolmapäeval, 14.aprillil

kell 20.00

Lindakivi kultuurikeskuses

(Koorti 22).

Etendus on tasuta ja kestab tund aega.

Töövaidluskomisjonist sain täie laksuga vasta pükse

2010-04-09T00:48:00.000-07:00

Eile käisin Töövaidluskomisjonis istungil, mis arutas minu kahte nõuet Räpina Aianduskooli vastu haridustehnoloogi ametikoha koondamise ja ebavõrdse kohtlemise asjus. Kuigi asetasin kurjade vaimude eemale peletamiseks just loetud Richard Pipes'i Kommunismi raamatu lauale, otsustas töövaidluskomisjon mõlemad avaldused rahuldamata jätta. Ebavõrdse kohtlemisena ei loetud minu mõnitamist ja mustamist kooli õppenõukogu ees. Seadus seda ei keela, Võrdse kohtlemise seaduse eesmärk on tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel.
Kuigi jah, kui ma olen veendunud, et kooli juht on ammendanud oma pagasi kooli arengu toetamisel ja tal oleks palju suuremaid eduelamusi oma elus loota otsides rakendust teistel elualadel, siis kas see on seaduse silmis piisavalt tugev veendumus, mille omamise eest seadus mind kaitseb?

Mul on siiski hea meel, et ma Töö Inspektsiooni oma nõuded saatsin, sest nüüd ei saa ükski selle büroo ametnik väita, et haridustöötajate poolt pole töövaideid esitatud. Kurbusega peab tunnistama, et komisjoni juhataja ei olnud haridusasutuse valdkonnaga mitte väga kursis, sest pidi üle küsima, kas kooli õppenõukogu ja kooli nõukogu on erinevad asjad. Kuigi mõlemast institutsioonis oli ka minu avaldustes pikalt ja laialt juttu. Samuti pidi komisjoni esimees mulle selgitama ja tugeva joone vahele tõmbama probleemidele, millega nad tegelevad ja teisesisulistele probleemidele, mis ei kuulu nende valdusalasse. Nad tegelevad vaid Töölepingu Seadusest tulenevate vaietega ja ei kavatsegi arutada kooli juhtimisega seotud probleemide üle. Sellest saan ma aru ja seetõttu ei olegi üleliia kurb, et võitjaks ei osutunud. Kuna koolinõukogu kinnitas direktori ettepaneku koondada struktuurist haridustehnoloog ametikoht, siis oli minu töökoha ülesütlemine igati õige. Amen!

Seda, kuidas töötab kooli nõukogu iseseisvas ja demokraatlikus Eestis, arutame mõnes teises institutsioonis!

Kommunism kui kohutav ilgus

2010-04-08T00:27:00.000-07:00

Lõpetasin just Richard Pipes'i raamatu "Kommunism", mis ilmus Ilmamaa kirjastuse seerias 'Aken ilma', lugemise ja värisen siiani vastikusest ja vihast. Ma ei oska isegi täpselt kirjeldada, keda ma konkreetselt vihkan, aga nii kohutavalt kurb ja võimetu tunne hakkas.
Selle raamatu mitte vähem oluline osa on Peeter Tulviste kirjutatud järelsõna, kus ta veelkord rõhutab ja tsiteerib Pipes'i:"Venemaal, mis kommunismiga kõige kauem eksperimenteeris, on üks tulemustest see, et rahvalt on röövitud eneseusaldus. Et nõukogude korra ajal kõik korraldused, mis puudutasid ebaisikulisi asju, pidi tulema kõrgemalt poolt ja isiklikku alagatust käsitati kuriteona, on rahvas kaotanud otsustusvõime ükskõik kas suurtes või väikestes asjades (välja arvatud seal, kus loeb kriminaalne ettevõtlikkus); inimesed ootavad käske. [---] Rahvas on osutunud niihästi võimetuks kui ka soovimatuks seista oma jalgel ja oma saatuse eest välja astuda. [---] kommunism [---] on hävitanud neis ka tööeetika ja avaliku vastutustunde."

Kui Eesti maaelu on totalitaarselt mingi kriminaalse süsteemi poolt hävitatud, siis ei saa loota, et see nüüd järsku iseenesest ellu ärkab ja lokkama lööb. Just selle sama asja pärast, et inimene on muserdatud ja murtud, ning ta polegi enam võimeline tahtma ja omaalgatuslikult tegutsema. Maaelu ellu äratamiseks on vaja teha tõelisi ja mahukaid jõupingutusi riiklikul tasemel, et seda paha mis kollektiviseerimine talunikele ja teistele maaelanikele tegi, kuidagigi leevendada. Et maaelanikele usku elusse tagasi anda ... Minusuguseid on Eestis vähe, paljud noortest (ja vanadestki) siiski kahjuks lahkuvad maalt, sest tööd ei ole. Elu aitaks parandada ettevõtlikud inmesed, aga kuidas neid leida või luua kui aastakümneid tegutseti vastupidises suunas ja seda tehti äärmiselt jõuliselt? Ei aita mõnest aktiivsest hullust, sest nendegi jaks raugeb kui tuge ei tule.

Nüüd ma tean, mida ma järgmiseks loen - see on maaelu arengukava. Ma ei saa ju enne öelda, et midagi ei tehta, kui ma pole riiklike sihtidega kursis. Ja seejärel 2009 aasta Eesti inimarengu aruanne. Kahjuks oli selle nädala Õpetajate Lehes just palju juttu sellest Eesti inimarengu aruandest 2009 (vt kokkuvõtet http://www.kogu.ee/public/eia2009/EIA_kokkuvote09.pdf), mis võimendas veelgi mu ängi. Ma tean ju juba küll, et õpilastele ei meeldi koolis: õppimine ei paku ei huvi ega rõõmu, neil on ülimadal heaolutunne, aga ühel hetkel ei saa enam lihtsalt vaiki olla.

Minu mehe uus missioon

2010-03-30T00:17:00.000-07:00

Minu kallis Ameerika mees Joshua on eestlane. Vähemalt meeldib talle mõelda, et ta on eestlane. Sest ta elab ju Eestis. Meile, kes me oleme elanud siin pisut kauem kui 10 aastat, tundub kummaline, et inimene sellise asja peale tuleb. Aga kui mõelda Ameerika Ühendriikide peale, siis on ilmselt enamus selle riigi elanikkudest selle väitega nõus ja peavad ennast Ameerikas elades automaatselt ameeriklasteks. Sest teist moodi olekski imelik ja keeruline: millal kukub kell ja sa hakkad järsku ameeriklaseks? Kas alati on keeleoskus otsustav? Kas loeb võõrsil veedetud aeg ja kui kokkulepitud (kellega?) aeg täis, siis oledki kohe ameeriklane? Kas loeb ametlik kodakondsus? Ei usu, ma arva, et inimese sisetunne loeb ja selle järgi arvestades on Joshil igati õigus ennast eestlaseks pidada.

Josh on väga Eesti-meelne ja talle meeldib Eestis elada. Meeldib kohe nii palju, et ta on nõus ka teistele, veel kahtlejatele, Eestist ilusaid (ja tõestisündinud) lugusid vestma, et neile Eesti elu headust kirjeldada. Nii ongi mul mõningaid "sündinud eestlastest" tuttavaid, kes oma meestele Joshi telefoninumbri annavad, et Josh saaks neid veenda koos perega eestisse kolima.

Ja nagu me teame, siis siirus on see, mille vastu ei saa ega olegi mõtet võidelda.

Ei usu, et Joshua Ameerikas elades oleks eriti midagi teadnud välipeldikust või kaevust vee vinnamisest. Ja ega nüüdsel ajal ka enamik Eestlasi enam neid termineid igapäevaselt kasuta. Aga tema ja minu ühine elu viimase pari aasta jooksul maailma kõige ilusamas kohas Kagu-Eesti nurgakeses on meid positiivselt mõjutanud. Ja kui Josh vahest Ameerikas käib, siis hakkab ta isegi neid proosalisi asju taga igatsema. Sest need on olulised osad tema ilusast elust Eestis ....

Söögijahil kobras Kirmsis

2010-03-18T08:12:00.001-07:00

Sõitsin eile mööda Võru maanteed Räpinast kodupoole. Vaatasin aknast välja kui järsku käis läbi pea küsimus, et mis imelik puu see seal oli, pole enne märganudki - altpoolt niimoodi imelikult paks. Kuna tee oli tühi ja suur valge väljas, tagurdasin paarsada meetrit tagasi ja oma suureks imestuseks nägin usinat kobrast kõvasti puu kallal ametis. Ja seda kõike ca 20 meetrit maanteest Kirmsi kandis. Möödasõitvad autod ei häirinud teda sugugi.

Helistasin kohe fotohuvilisele naabrimehele, kes kiirelt kakaotassi tagant sündmuskohale kiirustas ja need teile näha olevad pildid tegi. Kahjuks käis auto uks liiga suure mürakaga kinni, nii et kallis kobras ehmatas, oma töö jättis ja teetruupi varju põgenes.

Mina ei ole kobrast enne elusana näinud ja olen väga rõõmus, et teda 15 minutit töö ajal jälgida sain. Alguses arvasin, et loom on, vaeseke, eksinud ja asjata ojast nii kauge puu langetamise ette võtnud. Loodusetundja naaber selgitas, et ta seda sugugi tammi tegemiseks ei langeta, vaid et ta sööb hoopis puu õrnemaid oksakesi, mida ta muidu kätte ei saaks.

Samuti sain selgeks, et kobras on taimetoitlane ja saarmas on see, kes sööb kalu. Kobras ehitab tamme vee piiri kaugemale nihutamiseks. See on tema turvalisuse huvides, sest maismaal on ta väga aeglane ja kohmakas käija ning langeb seal vaenlaste saagiks. Kuigi tema teravate ja tugevate hammastega mitte iga kiskja rammu katsuma ei kipu. Kui kopral vesi ojas laiemaks paisutatud on, siis on tal julgust rohkem ja sööki rohkem.

Veriora - minu kodukant

2010-03-10T00:08:00.000-08:00

Töötuna, nagu ma nüüd olen, on mul palju rohkem vallamajja asja. Mitte just sellepärast, et seal tööd pakutaks või rahalist abi, aga just seetõttu, et sealses uues külakeskuses on hea olla. Uue maja planeerijad on teinud oma tööd südamega. Kiidan südamest Veriora vallavalitsuse töötajaid, et nad on nii inimesekesksed ja abivalmid.

Uues külakeskuses on minusuguse maanaise jaoks väga mugavad olud loodud: kuna elamine Männisalus toimub meil päevast päeva 10 A suuruse peakaitsemega, siis on külakeskuse pesumasin ja kuivataja kui Jumala kingitus. Kasutan seda pea iga nädal. Et ei peaks pesumasina kõrval niisama passima, siis kasutan raamatukogu ja sealset Avalikku Interneti Punkti (AIP), kuna siis pole koju Internetti vajagi. See on mul justkui kontor, kõik asjad saan aetud äärmiselt meeldivas ja sõbralikus õhkkonnas. Hommikud kuluvad peaasjalikult tööotsimisele ja siis ongi raamatukogus rahulik. Kui on vaja lastele kooli-lasteaeda järgi minna, siis on mul aeg raamatukogu arvutisaalist lahkuda, sest saabuvad pisut lärmakamad kooli-jõmmid ja asuvad omi asju arvutis ajama. Meil kõigil on ju oma elu elada.

Ja et ei läheks liialt töiseks, siis on külakeskusel ka köögike, kus saab teed ja kohvi keeta ning külmkapis lõunasöögiks varutud toite hoida. Vallatöötajad pakuvad seal oma pauside ajal meeldivat seltskonda. Kui töötu elu on nii kena, siis väga tööle ei kipugi ....

OI-OI, aianduskool!

2010-03-05T01:50:00.001-08:00

Tere, inimesed!
Leidsin Haridusministeeriumi kodulehelt Eesti koolides läbi viidud välishindamise õiendid. Muude hulgas on ka Räpina Aianduskooli tulemused:
http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=10032

Sealt võib lugeda, et aianduskoolis ei ole täidetud mitmeid haridusministri määrusi. Näiteks,

nr 10 "Kutseõppeasutuse nõukogu tegutsemise kord"
nr 65 "Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded"
nr 265 "Eesti Hariduse Infosüsteemi asutamine ning põhimäärus"
nr 13 " Kutseõppeasutuste pedagoogide vabade ametikohtade täitmiseks korraldava konkursi tingimused ja kord"
nr 69 "Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord"
nr 90 "Kutseharidusstandard"
nr 16 "Kutseõppeasutuses peetavate õppetegevuse alaste kohustuslike dokumentide loetelu, nende vormid ja täitmise kord"
nr 69 "Kutseõppes kasutatav ühtne hindamissüsteem"
nr 33 "Õpilaste kutseõppeasutusse vastuvõtu kord"
nr 40 "Riigiasutuse ühiselamute kasutusse andmise tingimused ja kord"

On ka seadusi, mida on rikutud. Näiteks:

"Haldusmenetluse seadus"
"Kutseõppeasutuse seadus"
"Täiskasvanute koolituse seadus"

Minu jaoks oli kõige šokeerivam lõik, kus järelvalve tuvastas, et kooli direktoril puudus dokument juhtmisalase koolituse läbimise kohta hilisemast ajast kui 1978. aasta. See selgitab kõik!

Lapsepõlve suhete määravast tähtsusest kogu edasiseks eluks

2010-03-03T00:12:00.000-08:00

Olen saanud taas tangu tera võrra targemaks, sest Martti Paloheimo raamat "Lapsepõlve mõjud" on läbi loetud. See on karm raamat, mida nendele ei julge soovitada, kes ei ole vaimult valmis oma lapsepõlve traagikatega taas kohtumiseks.
Hr Paloheimo väidab nimelt, et peaaegu kõikide tõsiste psüühhiliste tervise probleemide taga on lapsepõlves kogetud väärkohtlemine - nii füüsiline kui ka vaimne. Selleks võivad olla peksmine, hülgamine, armastuse ja füüsilise kontakti puudus ja veel palju, palju teisi "vältimatute heade" puudumisi või "välditavate halbade" esinemisi peresuhetes. Need tekitavad normaalselt erineva meeleseisundi, näiteks hingevalu, kahtlustusluulu, sundmõtete käes kannatamine jne.
Autor väidab, et ka alkoholisimi põhjuseks on lapsepõlve traumad. Ta selgitab oma uskumist nii: inimene on esimest korda alkohooli tarvitades kogenud seda, et ta tunneb ennast siis vabana ängistusest ja see kannustab teda seda tunnet taastootma ikka uuesti ja uuesti alkohooli tarvitades. Neid inimesi jälitab mingi peidetud isiklik painaja, mille eemale peletamine joobe abil on vältimatu, et inimene võiks üldse hakkama saada. Teisedki alhoholismi uurijad tunnistavad, et selline isiklik paharett on olemas, aga nad ei ole leidnud sellele põhjendust.

Ülistuskiri Õpetajate Lehele

2010-02-23T01:46:00.000-08:00

Olen juba paar kuud Õpetajate Lehe tellija ja aina rõõmsamaks muutun, et see olen. Reeded on muutnud oma tähendust: nüüd ei saa enam kunagi postkastist reedel nii mööduda, et sealt lehte ei looda leida. Jätan lehelugemise õhtul viimaseks asjaks, sest enne magama minemist on kõige paremad lugemishetked - hambad pestud, lapsed magama pandud, teki all soojas. Ja tihti muutuvad reede õhtud pikaks just see tõttu, et ei täi lehete käest panna.
Autorid on enamuses sellised, kes on ka minu jaoks paljudes küsimustes autoriteedid. Huvitav on lugeda tarkade inimeste mõtteid, isegi siis kui nad minu omadega ei ühti. Tihti olen sunnitud haarama pastaka (vanast harjumustest ikka punase), et pärlid alla joonida ja siin Teiega jagada.

KOOLIREFORM
Agu Ojasoo ei mõista kadedaid kurtmisi, et eliitkoolid "roobitsevad andekad endale" ja jätavad särades nn piirkonnakoolid kaugele maha nii riigieksamite kui ka olümpiaaditulemuste pinnal. Ta leiab, et mitte õpilane ei pea andma koolile sära, vaid kool peab olema selleks, et anda õpilasele parimad arenguvõimalused.

Seda sama väidab ka Toivo Maimets, et Eesti hariduse üheks suurimaks probleemiks on muu hulgas erineva tasemega koolid.

Aga miks on nii, et paljude aastate jooksul on lahendamata see põhiseaduslik konflikt saada ühtlaselt head haridust igas Eesti koolis!?!??

Ekstreemselt 50-ndatesse: jalutuskäik Misso vallas

2010-02-10T00:06:00.000-08:00

Meie aastakäik saab sel aastal kõik 40 täis. Igaüks vananeb isemoodi, see ongi vahva. Üle-eelmisel nädalavahetusel käisin sõbranna Lee juubelil Tallinnas ja oli tohutult lõbus. Läinud nädalavahetus möödus Võru lähistel, kus klassiõde Erika tähistas oma juubelit väga eriliselt. Pidustused algasid GPS-mängu aarde toimetamisega Eesti-Läti-Venemaa ühisesse piiripunkti. Matka algul oli reisiseltskond veel väga rõõmsameelne:

Pildilt puudub vaid peretütar Laura, kes tegi pilti.

Nii, too nimetatud piiripunkt asub Misso vallas, Pedetse jõe kallastel ja kõige lähem asustatud koht on Parmu küla. Vt kaarti siit. Kahjuks on küll lähim talu varemeis, aga tee on suve ajal täitsa olemas. Nagu me teame, ei ole hetkel suvi ja kuna on üle aastate üks lumerohkemaid talvi, siis oli karta, et külateed sealkandis on raske lumekatte all. Juubilar pereema ja tema abikaas olla seal käinud, just talvel, ja siis oli neil vaja läbi lume kahlata ca 1,5 km. Laupäeval, 6. veebruaril, selgus kurblik tõsiasi, et sel talvel ja sel laupäeval nii kaugele autoga siiski ei pääse. GPS näitas sihtkohani 4,7 km ja see põhjustas teatava tuju languse. Kaasas oli peale täiskasvanute ja peaaegu täiskasvanute ka veel kaks 7-aastast poissi ja üks 4-aastane tüdruk.

Daniel Goleman "Emotsionaalne intelligentsus"

2010-02-05T02:23:00.000-08:00

Olen saanud taas maha ühe suure teosega. Ise ma seda loomulikult ei kirjutanud, aga ka selle lugemine oli paras katsumus. Kokkuvõtteks ütlen, et Goleman veenis mind selles, et emotsioonid määravad palju, viha ja rõõmu kogus inimese elus ei ole lõplikult geenide poolt ära otsustatud ja et lastele tuleks juba maast madalast tunnetega tegelemist õpetama.
Goleman räägib palju sellisest asjast, mida ta nimetab emotsionaalseteks oskusteks. Otse loomulikult on kõiki tundeid lubatud tunda ja ega keegi ei saakski neid ära keelata, sest see lihtsalt ei õnnestuks. Oluline on see, kuidas nendele tunnetele reageeritakse ja see on juba õnneks arendatatav oskus. Vajalik on osata oma tundeid ära tunda, aga sama oluline on ka teiste tundeid tajuda ja neile reageerida. See on EMPAATIA.

Otsisin Internetist midagi emotsionaalse intelligentsuse kohta ja leidsin ühe Äripäeva raamatu, Stephen Neale, Lisa Spencer-Arnell, Liz Wilson "Emotsionaalse intelligentsuse treening". Seal oli sissejuhatuses selline lugu:

Õnnelik aednik
Charlie oli õnnetu aednik. Kogu oma elu oli ta unistanud täiuslikust lilleaiast, kuid igal aastal nägi ta taas enda ümber närtsinud lilli, koltunud muru ja lokkavat umbrohtu. Isegi loomad ja linnud hoidusid tema aiast eemale.
Masendatuna järjekordsest ebaõnnestumisest, otsustas Charlie minna jalutama oma lemmikkohta jõe äärde. Tavaliselt oli seal vaikne ja ta sai üksi mõelda oma murede üle, kuid seekord nägi ta jõe kaldal istumas tarka. Charlie ütles võõrale tere.
Tark pööras aeglaselt pead ja ütles: „Mulle tundub, et sa oled õnnetu, mu sõber. Sinu silmad on nukrad, sinu õlad on längus. Ma näen kurbust sinu näos ja sa tundud olevat väsinud.” See tabas ootamatult Charliet, kes oli oodanud lihtsat viisakust. Ta üllatus, kui täpne oli targa hinnang,
ja pidi endale tunnistama, et see kõik oli tõsi.
„Kuidas te seda teate?” küsis ta. „Te isegi ei tunne mind.”
„Et näha inimese tundeid, ei pea teda tundma,” vastas tark.

... Edasi loe juba veebist aadressilt http://www.raamatuklubi.aripaev.ee/images/toode/excerpt_b4b25b48-b33e-4fa8-9a63-68558001d3cf.pdf

Sitatorn ja muud talvised skulptuurid

2010-02-05T01:24:00.000-08:00

Küll nüüd on ikka seda lumekest! Me oleme oma õuele kaevanud terve labürindi: maja juurest lähevad teed puukuuri, peldikusse, kaevu juurde, sauna ja autoni. Saunast ka jälle autoni ja maja teise otsa. Puukuuri tee hargneb vahepeal kaheks ja teine ots viib meid kompostihunniku juurde, sest ka sinna on vahest harva asja. Kui lund on palju, siis on vaja teda ju kühveldada. Seega on lumekuhjad teede kõrval veel kaks korda kõrgemad kui mujal. Tõeliselt kena vaatepilt, millest peaks lausa video meisterdama!

Teine vahva vaatepilt avanes mulle ühel hommikul peldiku august. Kaant kergitades lausa võpatasin, sest august piilus mulle vastu midagi, mille kohta ma ei osanud esialgu öelda oli see elus või mitte. Lähemal vaatlusel sai selgeks, et tegu oli eelmises elus elusa organismi jäädetega ehk siis maakeeli sitaga. See oli midagi juuresolevate piltide sarnast: suhteliselt detailirohke ja samas äärmiselt stabiilne - ta ei reageerinud mitte mingitele kergematsorti ümberlükkamiskatsetele.

Meie kandi Vana-Võro keeles kirjutatakse ja antakse välja Uma Lehte: http://www.umaleht.ee/. Seal kirjutab energeetik Ruitlasõ Olavi nii: "Talv om hää asi. Illos kah, saa pildimassinaga postkaartõ tetä, aknidõ pääl ijälille imehtellä ja peldikun sitatorni kaia, miä teküs tuust, et väläpeldikun ütstõsõ otsa sadanu junni är külmäse ja nii tekkünü torn varsti mulgust vällä kaema nakkas."

Sitatorn näitab ka tegelikult seda kui kinni inimesed oma harjumustes on. Kes käsib iga jumala kord täpselt samas kohas istuda. Võiks ju ahtrit pisut siia või sinnapoole nihutada, ette või tahapoole upitada, aga ei - väike salajane autist minus võtab täpipealt sama positsiooni ja nii see torn kerkib ja külmub ja kerkib omasoodu. Praegu ei täi veel kirvest sitaseks teha, aga küla pealt kuulsin, et ega muud suurt väljapääsu polegi kui et talle üks kõva hoop anda.

Soovin Teilegi üllatuslikke talveelamusi!

Onu Heino hakkas virgaks

2010-02-02T05:34:00.001-08:00

ONU HEINO HAKKAS VIRGAKS
Jaanus Vaiksoo
("Ilus emakeel" 1. kl eesti keele õpik Koolibrilt 2005)

Uuel aastal varavalges
onu Heinol rutt on jalges.
"Nüüdsest olen virk ja kraps
nagu tubli koolilaps."

Otsekohe asus tööle.
Pani püksirihma vööle.
Sättis valmis mõõdulindi,
sulepea ja musta tindi.

Hakkas mõõtma, rihtis, märkis.
Vaikselt endamisi kärkis:
"Ma ei ole küllalt virk
nagu näiteks väle nirk."

Heino mõõtis siit ja sealt,
mõõtis alt ja mõõtis pealt.
Mõõtis kõrgust, laiust, pikkust,
väljamõeldist, tegelikkust.

Mõõtis triipe, mõõtis täppe,
käsi, jalgu, varbaid, näppe,
nuge, kahvleid, potte, panne,
raamatuid ja mängukanne.

Mõõtis nuttu, mõõtis naeru,
otra, nisu, rukist, kaeru.
Mõõtis, mõõtis, mõõtis, mõõtis,
mõõtis, mõõtis - mõõt sai täis.

-------------*-*-*--------------
... ja lasi haridustehnoloogi lahti, sest tema on kõige kurja juur.

Head aega, Räpina Aianduskool!

2010-01-18T03:23:00.000-08:00

Ajad on rasked ja see nõuab tugevaid inimesi. Mõni murdub ja annab alla seal, kus seda teha kuidagi ei tohiks. Räpina Aianduskool otsustas, et saab edaspidi hakkama ilma haridustehnoloogita. Just nüüd, kus IT on murdmas jääd õpetaja ja enda vahel ning tuleb aina loomulikuma osana haridusellu. Oi-oi, Rafi! ütleksid lapsed ja vibutaksid haridusjuhi suunas näppu. Aga kus tema - mõtted mujal, pension ukse ees ja astelpaju õuel kasvamas: ei saa uutmistuhinas kuulda võtta mõistuse häält. Peab olema alalhoidlikult vanameelne ja säilitama sooja koha viimasteks tööaastateks.

Ega midagi, uued katsumused ootavad mind ees ja paremad päevad loodetavasti ka. Autoritaarsust ma ei talu ja karta on, et ega ma selles suhtes ei muutu.

Amen!

Haridusloolane Ilmar Kopso arvab, et meil on edasipüüdleva idealismi defitsiit

2009-12-29T03:35:00.000-08:00

Üks minu täiskasvanud õppijatest kirjutab mulle oma kodutöös, et " ... ilma võitluseta ei muutu väärastunud väärtushinnangud iial!"

Kui ma seda lugesin, siis mõtlesin, et õpetaja on ikka õnn olla. Mis see väike võitlus suure ürituse nimel ikka on, elame üle ja peame vastu! Tulevik on ju nii helge kui õpilased juba niisugused idealistid on.

Samas stiilis võitlusmõtted tekkisid mul Õpetajate Lehest haridusloolase Ilmar Kopso artiklit "Ajalugu ei õpeta, kuid ajaloost võib õppida" lugedes (http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2627). Eriti tunnen hetkel puudus sellisest haridusjuhist, kelle kohta käib hr Kopso lõik: "Rahast rohkem on Eesti haridusellu vaja liidrit, kes ärataks inimesed talveunest, tuleks vahel välja ka niisuguse jutuga, mille puhul ei saadagi algul aru, miks seda on vaja rääkida. Oleks vaja esinemisi, millest sünnib dialoog, mida arutataks pikalt."

Samuti olen hr Kopsoga ühel meelel selles osas, et õpetajad ei ole piisavalt jõuliselt otsustamisse kaasa löönud. On tõesti vaid vaikne nurin, aga oma häält kuuldavaks teha ei julgeta või ei õnnestu leida seda õiget kanalit. Õnneks on meie koolis terve pande selliseid, kes koondusid ja ütlesid välja, mis nad arvavad hetke olukorrast ja missugusena nad näevad kooli tulevikus. Oleks nüüd vaid vajalikel inimestel piisavalt idealisti ja visionääri võimeid, siis toimub murrang õiges suunas.

Karistamise psühholoogiast Tõnu Otsa vahendusel

2009-12-22T23:03:00.000-08:00

Kui ma mõned kuud tagasi kooli raamatukogus Õpetajate Lehte sirvides aru sain, et niimoodi püsti seistes vahetunni ajal ma kõiki tuumakaid artikleid läbi lugeda ei jõua, siis otsustasin, et seda lehte hakkan nüüd tellima endale koju. Ma olin ennegi aastat eest seda lehte vahelduva eduga lugenud, aga nüüd tajusin kuidagi väga tugevalt, et tegu on tõeliselt sisuka ajalehega.

Kuigi tavaliselt läheb kõik põlev meil kodus koheselt tulehakatuseks, siis Õpetajate Lehte hoian küll pikalt lauanurgal, et võimalusel kolleegidele siit ja sealt tsiteerida. Nii ka nüüd, tunnen kohustust üldusele ka oma ajaveebi kaudu levitada psühholoogilist teavet karistamisest.

27. novembri Õpetajate Lehes on psühholoog dr Tõnu Otsa artikkel "Karistatakse halba teagu, mitte paha last". Esimese asjana tsiteeriksin lõiku, kus autor teadustab ühe väikse osa poistest (ca 0,05% sündinutest) eripära nii: "On lapsi, kes arvestavad jõuna, millele tuleb alistuda, vaid füüsilist üleolekut ja kasutavad ka enda kehtestamiseks ainult füüsilist jõudu. Ning nende laste seas on enamik neid, kelle kasvatuses pole tehtud mingisugust viga. Pigem vastupidi - heasüdamlikkus nende kohtlemisel ainult süvendab nende arusaama enda õigsusest ja tugevuses ning enda kehtestamist teiste suhtes. ... Selliste laste jaoks on eri kultuurides erinevaid kasvatusasutusi, kus lapse vägivaldne käitumisakt surutakse maha samuti vägivallaga, kuid mitte löömisega, vaid kinni hoidmisega kuni rahunemiseni."

Mõned nopped karistamise psühholoogiast (http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=2493)

Karistada tohib ainult siis, kui lapse teadvuseni on jõudnud keelamine või teadaolev kehtiv keeld, mida ta eirab. (Laps vabandab end kõige sagedamini sõnadega „ma ei teadnud, et ei tohi”.)
Karistada tuleb kohe, kui sõnakuulmatus ilmsiks tuleb. Laps peab karistajat julmaks või tigedaks, kui konfliktsituatsioon on oma akuutsuse minetanud (psüühiline mikrokliima on rahunenud). Lapse ajataju erineb täiskasvanu omast ja tema õiglustunde jaoks on süüteol teistsugused „aegumismäärad”. („Ikka veel karistab, ma mõtlesin, et on juba andestanud/unustanud”.) Sel juhul võtab laps karistust kättemaksuna.
Karistada tohib ainult keelule mittekuuletumise eest. Füüsiliselt ei tohi mingil juhul karistada käsu mittetäitmise eest.
Kõige tõhusam karistus on vabadust piirav sanktsioon (koduarest, pidude keeld, telekakeeld, arvutimängude keeld, mõnel juhul ka sõprade külaskäigu keeld). Huvitegevusest või pikaajalistest projektidest kõrvalejätmist ei tohi karistusena kasutada.
Lapsele mõjub erinevalt isegi käsu ja keelu sõnastus. Paljusid käske saab ja tulebki sõnastada keeluna ja laps kuuletub. Võrdle „lõpeta kohe see lärmamine!” ja „lärmata ei tohi!”.
Enne keelamist või käskimist peame olema kindlad, et laps kuuleb ja kuulab, veel parem on tema tähelepanu kontrollimine enne keelamist: „Vaata siia ja kuula, mis ma sulle nüüd ütlen… nooguta, kui aru said.” (Lapse levinum vabandus on, et ta ei kuulnud, mida sa teha ei lubanud.)
Kui täiskasvanu ja lapse konflikt on viinud karistamiseni, eriti füüsiliseni, peab karistajast näha olema, et ta ei nahuta kurjusest, naudingu ja mõnuga, vaid on vastu enda tahtmist sunnitud seda tegema. („Mul on kurb/kahju, aga ma pean sind karistama selle eest, et…”)
Kui täiskasvanu ja lapse konflikt on viinud lapse karistamiseni, peab rahunenud olukorras, näiteks õhtul voodis enne lapse uinumist järgnema üks kolmest tegevusest vanema algatusel:
- andekspalumine („Anna andeks, et ma sind karistasin, aga sinu tegu sundis mind seda tegema!”);
- andeks andmine („Küllap said isegi aru, et sinu tegu läks üle igasuguste piiride ja see viis suure riiuni, aga olen selle sulle andestanud, uskudes, et sa enam nii ei tee”). See on lapse andekspalumisele provotseerimine. Andekspalumist lapselt nõuda ei tohi, muidu õpib ta sellega manipuleerima;
- leppimine („Tülitsesime, mis tülitsesime, mul oli piinlik, kindlasti oli sul ka, aga lepime nüüd ära.”). Nendel kolmel moel tüli lõpetades saab laps aru, et karistatakse halba tegu, mitte halba last.

Meil on koolis probleeme põhjuseta puudumisega. See tähendab, et õpilasel on loomulikult olemas põhjus, miks ta tundi ei lähe, aga see põhjus pole koolipere poolt aksepteeritut. Minu meelest peaksima ka meie rohkem süüvima psühholoogiasse ja proovima välja selgitada, mis põhjustab selle olukorra, millega õpetajad sugugi rahul pole. Samuti peaksime enam rakendama just 4. punkti Tõnu Otsa loetelus ja tegelema õpilaste õigustega. Kui me leiame, et õpilased ei ole kõiki oma kohustusi täitnud, siis ei ole millegagi põhjendatud see, et neil on samas kõik õigused alles jäetud. Selles seisneb minu jaoks vastuolu.

Lõpetuseks soovin lapsevanematele selget mõistust keelata oma last kategooriliselt juhtudel, kui ta teeb endale või teiste midagi halba või ohtlikku. Ainult siis jääb lapsesse alles ka inimesele omane ürgne instinktiivne käitumine - reageerida ohusignaalile tegevuse lõpetamisega ja peituda.

Õpiobjektide repod, osa 4

2009-12-21T23:54:00.000-08:00

Küsimus: Milline on temaatika, millega sa igapäevaselt tegeled? Kuidas süstematiseerida selle valdkonna informatsiooni? Kuidas on mõistlik loodud süsteemi visualiseerida? Kirjelda lühidalt milline klassifitseerimise ja visualiseerimise meetod sobib kõige paremini sinu info süstematiseerimiseks ning esitamiseks. Kui võimalik, siis illustreeri oma kirjeldust staatiliste või interaktiivsust võimaldavate illustratsioonidega.

Paljud kursuslased on valinud temaatikaks haridustehnoloogia ... selge see, haridustehnoloog sellega ju tegelebki. Et õppejõul ei läheks väga üksluiseks, siis ma võtan temaatikaks hoopis aianduse. See on lai valdkond ja ma süstematiseerin seda oma nägemust mööda (mis ei pruugi ju kattuda mõne teise nägemusega), arvestades pisut meie koolis hetkel pakutavaid erialasid ja ka võimalikke tuleviku erialasid.
Kõigepealt väike ekskurss teooriasse. Materjalide süstematiseerimise eesmärgil loodud hierarhilisi ja jäiku liigendusi nimetatakse taksonoomiateks. Alternatiivse meetodina on olemas tavakasutajate poolt loodav klassifikatsioon – folksonoomia.

Õpetaja Martin Sillaotsa materjalidest loen, et erinevaid võimalusi folksonoomiate ja taksonoomiate atraktiivsemaks esitamiseks kirjeldab ajakirjas A&A avaldatud artikkel. Repositooriumide arengu uus trend on muutuda andmebaasis stiilis üles ehitatud infosüsteemidest intuitiivselt kasutatavateks visuaalselt atratiivseteks keskkondadeks.

Vaatame, missuguseks muutub meie maastikuehituse õppekava, kui see märksõnapilvena esitada:Väga imelik, ma oleksin küll oodanud enam eriala terminoloogiat. Aga võta näpust - õppekava on ikka oskamise ja tundmise peale üles ehitatud.

Nüüd siis pisut aianduse klassifitseerimisest:

aiasaaduste tootmine
puukoolimajandus
maastikuehitus
floristika
aiasaaduste töötlemine

Nende valdkondade edasiseks detailseks kirjeldamiseks sobib minu meelest kõige paremini puu mõningase mööndusega alamate harude osalise seotuse kohta või siis mõistekaart, kus osad lõppharud on seotud:

Räpina Aianduskooli porrod võistlevad Leppoja talu kasvandikega

2009-12-21T23:38:00.000-08:00

Tere taas!
Aedniku aasta 2009 on ammu läbi. Varsti saab ka astronoomiline aasta läbi ja algab uus. Seda sama uut aastat ootavad ka kõik aednikud knnatamatult: kes seemneid tellides, kes arvutades, kes niisama mõnusalt soojal lesol mõtteid mõlgutades ja uuest vegetatsiooni perioodist unistades.

Õppevideote kursusel, kus osalesin, sain viimaks ka oma üllitise valmis. Lõpputööks valminud videot saab vaadata YouTubes http://www.youtube.com/watch?v=bew5N0fYiYM

Nüüd jääb vaataja otsustada, kus kasvavad Põlvamaa kõige vägevamad porrulaugud! Soovin Teile terast silma ja sooja südant!

Õpiobjektide repod, osa 3

2009-12-02T03:49:00.000-08:00

Avalda repositooriumis üks õppematerjal. Repositooriumiks võib olla näiteks Koolielu2, LeMill või mõni sinu poolt leitud keskkond. Tähtis on see, et keskkond võimaldaks sisestada metaandmeid, sest lihtsalt faili üleslaadimisest ei piisa.

Avaldasin Tarmo Evestuse koostatud materjali Eesti kaladest, mille leiab siit. http://www.koolielu.ee/pg/waramu/view/1-b2568006b31f56a2e7f643468c1fa2357ad605f9

Kommenteeri lühidalt, millised keskkonna poolt küsitud metaandmed olid sinu meelest vajalikud, mis üleliigsed ja mis on sinu arvates puudu. Võrrelge oma vajadusi IMS LOM (Instructional Management Systems Learning Object Metadata) või LRE LOM (Learning Resource Exchange Learning Object Metadata) spetsifikatsioonidega. Hinnake, millised teie jaoks olulised andmed (andmeväljad, fikseeritud sõnavara) on olemas, millised puuduvad.

Koolielu küsis minu käest õppematerjali sisestamisel minu meelest asjalikke metaandmeid: pealkiri, kirjeldus, võtmesõnad, õpilugu, keel, õppematerjali tüüp, autor, link, litsents, aine, vanuse alam- ja ülempiir, kas sobib õpilasele? jah/ei. Täitmata neist jäi mul õpilugu, sest kuna ma pole autor ega ka selle materjali järgi õpetanud, siis ei osanud esialgu sinna midagi panna. Hiljem küsisin autori käest ja temalt sain järgneva kirjelduse: "Antud õppematerjal on põhiliselt mõeldud loengu näitlikustava materjalina. Kuid oluline on ka praktilistes labori tundides abimaterjalina õpilastele (nt kahe kala perekonna sigimise võrdlemisel) ja kalade määramise õppimisel."

Samuti oli hea Koolielusse metaandmete sisestamisel see, et ta laskis valida mitu tüüpi, et kirjeldada seda õppematerjali.

Ülesande teine osa tundus algul keeruline, sest lühendid iseenesest ajasid pisukese judina peale, kuna ei tähendanud minu jaoks midagi. Seda ma tean, mida tähendavad metaandmed. Metaandmed on lisaandmed mingi esialgse andmehulga, näiteks õpiobjekti kohta, mis neid algseid andmeid kirjeldavad. Sellest teise taseme andmete kihist tuleb sõna meta: algsed e esimese taseme andmed kirjeldavad olukorda ennast, teise taseme andmed kirjeldavad algseid andmeid. Lihtne, eks ...

Aga nüüd läheb pisut keerulisemaks ...
Kursuse õpetajat Martin Sillaots kirjutab oma materjalides , et IMS on teinud kõik oma spetsifikatsioonid väga põhjalikul moel kõikidele huvilistele interneti vahendusel kättesaadavaks. Kuna IMS LOM on siiski vaid raamistik metaandmete kirjeldamiseks ja LRE (Learning Resource Exchange) keskkonna jaoks loodud LOM edasiarendus (Application Profile) pakub konkreetsemaid kasutusjuhendeid, siis uuringi pisut viimast keskkonda.

Kohe torkab silma, et osade väljade jaoks on kasutatav vaid fikseeritud sõnavara. See on minu meelest igati positiivne, sest just need "lõputud" väiksed erinevused otsingusõnade ja võtmesõnade vahel ei ole minu kogemuse põhjal andnud otsingule soovitud tulemust.

Võrreldes Koolielu metaandmete välju LRE LOM kohustuslike ja soovituslike väljadega märkan, et need on praktiliselt identsed.

Õpiobjektide repod, osa 2

2009-11-25T01:39:00.000-08:00

Tere!
Sel korral pidin tutvuma portaalidega (nt Koolielu, LeMill, LRE), mille üheks osaks on õpiobjektide repositoorium. Katsetasin õppematerjalide otsimist. Koostasin huvitavamatest materjalidest kogumikud.

Minu kogumikke näeb http://www.koolielu.ee/pg/waramu/collections/kyllikoppo

Selle ülesande sooritamisel süvenesin soome keele õppematerjalide otsimisele. Kuna elu on võtnud hetkel huvitavad pöörded, siis õpetan hetkel matemaatika asemel hoopis soome keele ja projektide kirjutamise kursusi.

Ma olen eelnevalt mitmel korral põgusalt tutvunud LeMilliga ja alati millegi pärast saanud sama emotsiooni osaliseks. Nimelt, materjale leidub igal pool, aga LeMill on huvitav selle poolest, et seal on valdkonnad MEETODID ja VAHENDID. Sinna ma alati satun ja siis imestan, et enamus neist meetoditest on kas poolikud, ealselt sobimatud või võõrkeeles. Ja ikka ja jälle nii ... Seega jätsin ma LeMilli sel korral torkimata ja asusin uudistama uut Koolielu2 portaali.

See meeldis mulle kohe väga. Soome keele materjale oli lihtne otsida, enamus neist vastas minu nõudmistele ja vajadusele ning seetõttu läheb osa neist kohe käiku. Et mul oleks endal kergem hiljem orienteeruda, koostasin koheselt kolm kogumikku. Materjale on kogumikkudes lihtne ümberpaigutada, kui peaks see tahmine hiljem tekkima. Samuti on uusi kogumikke lihtne luua.

Otsides endale asju, leidsin ka teisi vahvaid õppematerjale, millest kohe teisi oma kooli õpetajaid teavitasin.

Lähen ja uurin nüüd LRE'd, et homseks ka sellega kursis olla.
Tervisi,

Hendrik Relve loeng “Eesti looduse eripära Euroopa taustal”

2009-11-06T04:49:00.000-08:00

Keskkonnapäeva raames Räpina Aianduskoolis esines Hendrik Relve. Selle uskumatult lummava jutuvestja loengu märksõnad:

1500 km pikkune Balti Klint - Laadogast Ölandi saare lõpuni Rootsis.
Alvarid ehk loopealsed on unikaalsed, sinna hakati rajama esimesi põlde, kuna see oli looduslikult lihtne. Seal on ka vanad kivikalmed.
Jääaja jäänukid - hiid- ja rändrahnud - Muuga Kabelikivi (surima ümbermõõduga Euroopas) ja Ehalkivi (suurima kubatuuriga Euroopas).
Tänu headele geoloogidele hästi kaardistatud meteoriidikraatrid: Kaali, Ilumetsa, Tsõõrikmäe, Simuna, Kärdla ja Neugrund (1,5 m sügav ja ca 6 km läbmõõt mere põhjas).
Uskumatu elamus Matsalus lindude rände ajal.
Puisniidud - Tedremaa Pärnu-Jaagupi kandis (Koonga Küla Selts kannab hoolt), Laelatu puisniit (76 taimeliiki 1 ruutmeetril). Puude ümber on kasvukoht ka metsataimedel.
Järvselja põlismets (1 puupõlvkonna jooksul puutumatu, ca 100 aastat), ürgmets on mitme puupõlvkonna vältel inimtegevusest puutumata mets. " Ürgmetsust" tõestab sulgjas õhik Neckera pennata, sammal mis hakkab alles siis kasvama, kui 100 aasta jooksul pole inimene metsa puutunud.
Eestis on 20% soid, üle 50% metsa. Raba oleks justkui üks terviklik elusolend, mis koosneb turbasamblast. Turbasammal kasvab iseenda peal, tal pole juurt - ühest otsast kõduneb ja tesisest otsast kasvab.
Rabamaastik on tundrale sarnane ürgmaastik.

Õpiobjektide repod, osa 1

2009-11-03T00:32:00.000-08:00

Mul hakkas uus e-kursus, Martin Sillaots Tallinna Ülikoolist tutvustab õpiobjektide repositooriume ja õpetab neid kasutama.

Ülesanne1: Postitage käesolevale aruteluteemale kommentaar, kus tutvustate lühidalt oma huvi repositooriumide kursuse vastu ning püstitate enesele eesmärgi, mida soovite täita kursuse jooksul.

Vastus: Ma olen repositooriumidest õppematerjale otsinud, aga tulemused pole mulle sugugi rahuldust pakkunud. Mul on jäänud tunne, et seal on kahtlase väärtusega asjad, mida keegi on oma väga kitsa tarbe rahuldamiseks koostanud. Siiski olen leidnud ka mõningaid vahvaid asju, aga need pole hetkel olnud nendel teemadel, mida mul oli vaja leida.

Hans Põldoja tutvustas oma viitamiskursuses 4-5 repositooriumi, ma tegin neist oma kooli õpetajatele väikse ülevaate siin http://husamu.havike.eenet.ee/wordpress/?p=109

e-VÕTI projekti raames koostatud e-materjale leidsin e-Õppe Arenduskeskuse uuest repositooriumist ja olen mõnda ka juba oma õppetöös kasutanud. Näiteks, arvutialgõpetuse materjale.

Minu eesmärk selle kursuse läbimisel on, et ma õpin repositooriumitest vajalikke õppematerjale otsima ja leidma.

Kuidas saada endale hea tuju kui meel on kurb?

2009-10-12T23:01:00.000-07:00

Ilmselt on neid võimalusi rohkem kui üks. Mina sattusin vaatama üht videot http://www.youtube.com/watch?v=AmY3A_BzBWk , ja see mitte ainult ei pannud mind vähemalt kolmel korral turtsatama ja ühe korral valjuhäälselt naerma, vaid muutis ka minu suhtumist kultuskokka Jamie Oliveri. Ta on ikka tõsiselt andekas!

Söögitegemine on tõeliselt vahva tegevus. Seetõttu soovin fännidele palju sööjaid, sest see on üks eeltingimus, et söök õnnestuks.

Kagu-Eest rahvaarv väheneb kiiresti

2009-09-18T05:20:00.000-07:00

Lõunaleht kirjutab oma artiklis http://www.lounaleht.ee/?l=334&n=3513&p=1, et 8 aastaga vähenes rahvaarv Kagu-Eesti kolmes maakonnas enam kui 9700 inimese võrra. Üks olulisi maapiirkondade tühjenemise põhjusi on kehv ettevõtluskeskkond.

See pilt on tehtud Männisalu külas. Mul on uhke tunne väita, et just selle sama postkastide rivi lõppu paigaldasime meie eelmise aasta juunis omaenda tuliuue postkasti ja tänaseni pole sellest reast ühtegi tühjaks jäänud. Elame veel ...

Kas koolis on vaja ametiühingut või usaldusisikut?

2009-09-16T01:19:00.000-07:00

Viimasel ajal olen järjest rohkem mõtlema hakanud selle küsimuse peale. See on pisut imelik tunne, sest omal ajal Ameerikas University of Connecticutis magistratuuris õppides oli mu magistritöö teema just nimelt ametiühingute majanduslik mõju ettevõttele/riigile. Ja tol korral ei suutnudki ma tuua ühest järeldust, sest mõjusid oli nii positiivseid kui ka negatiivseid.

Eestis on hetkel kehtivad kaks seadust, mis selle teemaga tegelejale huvi võiks pakkuda:

Töötajate usaldusisiku seadus - https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13125354
Ametiühingute seadus - https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13149209

Kui ma rääkisin oma mõttest kolleegile, siis ütles ta, et tema eelmises töökohas oli usaldusisik olemas ja see oli hea. Ta ei uskunud, et töötaja ja tööandja vahelised vaidlused sellest isikust tingituna kuidagi teisiti oleksid lõppenud, aga ta väitis, et selle isiku olemasolu oli töötajatele toeks raskel hetkel, kui õigust otsimas käidi.

Eesti õpetajate ametiühinguna tegeleb Eesti Haridustöötajate Liit.

Sõnum minu isale

2009-09-10T01:11:00.000-07:00

Kallis Taat!
Saadan Sulle ühe Toomas Pauli mõtte, mille leidsin värske Horisondi (5/2009) artiklist, milles Toomas Paul meenutab oma õpetajat Uku Masingut.
Toomas Paul: "Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkevemal eilsest. See tähendab, et elu mõte on elu enda kvaliteedis ega ole mis tahes eluavalduste kvantiteedi suurendamises."

Ma loodan, et see aitab sul elada.

Isesugused inimesed: perekond Jacobson Vikerraadios

2009-09-08T22:17:00.000-07:00

Vaata, aga vaata ... nüüd oleme siis üleriigiliselt kuulsaks tehtud. Tore oleks, kui see saade innustaks noori ja vanu peresid linnast maale kolima. Sest üks on kindel - elu maal on väga ilus. Kui me selle sõnumi Vikerraadio abiga kellenigi viia suutsime, siis minu missioon on täidetud.

Saadet saab järelkuulata Vikerradio kodulehelt http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1195181

Johnny Cash "American V: A Hundred Highways"

2009-08-27T22:45:00.000-07:00

Nagu mu abikaasa Joshua ütleb, siis on olemas kahte sorti inimesi - need, kellele juba meeldib Johnny Cash ja need, kellele ta kohe meeldima hakkab. Mina kuulun esimest sorti inimeste hulka ja mu absoluutne favoriit on ta peale surma välja antud plaat "American V: A Hundred Highways", mille nimigi viitab sellele, et see on ta Ameerika seeria viies plaat.

Sellel plaadil on äärmiselt südamlikud laulud. Paar laulu on nii traagiliste sõnadega ja hingelise meloodiaga, et neid ei saa üldse igal ajal kuulata. Pead olema väga kõva vaimse tervisega ja stabiilne, et neid nautida.

Emakeel on ilus

2009-08-27T22:40:00.000-07:00

Mul oli paar päeva tagasi oma kakskeelse tütrega, kes saab varsti, oktoobris, nelja aastaseks, vahva jutuajamine.
Zoe palus mind, et ma räägiksin midagi ingliskeeles. Tegin seda. Selle peale ütles Zoe: "Niimoodi räägib issi. Ma räägin issiga inglise keeles."
Emme: "Õige."
Zoe: "Sinuga ma räägin eesti keeles."
Emme: "Õige, eesti keel on sinu emakeel."
Zoe: "Emakeel on ilus."

Sattusin sugupuu koostamise võrku

2009-08-20T23:10:00.000-07:00

Käisin eile külas oma ammusel sõbrannal Jõelähtmes. Neil on seal väga kena elamine ja tohutult suur aed ... aga see selleks, sest ma olen ikkagi Tallinnas veebidisaini koolitusel, mitte aiandusreisil.
Sõbranna nimi on Kaja ja tema on üks väga eriline inimene. Talle meeldivad raamatud ja teaduslik lähenemine probleemidele. Selles mõttes oleme sarnased ja eks see meid on ka läbi mitme aasta liitnud. Mõned aastad tagasi nakatas Kaja mind Jaapani mõistatuste lahendamise haigusesse ja eile andis ta mulle uue "pisiku". Nimelt kutsus ta mind http://www.geni.com/ liituma ja oma sugupuud koostama.
Ja, üllatus-üllatus, täna hommikul ei ole ma saanud teha mitte midagi muud peale oma sugulaste sisestamise Geni andmebaasi. Tore on, et tegemist taas vabavaraga. Kuigi Kaja ütles, et tal neist tarkvara arendajatest kahju hakkas ja ta liitus Pro programmiga, mis annab uued võimalused, aga on väikse raha eest.

MS SilverLight veebidisaini 6. osa

2009-08-20T04:56:00.000-07:00

Andrus Rinde räägib pisut HTML'ist ja CSS'st.
HTML'i teab maailm juba aastast 1990, kui sündis WWW. WWW sündis CERNis tuumafüüsikute ühendamiseks.

HTML tekstielemendid: pealkirjad (h1 ... h5); tekstilõik (p); reavahetus (br); lõigu sees eraldi kujundatav fraas (span); loendid (ul, ol)

HTML teksti vormindamine: rasvane kiri (bold); kaldkiri (italic); eriti rõhutatud tekst (strong); suurendatud (big); üla- ja alaindeks

HTML pildielement: element (img), kaks kohustuslikku atribuuti src (viide piltifailile või URL) ja alt. Saab ka vaida laiust (width) ja kõrgust (height).

HTML hüperlink: element (a), üks kohustuslik atribuut href (lingitava materjali URL). Valikuline atribuut akna valikuks on target.

HTML tabel: enamus veebilehti on kujundatud tabelite abil. Tabeli loob element (table), rea loob (tr) ja lahtri loob element (td). Laiuse (width) saab anda pikselites või protsentides. (border) tegeleb äärtega, (cellspacing) ja (cellpadding) puhverdavad lahtreid. Joondus on horisontaalne (align) ja vertikaalne (valign). (colspan) ja (rowspan) võimaldavad lahtreid venitada üle teiste.

HTML alajaotused: element (div) aitab grupeerida objekte, et neid stiile kasutades kujundada.

CSS (Cascading Style Sheets) on astmelised stiililehed, milles märgitakse üles veebilehtede kujundus. Stiile võetakse arvesse järgmises järjestuses, kus viimane on kõrgeima prioriteediga:

veebilehitseja vaikestiil;
väline stiil ehk lingitud CSS lehed;
sisemine stiil ehk HTML elemendid (head) osas defineeritud stiil;
reastiil, konkreetse HTML elemendi sees määratud stiil.

Kujundusklasside (class) kasutamisel peab soovitud elementide algusmärgenditesse soovitud klass kirja panema.

CSS'i kommentaar on /* Kommentaar */

Kolm tähtsat osa on selector {property: value}, mitmetäheline väärtus pannakse jutumärkidesse. Erinevad omadused eraldatakse semikooloniga.

Klassid võimaldavad sama tüüpi elementidel erinevaid kujundusi luua: selector.class {property: value}. Universaalsed klassid sobivad erinevatele elementidele: .class {property: class}.

NB! 16 px = 1 em.

Näidiseid erinevatest (eba)kujundustest:

Samuti, saab panna DeepZoom objekti HTML'i faili ja seda palju lihtsamalt kui Silverlight objekti.

Näited uuest HTML5'st:

Need on tehtud HTML ja CSS'dega, pole vaja mingit MS Sliverlight pluginit.

Kuidas koostada kvaliteetset projekti?

2009-08-20T04:10:00.000-07:00

Projektitöö, projektide planeerimise, kirjutamise ja juhtimise oskused on tänapäeval saamas üha tähtsamaks ja nende edukas valdamine avab peale muu ka veel nii mõnedki uksed finantsmaailma, et oma unistusteprojektile rahastust saada.

Räpina Aianduskool pakub mõningate erialade õpilastele projektikirjutamise lühikursust.

Mõningad lingid olemasolevale materjalile:

http://www.teec.ee/?nodeid=345&lang=et - Tartu Keskkonnahariduse Keskus
minu slideshare lemmikud: www.slideshare.com

MS SilverLight veebidisaini 5. osa

2009-08-19T23:06:00.000-07:00

Suure taasiseseisvumispüha hommiku avas Ilja Šmorgun, kes räägib täna veebirakenduse sidumisest XML andmebaasidega.

Kui eelmistel päevadel olime disaininud ja nuppe ehitanud, siis täna koostame küsimustiku vormi ja andmebaasilaadse XML'i (Extensible Markup Language) faili. XML'i kasutatakse veebiteenustes, andmevahetustes, uues MS Word'i dokumentide formaadis *.docx.

XML päises on toodud kodeering, mis hõlbustab programmil erisümbolitest arusaamist, nt täpitähed, kirillitsa jne.

Et Silverlight saaks hakkama XML'iga, tuleb nende vahele lisada veebiteenus - serverimaailmast võetud tükk, mis tagab andmevahetuse.

Code-behind failid *.cs:

kui Blendis luua uus aken, siis luuakse fail UusAken.xaml ja koos sellega UuasAken.xaml.cs, mis ongi code-behind fail.
Seda kasutatakse koodi jaoks ja on algselt peidetud.
Sinna lisatakse, näiteks, tegevus, mida me soovime, et juhtuks kui klõpsatakse hiirt jne.

Vt ka koolitusmaterjaist 'Andmete sidumine XML'i abil'.

XML namespace (xmlns) kontrollib skeeme MS serveri skeemidega.

DataGrid (selle leiab Assets>Controls) on tabel, mida kasutatakse nimekirjade näitamiseks.

IsReadOnly otsustab, kas andmeid tohib muuta;
AutoGenerateColumns näitab andmebaasi kõiki välju;
väike valge ruuduke ja 'Reset' võimaldab nullida väärtusi, näiteks veeristel;

Tabeli ridade ja veergude loomiseks tuleb valida 'Properties' alt otsingust 'ColumnDefinitions' ja 'RowDefinitions' ning klikkides lisada nii palju kui vaja ja paremast paneelist saab neid siis defineerida Auto või etteantud pikselite laiuseks.

Andmete salvestamise protsess koosneb 4 etapist (kuna Silverlight ja XML ei räägi teineteisega otse):

Loe XML'i andmed;
Salvesta andmed mällu;
Lisa uue isiku andmed;
Kirjuta vana XML üle.

Rakenduse publitseerimine

Windowsi server + ASP.NET tugi

MS SilverLight veebidisaini 4. osa

2009-08-19T00:12:00.000-07:00

Uue projekti loomist tutvustab täna taas Jaana Metsamaa. Sel korral alustame MS Expression Design'is valmis tehtud ja tükeldatud alusega ja kopeerime selle NotePad abil MainPage.xaml faili.
Kõigepealt kopeerime tausta, siis järjekorras kõik õhupallid, millest teeme nupud.
Nuppude tegemiseks tuleb grupil klikkida hiire paremat nuppu ja valida 'Make Into control'. Seal valida 'Button', nimetada, valida 'Application' ja salvestada.

DeepZoom komplekteerimise paar väga olulist nippi:

lisada 'MultiScaleImage';
kataloogi 'ClientBin' tuleb kopeerida kogu kataloog ...\Expression\Deep Zoom Composer Projects\kylli_sugavuti\Exported Data\kylli_proov\GeneratedImages sisu;
peale fotode importimist tuleb tervele projekti failile teha 'Refresh';
'Common Properties' alt tuleb valida 'Source' - dzc_output.xml

Et saada DeepZoom efekt ka tööle, selleks tuleb 'Projects' kataloogipuus klikkida paremat hiireklahvi põhi projektifataloogi peal ja valida 'Add Reference ...'. Seejärel tuleb üles otsida rägastikust selline fail: ...\Expression\Deep Zoom Composer Projects\kylli_sugavuti\Exported Data\kylli_proov\DeepZoomProject\Bin\Debug\DeepZoomProjects.dll

Assets'i alt vali Behaviors, vali 'DeepZoomInitializer' ja lohista 'MultiScaleImage' peale selles failis, millesse rakendust soovitakse.

MS SilverLight veebidisaini 3. osa

2009-08-18T23:06:00.000-07:00

Tänane hommik hakkas peale MicroSofti tutvustusega Andres Sirel MS Eestist (http://blogs.msdn.com/evangelism, andres.sirel@microsoft.com). MS Live Mesh ja PhotoSynth on põnevad veebipõhised vabavarad, mida tasub koolis katsetada.
MS haridusprogrammid:

DreamSpark - aitab teostada õpilaste unistusi, annab tasuta õpilastele MS tarkvara. Õppuril peab olema ISIC kaart või liituvad koolid tervikuna ja selle teeb üks õpetaja;
msdn Academic Alliance - annab koolile uusima MS tehnoloogia. Designer AA on mõeldud õppetoolidele, mis õpetavad kujundamist, illustreerimist jne. Veebistuudiumi kursuslased saavad $399 maksva programmi tasuta.
- mugav veebipõine tarkvara jagamine (ELMS);
- tarkvara tohib installida Veebistuudiumi kursusel kasutamisel kasutatavasse arvutiklassi;
- tarkvara võib kasutada ainult mittekommertslikel eesmärkidel;
- tarkvara ei ole lubatud kasutada IT infrastruktuuris;
- ei ole mõeldud ilma OP süst arvutite installimiseks;
- õpilased ei pea tarvara kooli lõpetamisel maha installima
Tooted selles programmis:
- MS Expression
- Windows 7 - install käivitub mälupulgalt või CD'lt
- MS Visual Studio - Team System: mõeldud nendele, kes hakkavad koodi kirjutama;
- MS Office Project - projektide haldamiseks
- MS Office Visio - visuliseerimiseks, modelleerimiseks, graafikud, joonised
- Windows Server
- MS SQL Server

Kuidas toimub tarkvara allalaadimine? Vaata msdn62.e-academy.com ja logi sisse.

Kõigile Eesti õpilastele on mõeldud http://www.dreamspark.com/, lahtris saab kool ennast registreerida.

Designer AA liikmeks registreerib MS Eesti ja saadab info kooli. Kooli admin täidab veebipõhise vormi ELMS süsteemi aktiveerimiseks. ELMS on valmis 5 päeva jooksul.

MS Student Partners - Eesti on neid 9 tudengit, kes õpivad ülikoolis disaini või IT erialadel. Vt http://www.student-partners.com/. Kooli võib partner tudengeid külla kutsuda, et nad tutvustaksid mõnda põnevat tehnoloogiat. Meie lektorid Jaana ja Ilja on ka ühed nendest.

Matching-up on õpilaste (16+) võistlus IT vallas (http://www.imaginecup.com/). 2010 aasta finaal toimub Poolas.

Faculty Connection (http://www.facultyconnection.com/) on õppejõudude platvork, kust võib leida ka õppekavu.

Vaata ka aktiivgruppi http://www.mug.ee/, MS User Group eesti lehekülg.

Küll on maal ilus elada ja kasvada ...

2009-08-17T01:53:00.001-07:00

Ega ma ju täpselt ei tea kas lastele siin üldse meeldib ja kas neile meeldib tegelikult maal rohkem kui linnas või vastupidi. Ma tean, et neile meeldib olla koos meiega - vanematega, aga kui nad saaksid valida, kas olla koos maal või linnas, siis ...

On siiski hetki, mil ma olen üpris veendunud, et neil ka ikkagi meeldib maal elada. See on siis kui nad tühja kõhuga lähevad ja söövad marju või herneid, tõmbavad naeri või porgandi välja ja näksivad seda. Siis ka kui saab loomi paitada ja puu otsa ronida. Ja neid hetki on tegelikult päris palju, nii et ma väga ei muretse.

Lillekesed Leppojal

2009-08-17T01:22:00.000-07:00

Lilli on meil palju: osad kasvavad rahulikult peenras ja õitsevad vaataja rõõmuks. Osad on väga aktiivsed ja räägivad palju.

Mõõdame aiasaadusi

2009-08-17T00:44:00.000-07:00

Tundub, et suvi hakkab vaikselt asju kokku pakkima. Tunne südames on aga sel aastal hoopis teistsugune. Ei ole sellist tavalist kurblikku südamepakistust, et soe suvi on jälle kord möödas ja peab hakkama ebameeldiva talve üleelamiseks valimistuma. Üsna vastupidi: meel on rõõmus kordaläinud kasvuaja üle ja pigem on hinges teatav ärevus, kas oskan kasvatatud köögiviljad korralikult keldrisse ladustada. ... et talvel oleks võtta purgist ja salvest.

Ma olen pisut väsinud ka - eks sai ikka mehemoodi aias rahmeldatud ja on isegi pisut hea meel, et ilmad on suts jahedamad, taimed ei voha enam nii hullusti ja saab rahulikus tempost toimetada meeldivate asjadega.

Enne puhkust hakkasin veel ühte istutusala rajama, loodetavasti saab selle sügiseks ikka valmis. Mitmeid taimi on kottidest peenrasse istutamata. Pole veel õiget kohta leidnud ei neljale jugapuule ega ka valgele astilbele. Äädikapuu on olemas ja kohtki valmis vaadatud, aga istutamata on seegi.

Nüüd aga kelgiks natukene: nimelt on mul tõeline häda kohutavalt saaki kandvate tomatitega. Järgmisel aastal olen kohe tublisti targem ja ehitan endale tõsise rakise tomatite jaoks. Ikka sellise korraliku puusti ja tugeva, et saaksin kõik harud kenasti selle külge siduda. Sest hetkel valitseb mul tomatipeenras väike kaos ja osad roomavad, pisut küll üht teist taime meenutades, mööda maad.

Mul on tomateid kahte sorti. Naabrinaise Ele antud neli taime kannavad punaseid vilju. Enda külvatud 'Tumblibg Tom' on kollane kirsstomat. Need on täitsa padrikuks kasvanud, mis näitab seda, et ma olen nad ilmselt liiga lähestikku istutanud. Aga pole hullu, ongi põnev neid tumekollaseid väikseid kuulikesi okste vahelt otsida. Õnneks polnud neid vaja üldse ei siduda ega neil võrseid näpistada. Ja saaki kannavad rohkelt ...

Nüüd paprikast. Kui ma neid alles hiljuti õitsemas nägin, siis ütlesin, et ega nemad küll sel aastal valmis ei saa. Ilmselt nad kuulsid ja tahtsid tõestada, et ma, alagaja, ei saa ikka millestki aru. Ühesõnaga, kui ma neid paar nädalat hiljem tähelepanelikult uurisin, siis avastasin rõõmsa üllatusena, et neil on täitsa kopsakad viljad küljes, ja mitte vähe.

Kurvema poole pealt peab teatama, et kapsaste vahele istutatud saialilled õitsevad hoogsalt, aga varajased kapsad nende vahel on 70% ulatuses ära söödud. Seega, ilus on aga tolku ilmselt mitte piisavalt. Kuu aega tagasi ma jälgisin neid väga teraselt ja korjasin kõik röövikud lehtedelt ära, aga siis tulid mingid pakilisemad tegevused ja see regulaarne seire jäi vähemaks. Kui nädala aega tagasi avastasin, siis olid suured augud kuni kapsa südamikuni välja sisse söödud ja paharetid ise muidugi liblikateks moondunud ja ära lennanud. Seevastu hilise sordi pead on kõvad ja enam-vähem terved.

Naeris on üllatavalt vahva taim ja maitseb meile kõigile väga. Ta on nagu magus juust kui ära koorida. Kõiki külalisis tervitan ka väikase naeriviiluga ja kuulen ainult häid sõnu. Soovitan soojalt.

Punapeeti ootan suure õhinaga. See on peaaegu et mu lemmik köögivili. Peedipirukas (Anni Arro raamatust leitud retsepti järgi) ja grillpeet ja peedisalat ja muud on kulinaarselt äärmiselt nauditavad ja kõditavad meeldivalt maitsemeeli. Armas on vaadata, kuidas peakesed aina suuremaks paisuvad. Järgmisel aastal panen ka nemad kindlasti peenrasse mitmesse ritta kõrvuti kasvama nagu naerid sel aastal. Ma arvan, et järgmise aastal ma vagusid üldse ei teegi.

Mis veel ... ja muidugi, kõrvitsalised. Kurgist ikkagi ei saanud asja, aga kabatšokid on see-eest võimsad nagu muiste. Nad kasvavad nii kiiresti, et isegi meie - hullud kabagrillijad, ei jõua temaga võistu hakseldada. Mul on hea meel, et ka kaks kõrvitsat on juba päris parajad pesapallid.

Hernega on sama lugu mis tomatiga, minu keritud nöör mulda surutud tokkide ümber oli väga hea mõte, aga tokid andsid järgi ja kogu hernes on nüüd peenra peal kuhjas nagu hein. Väike soovitus järgmiseks aastaks mulle endale, et tokid tuleb põikpuuga fikseerida. Dah!

Ääre pealt oleksin unustanud kartuli. Mulle tundub, et me vähe sööme seda mugulat ja seetõttu ei rutanud värsket kartulit üles kaevama. Ühel päveal ma siiski otsustasin kaevata ja keeta. Ja mis ma näen ... kasvanud on hiiglaslikud kartulid. Olen neid nüüd mitmeid kordi keetnud ja kogu me pere lausa jumaldab neid. Eriti kui serveerida rohke hapukoore ja rohelise sibulaga, mmmmmm!

MS SilverLight veebidisaini 2. osa

2009-08-13T23:05:00.000-07:00

Jätkub veebidisaini koolitus. Täna on disainipäev, rääitakse veebilehe kujundusest, värvidest, fontidest jne.

Andrus Rinde:

Veebidisaini loomise meeskond koosneb projektijuhist, veebidisainerist (graafikadisainer, mutlimeediumidisainer, kasutajaliidese disainer, kasutajakogemuse disainer), veebiprogrammeerija ehk arendaja, dokumenteerija, testija, tellija ehk klient. Lisaks võib-olla kaasatud vajadusel valdkonna spetsialist, operaator (video puhul) jt.
Elutsükkel: nõudmiste välja selgitamine, kavand, teostus, kontroll/test, tugiteenus.
Arendusmudelid: koskmudel (waterfall), spiraalmudel (spiral), tähtmudel (star) jpt. MS kasutab spiraalmudelit, arendus toimub kõike uuel tasemel korrates.
ADDIE mudel -
- Analüüs: koguda funktsionaalsed ja kasutuskõlbulikkuse nõuded ning nõuded andmetele; veebilehe eesmärkide selgitamine; sihtgrupp; milliseid komponente kasutada ja kui olulised nad on (kriitilise tähtsusega, lihtsalt kasulikud, võiks lisada, kui nende jaoks resursse jätkub); kliendi soovid veebilehe välimuse osas; võimalused ja vajadused veebimajutuseks.
- Disain: veebilehe struktuur, kuidas sisu organiseerida; prototüübid (võimaldab kliendi tagasisidet varajases staadiumis); sisukaardid.
- Arendus (Development): spetsifikatsioonile vastava lehe loomine; kogu protsessi jooksul keskenduda kliendi vajadustele.
- Rakendamine (Implementing): toimub testimine ja vigade leidmine ning parandamine; testserveril saab testida ka klient; koostatakse rakenduse dokumentatsioon; koolitatakse kasutajad (admin); veebileht publitseeritakse.
- Hindamine (Evaluation): toimub pärast käiku andmist; formaalne kasutuskõlbulikkuse hindamine (nt Google Analytics, serveri logid jms); see jääb tihti tegemata kuna jääb kokkuleppimata.
Näidisprojekti stsenaarium.
- Kasutada .xml faili andmete elementaarseks säilitamiseks.
- NB! C# - C sharp

Kersti Laidvee:

Omandame MS Expression Design'i: http:/www. microsoft.com/expression/try-it/
Eestikeelne juhend algusega lk 45.
http://www.lynda.com/home/DisplayCourse.aspx?lpk2=339
http://www.microsoft.com/video
Studioe3 - abiks harjutuste välja mõtlemiseks;
Programmi lühiülevaade
- tutvumiseks ava Expression Design 3's >Help>Samples;
- teistesse rakendustesse viimiseks vali >File>Export, kasuta XAML Silverlight 3 Canvas formaati (vektorformaat), et objekt oleks töödeldav edaspidi; .png ja .gif tunnistavad läbipaistvust, .jpeg ei tunnista; AntiAlias hägustab/teravustab serva;
- minimeerib kõik aknad;
- sisse toomiseks >File>Import, kui vailda Adobe PhotoShop file, siis tuuakse kihtide kaupa;
- dokumendi resolutsioon tuleb hoida 96 px/inch (mitte 72 nagu tavaliselt), et eksportimisel säiliks suurus üks-ühele;
- täidete ja kontuuride vaatamiseks >View>Display Quality
- tööriistade ja tahvlite näitamine ekraanil käib läbi >Window
- õpetaja soovitab kujundada teistes ja kasutada seda programmi tükeldamiseks (slicing);
Lihtsamate graafiliste kujunduselementide loomine, töö objektidega
- StopAlfa laseb muuta elemendi läbipaistvust;
- hoides all klahvi, muutuvad kujundid korrapärasteks, nt ruut, ring;
- hoides all klahvi, saad jooonistada alates keskpunktist;
- hoides all tühikut, tekib käsi mis võimaldab liigutada;
- + tühik annab luubi;
- VALGE NOOL mõjub ankurpunktidele ja jätab kurvi muutmata;
- PEN töörista alt saab valida ÕHUKESE NOOLE, see muubad ainult kurvi ühte poolt ja jätab taas punkti muutmata;
Töö piltidega ja eksportimine

>Object>Image>Create image object> lubab lõigata tükke pildist
>Object>Image>Autotrace image abil saab objekti vektorjoonteks
pilditöötluse vahendid on kõik EFFECT paleti all
(valge) tausta eemaldamiseks PENiga joonista ümber objekti joon, seejärel vali taust koos objektiga ning vali >Object>Clipping Path>Make with Top Path
raami lisamiseks ümber pildi tee sama: märgi mõlemad ja >Object>Clipping Path>Make with Top Path

Veebikujundus (materjalis lk 54), värvide kasutamine (väike videoõpetus), kujunduse 3 nippi (kontrast, suurus, paigutus)

www.totaltraining.com/expression2
kasutada värviringi, valida viis värvi ja mängida hele-tumedustega;
luua mugavuse mõttes New Swatch Library ja sealt valida kokkusobivaid värve;
http://colorschemedesigner.com on väha vahva soovitus värvide kombineerimiseks;
www.pagetutor.com/colorpicker/index.html

Veebilehekujunduse tükeldamine
Eksport - XAML ja raster

Jazzmuusika Hansaplantis võttis jalad nõrgaks

2009-08-13T22:58:00.000-07:00

Olen Hansaplantis ennegi käinud ja alati ahhetades lahkunud, sest neil on seal nii ilus. Mitte lihtsalt ilus, vaid stiilselt ja peenetundeliselt kokkupandud ja hooldatud ilus. Sinna minnes on hoobilt tunda, et inimesed, kes selle nimel töötavad, teevad seda südamega nagu teeksid kodus.

Eile oli põhjust Hansaplanti minna veelgi. Nimelt, seal toimus Aiajazz, kus esinesid "PÕHJALA SAARTE HÄÄLED 3" TIIT KALLUSTE, VILLU VESKI. Muusika vahele luges Viidingu ja Arderi luulet näitleja GUIDO KANGUR. Peale jalutuskäiku fantastiliselt valgustatud aias esines HELIN-MARI ARDERI KVINTETT, kes pakkus lummavat muusikat oma viimaselt plaadilt.

MS SilverLight veebidisaini koolitus Tallinnas

2009-08-12T23:45:00.000-07:00

Terve see nädal on täidetud õppimisega. Olen Mustamäe mändide vahelt kolinud Tallinna kesklinna moodsasse ärirajooni Ahtri tänavale BCS Koolituse ruumidesse. Veedan siin selle nädala viimased tööpäevad ja ka järgmise nädala paar päeva.

Alguse tegi Tallinna Ülikooli õppejõud Andrus Rinde, kes mängis meile maha ka Saksamaa MS Designer Marketing Manager Michael Kösteri video tervituse, kuna ta ei saanud ise kohale tulla.
Mõningad mõtted Michael Kösteri videost kasutaja kogemuse kohta:

User eXperience (UX) is an artistic part of Software Development.
Important blocks of UX are functionality, beauty (form), affinity (creating the bond b/w the product and the user), story.
UX, if designed well, differentiates a product or service, opens new business opportunities and improves efficiency. UX advances business! vt http://www.nike.com/
Tutvu http://www.microsoft.com/ lehel paljude firmade veebidisainimise protsessidega.

Tundub, et kogu me kool, kaasaarvatud õpetajate koduarvutid, saavad aasta jooksul tasuta installida Windiws 7 oma arvutitesse ja selle kasutamise õigus jääb kestma lõpmatult. See on küll hea uudis, sest ega me ilmselt oma OP-süsteemi radikaalselt muutma ei hakka.

Veel mõningaid märksõnu:

multi-touch ekraanid ja muud seadmed;
mõtetelugemise mütsike;
hääletuvastusseade;
Microsoft .NET platform ja selle kolm osa: ASP.NET, Windows Presentation Foundation ja Silverlight;
MS Expression Blend ja MS Expression Design (disaineritele) ja MS Visual Studio (tarkvara arendajatele).

Saabus Jaana Metsamaa ja hakkas kohe rakendustega pihta. Vaadata saab siit: http://www.silverlight.net/GetStarted ja isegi prooviversioonid 30-60 päevaks tasuta installida.

Vt deep-zoom näidet siit: http://memorabilia.hardrock.com/ ja see võtab pahviks. Tutvu sellega lähemalt liveID abil http://silverlight.live.com/.

ControlStoryboardAction mõjub vaid animatsioonidele.

Haridustehnoloogid rokivad täiega Mustamäe mändide vahel

2009-08-11T01:56:00.000-07:00

e-Õppe Arenduskeskus on taas endast parima andnud ja kõik Eesti ülikoolide ja kutsekoolide haridustehnoloogid kokku kutsunud, et neid harida. Selle suvekooli teemaks on Web 2.0 ja õppejõud on kutsutud Belgia Leuveni Ülikoolist.

Esmaspäev, 10. august oli suht teoreetiline, aga täna, teisipäeval, läks lahti tõeline möll. Meid jaotati nelja rühma, kõigile anti sama ülesanne: luua veebi suhtluskommuun, mis koondaks kogu olemasoleva ja uue loomingu kastutades enamasti Web 2.0 vahendeid.

Näidati olemasolevaid näiteid ja tutvustati ka pisut võimalikke veebipõhiseid vahendeid, näiteks ning.com, groupsite.com, miks mitte ka netvibes või muu. Ise võis valida ja lasti olla nii loominguline kui sooviti.

Meie rühm, mille me kohe tabavalt Pinus Team'iks nimetasime, otsustas suunduda Mustamäe männimetsa loomingulisele jahile ja hakata orininaal audiot ja vieot salvestama. Töö käigus muutus ind suureks ja tulemus oli ka super lahe. Algust saab vaadata http://www.youtube.com/watch?v=WtHXD-J6CV8 ja picasaweb.google.com/sirle.budris/pinusteam.

Jätkuks saab tutvuda tõelise šedrööviga võrgustiku töö põhimõtetest: http://www.youtube.com/watch?v=s8b_XTaPS_Y

Mõningaid märksõnu koolituselt:
Xtranormal.com

ning.com
Elluminate (virtual classroom)
http://www.twitvid.com/
mindmeister (koostöös ajurünnak)

Tallinna Tondiraba Keskkool elab edasi

2009-08-06T00:21:00.000-07:00

Minu kallid mutid, nagu ma hellitavalt oma läehdasemaid Tondiraba kolleege nimetan, tulid meile ka sel aastal külla.

Ju see jutt vahvast kohast levib, või olid mõned muud tegurid mängus, aga sel aastal olid kohale ilmunud ka mõned eelmise aasta puudujad. Ühe sonaga, peaaegu in corpore olime ja lõbutsesime ja trotsisime vihma.

Tänu sajule saime tutvuse tehtud Räpina Aianduskooli aedadega ning Setu Talumuuseumiga. Kui lõpuks Palusalude aeda jõudsime, siis lasti taevaluugid päris valla ja me nautisime seda ilu läbi tiheda vihmaseina.

Kuna ilm oli väljas pidutsemiseks liiga ettearvamatu, siis lükkasin ma meie koli tagatoas pisut kokku poole ja me mahtusime kogu selle pundiga katuse alla. Tunne oli nagu vanasti ühikaaegadel, tundsid sõbra õlga ja puusa ja jalga ja muud väga oma kere lähedal, aga seda kiiremad tuurid võttis pidu ja meil oli kohutavalt lõbus.

Paljud olid pisut nördinud, ma tean, et ei saanud käsi mullaseks ja kõik porgandis jäid harvendamata jne, aga mis teha, puhkus tuli meile kõigile kasuks ja ega siis igakord saa nii täpselt plaani järgi elada.

Igatahes oli meil Jacobsonidel nii suur rõõm teie tuleku üle, et te lahkumisel muutus pereema pisut imelikuks:

Aedniku rõõmud

2009-08-06T00:01:00.000-07:00

Isegi kui ma jõuan töölt koju hilja või on mõni muu põhjus, et pole saanud päeval aias toimetada, ikka teen enne magamaminekut läbi oma aia väikse jalutuskäigu, et taimi tervitada ja neid kiita selle kena kasvamise eest.

Tohutu on see rõõm, kui näed kuidas taimed vohavad või avastad mõne uue õitseja. Eriti ilus on aed muidugi siis, kui muru on värsket niidetud ja peenra ääred kõik kenasti sirged ja rohuta. Ja ärgem salakem, tore on kuulda külaliste kiitust, et küll on ilus või et meil küll lehtsalat nii suur pole.

Naabrinaise Ele abiga, kes taimed ette kasvatas, olen ka tomatikasvatamise kunsti proovinud. Järgmisel aasta olen targem ja varun kohe alguses hea pikad ja tugevad tokid, sest tomat läheb tippajal oma koorma alla väga-väga raskeks. Ilma katmata on mul õnnestunud kas sel niiskel ja jahedal suvel kasvatada väga edukalt avamaal rohkelt vilja kandvaid taimi.